nägu kiskus virilalt viltu ja kortsu, nagu katsuks ta naeratada või hoiaks kramplikult nuttu tagasi.
„Sul on, väimeespoeg, ikka ka mõnikord nutti,” rääkis Vesiroos natukese aja pärast edasi, kui Indrek tema esimestele sõnadele midagi ei vastanud, „aga kas sina võisid kunagi uskuda, kas või silmapilgukski, et inimesed teevad minu ükskord puhtaks? Et omad sõbrad teevad su puhtaks!”
„Kui teevad, siis ikka sõbrad, mitte vaenlased, sest need ei pääse ju sulle ligi,” ütles Indrek, et üldse midagi öelda ja küsimusest endast targu kõrvale põigelda.
„Aga mis see siis nõnda on? Mis kulduura see on? Mis täieline eesti vabariik see on?” küsis Vesiroos arusaamatuses ja vahtis jõllitades Indrekule otsa, silmavalged kui vereklomp.
Indrek kehitas ainult õlgu.
„Mõistad sa seda vana Köögatsit” – nõnda nimetas Vesiroos oma kallimat sõpra Köögertali – „tema on aegsasti oma kaks maja eide nimele kirjutanud ja teistel majadel on nii rängad obligaatsiad, et pangad pühkigu suu puhtaks. Obligaatsiad on muidugi Köögatsi oma taskus. Ja minule, oma paremale sõbrale, sellest mitte mõhkugi!”
„Tema arvas muidugi, et sina toimid enesestki mõista samuti,”ütles Indrek nüüd.
„Aga ei!” hüüdis Vesiroos nagu haavunult vastu. „Mina tegin nagu õige ja aus eesti mees kunagi. Vürtspoodki pole mul eide nimel, nii et sellegi võivad nad haamri alla ajada ning siis oleme eidega paljamad kui kunagi varem.”
„Aga see maja siin jääb ju ikka,” ütles Indrek.
„See pole ju minu,” vastas Vesiroos nagu üllatatult.
„Minu ta ka ei ole,” katsus Indrek naljatada.
„Mehe sõna?!” hüüdis Vesiroos ja pidi peaaegu oma raske keha sohvalt üles hoovama.
„Iseenesestki mõista,” kinnitas Indrek. „Maja on Karini nimel ja mina ei taha oma mõju siin kuidagi maksma panna. Kõik oleneb Karinist.”
„Tead, väimeespoeg, aga seda poleks ma sinust mitte uskunud,” ütles Vesiroos liigutatult ja langes sügavamalt sohvale. Tema veretuvad silmavalged kilasid niiskelt. „Karin on hea laps, temal on pehme süda, tema pärast ei tee ma endale muret.”
„Mis siis Köögertal ise kogu kupatisest ütleb?” küsis Indrek, et juttu teisale viia. „Kas oled temaga rääkinud?”
„Tema? Tema süüdistab pankasid ja valitsust. Ütleb: mis pagana täieline Eesti vabariik see on, kui esteks antakse sulle laenu, aga pärast enam ei anta? Kui esteks antakse kas või rohkem kui tahad ning siis korraga mitte teragi? Aga kuis siis äri ajada, kui ei anta enam laenu, ütleb ta, sest tema ei ole see loll, kes oma vaevaga teenitud kopikad paneks ärisse. Milleks peaks tema riskeerima, ega temal seda äri ega kaupa vaja ole, vaid rahval. Noh, siis rahvas andku ka raha. Rahvas ja pangad! Ning valitsus! Kelle kuradile kogu seda kremplit vaja, kirub ta, kui üks ettevõtlik inimene ei saa laenugi, kui just hädasti vaja. Võtku nüüd rahvas ja pangad ning valitsus ise ja jätkaku tema suurt äri, katsugu, kas saavad sellega toime, kui ei anta enam laenu. Tema, Köögertal, laiendanud oma tegevuse üle kogu maa, tema käsi ulatunud Stockholmi, Berliini ja Pariisigi – Berliinis ja Pariisis on tal ju majad, – aga küllap näis, mis need pangad ja valitsus tema ettevõttega peale hakkavad. Muidugi, ütleb ta, nüüd on karsoss! Sest ei rahvas, pangad ega valitsus oska nii suures ettevõttes kõrvugi liigutada. Seal pole seda nutti, mis on siin – koputab ta enesele otsaette. Aga oleks temale antud veel paarkümmendki närust miljonit laenu, kinnitab tema, ja soodustused, nagu ühel õigel rahvatööstusel peavad olema, siis, ütleb ta, oleks kogu Eesti poole aasta pärast näinud, mis mees on õieti vana Köögertal. Ja mis on rahvale või valitsusele mõnikümmend miljonit! Aga näe, ei antud, ja nõnda tuligi siis kõik. Aga Köögertal ütleb, et tema süda on puhas ja tema uni rahulik. Küsin siis temalt, et mis siis mina pean nüüd tegema? Aga tema vastab, nagu poleks tema asigi: igaüks katsub, kuis saab. Igaühel omad mured. Kuis nii, ütlen mina, sina teed pankroti ja mina pean maksma? Eksid, va vennas, vastab tema, mitte Samuel Köögertal ei tee pankrotti, vaid virma „Köögertal ja kompanii”. Kui nii, siis tasu mu kahjud, ütlen mina. Miks siis mina pean seda tasuma, mis teised sulle kahju teinud? küsib tema nüüd niisukese näoga, nagu oleks mul arust puudu ja ajaks sellepärast lolli juttu. Aga sina ju petsid minult allkirjad välja, kui sa ise olid omadega juba ammugi läbi! hüüan mina nüüd juba südametäiega, sest ma hakkasin aimama, mis mees ta õige on. Selle peale vastab tema aga rahulikult: olid tobe, kui lasksid end petta. Loll saab kirikuski peksta. See on su viimane mehe-ja sõbrasõna? küsin ma nüüd, et tema südant puudutada, aga tema, tõbras, vaatab mulle otseteed silma sisse ja ütleb – pange hästi tähele, mis ta ütleb – ütleb: Köögertal oli Vesiroosile mitte sõber, vaid ainult ärisõber, nii et meie vahekorrad on puhtad. Nüüd aga oli minu kannatusel lõpp. Ta ei jõudnud veel oma molu kinnigi panna, kui mina laualt kivist tuhatoosi võtsin ja ühes paberossiotstega lartsti! otse näkku lasksin, nii et punane kali taga. Ma oleksin ta, jumala eest, sealsamas vagaks teind, aga teised, kuradid, tulid oma ninadega vahele. Siiski, sain niigi palju talle anda! Paar kuldhammast peab ta ikkagi suhu juurde panema.”
„Aga selle eest võib ta sinu istuma panna,” ütles Indrek.
„Mulle on see ükskõik, nüüd on see mulle üsna ükskõik,” ütles Vesiroos lootusetult, ja uuesti vajus tema raske keha kössi, kuna ta jutustuse ajal oli pinevalt sirgu tõusnud. „Mina olen kui aus mees vanaks saanud” – need sõnad rääkis ta suure veendumusega, nii et Indrek vaatles teda huvitatult, mõeldes tema mitmekesisele äritegevusele sõjaajal ja selle järelaastail – „ja kui nüüd eesti rahvas ja vabariigi valitsus lubab, et keegi kelmiköögerdis tuleb ja mu puupaljaks röövib, siis lähen ma parema meelega sulide hulka istuma, kui et veel ausate kaabakate seas elan.”
Neile sõnadele järgnes kestev vaikus. Alles tüki aja pärast hakkas Vesiroos uuesti rääkima. Ta arutas lähemat minevikku ja kahetses, et polnud kuulanud Indreku nõuannet, kui see oli hoiatanud Köögertalile uusi allkirju andmast.
„Teadsid sina juba siis, et tema on niisuke kaabakas?” küsis Vesiroos.
„Mitte just,” vastas Indrek, „aga ma kartsin seda.”
„Miks sa siis minule sellest ei rääkinud, ma poleks ehk siis allkirju andnud?”
„Mul olid omad põhjused vaikimiseks,” ütles Indrek.
„Ja nõnda lasksid mu pea silmusesse pista,” lausus Vesiroos etteheitvalt. „Aga mis põhjused need siis olid, et sa vaikisid?”
„Neist ei tahaks ma praegu rääkida,” vastas Indrek kõheldes, nagu otsiks ta jalaga teed.
„Mis siis nüüd enam on!” ütles Vesiroos. „Nüüd on niikuinii kõik läbi. Mis mõte oleks veel vaikida. Pealegi, milleks seda minu eest varjata.”
„Esteks pole veel kaugeltki kõik läbi,” tahtis Indrek seletama hakata, kuid Vesiroos pistis kärsitult vahele:
„Kuis nii, pole veel kõik läbi?”
„Arvad sa siis, et Köögertal jätab sellega? Usud sina, et temal pole tarvilikul pool enam poolehoidjaid, kes sokutavad ja kombineerivad uued miljonid tema uude ettevõttesse, mille ta avab kellegi teise nimel? Tead, asi võib isegi nii pööraselt lõppeda, et sinagi saad tema kaudu uuesti jalad alla.”
„Peale seda, kui mina oma käega äigasin tal hambad kurku?” imestus Vesiroos.
„Ta laseb ju sinu enda rahaga kuldsed asemele panna,” muigas Indrek vastu.
Vesiroosi paksuhuuline ja habemetüügastikuga ümbritsetud suu kiskus nagu naerule.
„Sina tahad mind ainult trööstida,” ütles Vesiroos natukese aja pärast. „Mina ei saa enam kunagi jalgu alla.”
„Ega sest polekski kasu,” arvas Indrek.
„Kuis nii, poleks kasu?” küsis Vesiroos haavunult.
„Sa kaotaksid ikkagi kõik,” vastas Indrek.
„Miks