Bush ja Gorbatšov pikalt ja ennastunustavalt, jäi mulje, et jutt käib nende pea kohal rippuvast kaunist kroonlühtrist,” kirjutas üks vahejuhtumi tunnistajaks olnud Wall Street Journali ajakirjanik. Külalised, kelle hulgas oli palju Gorbatšovi administratsiooni liikmeid, olid Jeltsini iseteadlikust käitumisest jahmunud. Sama võib öelda ameeriklaste kohta.
George Bush olevat oma kaaskonnale öelnud, et Jeltsin on „tõeline nuhtlus”, kes püüab teda kasutada selleks, et Nõukogude riigijuhti tagaplaanile tõrjuda. Ta mainib oma mälestustes seda episoodi, märkides, et kui Jeltsin oleks Barbara söögilauda saatnud, „olnuks see Gorbatšovi jaoks üpris piinlik”. Scowcroft, kes ei olnud sallinud Jeltsinit alates tolle paar aastat varem toimunud visiidist Valgesse Majja, oli marus: „Sellele sellile tuleks öelda, et me ei lase end tema tobedates mängudes ära kasutada.” USA Moskva suursaadikule James Matlockile tehti ülesandeks saata Jeltsini välisministrile Andrei Kozõrevile vastav sõnum. Matlock kirjutas hiljem: „Jeltsini käitumine oli nii matslik kui ka lapsik, selle eesmärk oli tõmmata tähelepanu talle endale ning nii Gorbatšovile kui ka Bushile ebamugavust valmistada.”48
Vaatamata sellele, et Bush, Scowcroft ja teised Ameerika delegatsiooni liikmed olid Jeltsiniga rahulolematud, teadsid nad, et neil pole muud võimalust kui Venemaa äsjavalitud juhiga edasi suhelda. Kuna Gorbatšovi poliitikutäht juba langes, tegi Jeltsin end Ameerika valitsuse silmis märgatavaks kui uus suur lootus läbikäimises Nõukogude Liiduga. Ta kehastas kõike seda, millest Gorbatšovil puudu jäi: ta oli rahva poolt valitud juht, kes taunis avalikult kommunistlikku ideoloogiat ja oli otsustanud Moskva poliitikat nii sise- kui ka välismaa suunal radikaalselt reformida. Ent kas Jeltsiniga, arvestades tema ekstsentrilisust, oli tõepoolest võimalik koostööd teha? Ja kuidas saanuks temaga asju ajada ilma Gorbatšovi õõnestamata? Need olid president Bushi ja tema nõunike jaoks peamised lahendamist vajavad küsimused.
BORISS JELTSIN OLI SAMA VANA kui Gorbatšov ning ka tema taust oli mõneti sarnane. Sündinud 1931. aastal Uuralis töölisperekonnas, töötas Jeltsin end ise üles ja jõudis kõrgeimale võimutasandile muu hulgas ka tänu oma piiritule energiale. Hariduselt insener, tegi ta endale kõigepealt nime ehitustööstuses, Nõukogude majanduse väidetavalt kõige problemaatilisemas sektoris. Olles sõjalis-tööstuslikust kompleksist erinevalt alati alarahastatud ja kannatades tööjõupuuduse all, täitsid ehitusettevõtted oma viie aasta plaane, kasutades hiljuti vangi mõistetuid ja juhutöölisi, keda saatsid ehitusplatsidele parteiametnikud. Väga palju sõltus konkreetse ehituse ülema tugevatest isikuomadustest ja siin ei jäänud Jeltsinil millestki puudu. Ta alustas oma karjääri 1955. aastal Uuralis Sverdlovski oblastis töödejuhatajana ning murdis end välja tippu, jõudes keskmisest paremate tulemusteni. 1976. aastal valiti ta kommunistliku partei Sverdlovski oblastikomitee esimeseks sekretäriks. Neljakümne viie aastaselt hakkas ta de facto valitsema tohutut tööstuspiirkonda, mis oli Nõukogude hierarhias kaugelt tähtsam kui Gorbatšovi Stavropoli krai.
Sel ajal kui Gorbatšov tõusis ametiredelil ülespoole, kasvatades teravilja ja lahutades tema piirkonna mineraalveekuurortidesse lõõgastuma sõitnud parteiülemuste meelt, panustas Jeltsin tööstustoodangusse ja ehituskvootidesse. Sverdlovskis sai Jeltsin tuntuks mitte ainult selle järgi, mida ta ehitas (tema paljude lõpetatud projektide hulka kuulus operetiteater, mida noor parteisekretär armastas külastada), vaid ka selle järgi, mille ta hävitas. 1977. aastal lammutasid Sverdlovski ametivõimud Moskvast saabunud korralduse põhjal maja, milles bolševikud olid 1918. aasta suvel tapnud tsaar Nikolai II ja tema perekonna. Parteibossid olid mures selle pärast, et too maja võib saada austuse ja palverännakute objektiks. Jeltsin hävitas sama kiiresti, kui ehitas – tsaari viimane pelgupaik, mis oli olnud tunnistajaks vana Venemaa hävingule, lammutati üheainsa ööga. Partei sai tähistada Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 60. aastapäeva ilma, et miski meenutaks sotsialistliku riigi asutajate kordasaadetud kuritööd.
Boriss Jeltsin viibis kogu aeg kohal, rääkis tavaliste nõukogude inimestega ning nautis avalikku kiitust, kuid tema tõus demokraatliku juhina algas alles perestroika ja glasnosti ajastul, kui Gorbatšov esitas sellele inimdünamole kutse tulla Sverdlovskist Moskvasse. Varsti võttis Jeltsin üle linna juhtimise, mida olid halvanud Brežnevi aja korruptsiooni metastaasid. Ta vabanes vanast kaadrist ja avas oma ametiruumid kohalikele ajakirjanikele, kes lausa jumaldasid Moskva parteikomitee energilist, uuendusmeelset esimest sekretäri. Ent varsti avastas Jeltsin, et ta ei ole enam iseenda peremees, nagu see oli olnud kauges Sverdlovskis. Moskvas tuli linna uuel võimukal parteisekretäril teha tegemist veel võimukama üleliidulise poliitbürooga, mille liikmekandidaat ta oli. Varsti panid tema kolleegid tähele, et Jeltsini palavikulise aktiivsuse perioodid vaheldusid masenduse ajajärkudega.
Moskvas läks Jeltsin reformide tempo pärast tülli oma endise soosija Jegor Ligatšovi, Siberist pärit endise parteisekretäriga, kes esindas Gorbatšovi Poliitbüroo konservatiivset tiiba. 1987. aasta sügisel võttis Jeltsin ägedalt sõna mitte ainult Ligatšovi, vaid ka Gorbatšovi enda vastu, viidates probleemidele, mis olid tekkinud reformide läbiviimisel ning süüdistades Poliitbüroo liikmeid oma juhi jumaldamises. Gorbatšov andis vastulöögi, kõrvaldades Jeltsini tema kohalt Moskva parteiorganisatsiooni tüüri juures ning tühistades tema Poliitbüroo liikmekandidaadi staatuse. Sellega oli Jeltsini parteikarjäär läbi. Ta palus Gorbatšovilt ja tolle kolleegidelt andeks, kuid sellest polnud tulu. Näis, et tema elu on teinud täisringi: ta saadeti tagasi valvama ehitusplatside järele riigis, kus küll ehitati, kuid mida olid nüüdseks haaranud kahtlused sotsialismi „ümberehitamise” võimalikkuse kohta. Jeltsini väljatõrjumine Poliitbüroost oli Gorbatšovi perestroikaleeri liberaalsete elementide kaotus ja partei konservatiivide võit. Aasta hiljem kuulutas Ligatšov Jeltsinile teiste inimeste juuresolekul võidukalt: „Boriss, sul pole õigus.”49
Ent kui Poliitbüroo kaotaski ühe oma radikaalsetest häältest, siis jõudu koguv demokraatlik liikumine Venemaal leidis Jeltsinis endale ootamatult juhi. Olukord riigis tervikuna oli muutumas Jeltsini kasuks. Suutmata hetkekski lasta meelest parteiaparaati, kel oli võimalik segada tema reformipoliitikat, ning suutmata aparatšikuid täielikult kontrolli alla saada, oli Gorbatšov alustanud osavaid manöövreid nende võimult kõrvaldamiseks. 1989. aastal, kaks aastat pärast Jeltsini Poliitbüroost väljaheitmist, lubas Gorbatšov taasalustada poliitilist tegevust ka väljaspool parteid, lõpetades kommunistide rohkem kui kuuskümmend aastat kestnud monopoli poliitikavallas. Uue valimissüsteemiga seati esimest korda Nõukogude Liidu ajaloos sisse häälteenamusel põhinevad valimised ja parteisekretäridele öeldi, et nad saavad olla võimul ainult siis, kui neid on valitud – see puudutas mitte ainult parteilisi ametikohti, vaid ka kohalike nõukogude juhtimist. Tegelik võim läks parteisekretäride kabinettidest üle piirkondlikele nõukogudele ja vabariikide ülemnõukogudele.
Parteisekretärid nurisesid, kuid mässama ei hakanud. Neil kõigil oli võimalus selles üleminekus osaleda ning kõige osavamatel neist õnnestus parteihoobasid ja oma laialdasemat mõju kasutades saavutada enda valimine järjest suuremat võimu omavatesse nõukogudesse. Muutusi kohalikul tasandil juhiti ja soodustati ülevalt. 1990. aasta märtsis toimunud Rahvasaadikute Kongress kõrvaldas Nõukogude põhiseadusest sätte, mis andis parteile Nõukogude riigis ja ühiskonnas eriseisundi; ühtlasi valiti Gorbatšov Nõukogude Liidu presidendi vastloodud ametikohale. Ta jäi küll edasi partei Keskkomitee peasekretäriks, kuid hakkas peaaegu otsekohe oma nõuandjaid ja parteiaparaadi kõige tähtsamaid tegelasi Keskkomiteest vastsesse presidendiadministratsiooni üle viima.
Vähe oli neid parteibosse, kes oleksid saanud Gorbatšovi tehtud radikaalsetest muutustest suuremat kasu kui Jeltsin, kellest oli nüüdseks saanud tema peavaenlane.
Kui Nõukogude Liidus korraldati 1989. aasta kevadel esimesed poolvabad kohalike nõukogude valimised, alustas Jeltsin karjääri, mis oli olnud kõigile talle eelnenud rahulolematutele Nõukogude poliitikutele kättesaamatu. Ta haaras sellest võimalusest kinni kogu oma tarmukuse ja energiaga. „Tema ladvikuvastane hoiak meeldib lihtinimestele,” võis lugeda Jeltsini eluloost, mis oli lisatud president Bushi jaoks Moskva tippkohtumise eelmaterjalidesse, „ja tema üleskutse reformide tegemist kiirendada leiab liberaalse intelligentsi hulgas toetust.” Kui Jeltsin ei mänginudki aparaadimänge, siis