tuli vähendada umbes 30 protsendi võrra, kusjuures Nõukogude Liit pidi loobuma pooltest mandritevahelistest rakettidest, mis enamikus olid sihitud Ameerika Ühendriikidele. Selle neljakümne seitsme lehekülje paksuse lepinguga, millega kaasnes veel sadu lehekülgi protokolle, soostusid kaks presidenti mitte ainult aeglustama võidurelvastumist, vaid ühtlasi andma sellele tagasikäigu.13
Vastasseis, mis algas maailma kahe võimsaima riigi vahel veidi pärast Teist maailmasõda ja viis meie planeedi napilt tuumakatastroofi äärele, oli peaaegu läbi. Kuna Berliini müür langes 1989. aasta novembris ja Saksamaa läbis taasühinemisprotsessi, Mihhail Gorbatšov aga oli hakanud rakendama „Sinatra doktriini”, mis lubas Moskva Ida-Euroopa vasallidel „talitada oma tahtmist mööda” ja lõpuks Kremli embusest vabaneda, oli külma sõja peapõhjus leidnud lahenduse. Nõukogude väed hakkasid lahkuma Ida-Saksamaalt ja teistest selle piirkonna riikidest. Ent taoline poliitilise kliima muutus tuumaarsenali peaaegu ei puudutanudki. Kuulus Vene näitekirjanik Anton Tšehhov ütles kunagi, et kui esimeses vaatuses on laval püss, siis järgmises vaatuses tehakse sellest pauku. Kaks ülivõimu olid loonud maailma palju tuumarelvi. Varem või hiljem pidi algama teine vaatus, teiste näitlejatega, kellel võis pähe tulla mõte need relvad käiku lasta.
Tuumarelvad olid külma sõja oluline koostisosa, nende tõttu võttis sõda vahel väga ohtliku kuju ning samas ei astunud kaks ülivõimu, kes need relvad esimestena oma valdusse said, kunagi otsesesse, avalikku konflikti – totaalse hävingu risk oli selleks liiga suur. Kuna külma sõja geopoliitilises keskmes oli lõhenenud Saksamaa, tundsid 1945. aasta suvel tuumarelva valdajaks saanud Ameerika Ühendriigid end ohutult, seistes vastamisi Nõukogude tavarelvajõudude tohutu ülekaaluga Kesk- ja Ida-Euroopas, mille Jossif Stalin oli esmalt okupeerinud ning seejärel kommunistide valitsemisele allutanud. Ent kui Ameerika tundis end ohutult, siis Nõukogude Liiduga oli vastupidi. Selles riigis suurendati jõupingutusi aatomipommi loomiseks ning 1949. aastal, kasutades USA-lt varastatud salajasi tehnoloogiaid, sai ka Nõukogude Liit oma tuumarelva.
Nüüd oli maailmas kaks tuumariiki ning kui Korea sõda pidada tuleviku ennustajaks, liikusid need riigid kokkupõrkekursil. Nad püüdsid teineteist uute tuumarelvade väljatöötamises üle trumbata. 1950. aastatel omandasid mõlemad vesinikupommi, mis oli tunduvalt võimsam ja raskemini kontrollitav kui aatomipomm. Kui Nõukogude Liit saatis 1957. aasta sügisel orbiidile Maa esimese tehiskaaslase sputniku, näidates, et neil on olemas raketid, mis suudavad kanda tuumalaenguid USA-ni, astus maailm kahe ülivõimu vahelise rivaalitsemise uude ja hoopis ohtlikumasse faasi. Pärast Stalini surma 1953. aastal ilmutasid tema järeltulijad dialoogi suhtes Läänega positiivsemat meelestatust, kuid arvestades Nõukogude Liidu hiljutist edu raketitehnoloogia alal (nemad saatsid esimesena orbiidile mehitamata ja seejärel ka mehitatud satelliidi), oli nende käitumine tihti ettearvamatu ning seega veel ohtlikum kui nende eelkäija oma.
Valitsetuna vastavalt Hruštšovi ja Kennedy poolt, jõudsid kaks riiki tuumasõja äärele, põhjuseks Nõukogude rakettide paigutamine Kuubale 1962. aasta oktoobris. Tolleks ajaks võistlesid USA ja Nõukogude Liit omavahel juba kogu maailmas.
Võistlus oli alanud Ida-Euroopa pärast, mille Nõukogude Liit oli endale haaranud ega kavatsenud enam lahti lasta, ning levinud Aasiasse, kui Hiina muutus 1949. aastal kommunistlikuks ja Korea mõni aasta hiljem jäädavalt poolitati. Briti ja Prantsuse impeeriumide lagunemine 1950. aastal avas suurriikidevahelisele rivaalitsemisele ka ülejäänud Aasia ja Aafrika, ning kui Fidel Castro juhitav Kuuba pöördus sõjalise abi ja ideoloogilise innustuse saamiseks Nõukogude Liidu poole, muutus lahinguväljaks ka Ladina-Ameerika.
Kuuba kriis lahendati 1962. aasta oktoobris kompromissi teel – Nõukogude Liit soostus oma raketid ära viima Kuubalt ja ameeriklased oma raketid Türgist –, ent nii Hruštšovile kui ka Kennedyle mõjus üleelatu rängalt. Pinge leevendamiseks ja tuumasõja ohu vähendamiseks tuli midagi ette võtta. 1963. aastal kirjutasid kaks riigijuhti alla esimesele kokkuleppele, mille eesmärk oli võidutuumarelvastumine kontrolli alla saada – tuumarelvakatsetuste osalise keelustamise lepingule. Sellise dokumendini jõudmiseks oli läbirääkimisi peetud kaheksa aastat ja see oli tõepoolest tagasihoidlik algus, ent tegemist oli sammuga õiges suunas. Ning kuigi omavaheline võistlus maailma tasandil jätkus ja kõikjal – Vietnamist Angolani – peeti „volitatud” sõdu, jätkasid kaks ülivõimu sestpeale läbirääkimisi oma tuumaarsenalide vähendamiseks, leides lohutust vastastikuse kindla hävitamise (MAD)14 doktriinist, mille kohaselt kummalgi riigil oli piisavalt tuumarelvi, et teine maamunalt minema pühkida, mistõttu oldi sunnitud ellujäämiseks läbi rääkima.
1972. aasta mais lendas Nixon Moskvasse, et koos Brežneviga alla kirjutada SALT I-le – strateegilise relvastuse piiramise lepingule; Jimmy Carter aga lendas 1979. aastal Viini, kus ta – samuti koos Brežneviga – kirjutas alla SALT II-le. Mõlemad lepingud piirasid tuumarelvade tootmist. Kuid SALT II-le järgnes peatselt Nõukogude Liidu sissetung Afganistani 1979. aastal ning veel aasta hiljem boikoteeris USA Moskva suveolümpiat. Järgmine Ameerika president Ronald Reagan tahtis oma maa vaimu ja rahvusvahelist mainet pärast läbikukkumist Vietnamis taastada. Nõukogude Liidus vallandas Leonid Brežnevi surm 1982. aastal Kremli ladvikus mitu järjestikust kriisi. Rahvusvaheline pinge kasvas, ähvardades esimest korda pärast 1960. aastate algust muuta külma sõja kuumaks.15
1. septembril 1983 tulistas Nõukogude hävitaja Sahhalini lähedal alla Lõuna-Korea reisilennuki 269 inimesega pardal, kelle hulgas oli ka üks USA Kongressi toonase koosseisu liige. Seejärel asuti ootama ameeriklaste kättemaksu. Sama kuu lõpu poole märkas alampolkovnik Stanislav Petrov Nõukogude õhutõrjevägede staabis Moskva lähedal oma radariekraanil täpikest, mis viitas sellele, et Nõukogude Liidu poole on teel rakett. Seejärel nägi ta, et samas suunas lähenevad veel neli raketti. Arvutiriket kahtlustades ta sellest oma ülemaid ei teavitanud. Teinuks ta seda, oleks tuumasõda kahe riigi vahel võinud kergesti tegelikkuseks saada. Nagu selgus, oli päikesevalguse ja pilvede harvaesinev koosmõju põhjustanud Nõukogude ründeennetussüsteemis tõrke. Hiljem hakati Petrovi kangelaseks pidama. Ent teda sundis maailma tuumasõjast päästma mitte oletus, et ameeriklased ründavad esimesena, vaid veendumus, et kui nad seda teevad, siis sadade rakettidega, mitte ühe või neljaga. Pärast Petrovi intsidendi nime all tuntuks saanud vahejuhtumit elati Nõukogude Liidus edasi USA rünnaku ootuses.16
Sama aasta novembris pidas Nõukogude Liit NATO õppusi Euroopas koodnimetusega Able Archer ekslikult tuumasõja ettevalmistusteks. Kõigile Nõukogude luurekeskustele välismaal anti häire ja nõuti peatsele katastroofile viitavatest märkidest teadaandmist. Tolsamal kuul jälgisid 100 miljonit televaatajat USA-s telefilmi „The Day After” esilinastust; filmis kujutati, kuidas Kansases asuva Lawrence’i elanikud püüavad toime tulla tuumarünnaku tagajärgedega. Paljud nägid selles filmis viidet president Reagani Nõukogude-suunalise retoorika muutumisele. Kui 1983. aasta märtsis oli Reagan rääkinud Nõukogude Liidust kui „kurjuse impeeriumist”, siis 1984. aasta jaanuaris pidas ta oma kuulsa „Ivani ja Anja” kõne, milles teatas, et Nõukogude ja Ameerika rahvad soovivad elada rahus. 1984. aasta jaanuaris ütles president üllatunud ameeriklastele: „Kujutage koos minuga hetkeks ette, et Ivan ja Anja satuvad mingisse ooteruumi või lähevad vihma või tormi eest pakku varjualusesse, ning seal on juba ees Jim ja Sally, ja pole keelebarjääri, mis takistaks neid omavahel tutvumast. Kas nad hakkavad siis arutama selle üle, kui erinevad on nende valitsused? Või hoopis võrdlema oma lapsi ja rääkima sellest, millega nad elatist teenivad?”17
LÄKS VAJA ROHKEMAT KUI RETOORIKA MUUTUS, et Nõukogude-Ameerika suhete keskmesse satuksid ülivõimude huvide asemel tavalised inimesed. George H. W. Bush teadis seda paremini kui keegi teine. Suurel osal külma sõja ajast oli ta aidanud kujundada USA Nõukogude-suunalist poliitikat, töötades sageli ülimalt vastutusrikastel ametikohtadel. 1924. aasta juunis USA kirdeosas senaatori perekonnas sündinud Bush astus noorelt mereväkke, kui oli kuulnud uudist Pearl Harborist18, lükates edasi õpingud Yale’i ülikoolis. 19-aastaselt sai temast noorim mereväelendur USA relvajõududes ning ta sooritas