Siis saadi siit pool-muidu päilisi. Muidu oli Kukulinn – noh, Kukulinn. «Kust sa oled?» küsiti kerjaja poisikese käest, kellest aga juba küll teati, kust ta oli. «Kukulinnast.» «Mis linnasaksad teevad?» – Kui aga «Tõmmu» külasse tuli, oi, siis oli lastel pidu! Tõmmu oli Jütsi-Jaani naise rumal poeg, ilmatu suur koiak, kõvera ninaga poiss. Talle oli mõisa koerapoiss suure karvase kübara kinkinud, mis ta ise kolme aasta eest kutsari käest saanud, ja sellega oli Tõmmu kui prints kunagi. Arvati, et Tõmmu ei ollagi ka väga rumal, vaid vigurimees. «Tõmmu, mine nüüd ikka sinna nukka,» kõnelesid talle naised, kui Tõmmu just selle kõige tähtsarna koha peale, lõuka ette, aset võttis. «Oh ära ikka muretse, mul on hea siingi,» vastas Tõmmu. Kui teda mõnikord pere hulka sööma kutsuti, see on, kui ta just söögi ajal tuli, sõi ta enamasti üksi liha, kui seda oli. «Tõmmu, võta ikka suppi ka!» – «Oh, ma olen lihagagi rahul,» vastab alandlik Tõmmu. Ükskord olid lapsed ta kübarasse emakassi pesa teinud. Tõmmu pistis kassi kotti ja viis ära, jättis aga edaspidi kübara enese kõrvale. Nüüd aga lubasid emad, kui lapsed nuttu maha ei jätnud, lapsi Tõmmu kotti panna, ja see aitas igakord.
Kukulinnast ei tahtnud keegi hea meelega olla. Küll oli Kuuse peremees ise Kukulinnas üles kasvanud, aitas hea meelega vaeseid, kui võis, aga seda ta ei tahtnud kuulda, isegi siis mitte, kui ta laupäeva õhtul saunast tuli ja valge särk seljas oli. Kubjas ütles kord kohtumehele, kelle talu Nurme külas vastu Kukulinna esimene oli, õieti üksi väljal seisis, ta olla Kukulinna alevist. Kohtumees oli kupjaga selle eest kaks aastat vihane ega leppinud enne, kui kubjas poole kruusi viina ostis. Kukulinn oli ja jäi kohaks, millest keegi lugu ei pidanud, mis millalgi suuremaks ei kasvanud, sest et igaüks sealt põgenes, kui jõud vähegi kandis, mis aga millalgi väiksemaks ei jäänud, sest et ikka jälle armetuid leiti, kellele varju vaja – ühe sõnaga, ta oli Kukulinn, üksi iseenese sarnane Kukulinn.
Sool – sabata silk, vaestelaste või.
Oktoobrikuu on lõpul. Taevas on paksus lumepilves ja vinge põhjatuul puhub Peipsi poolt. Sooloikusid, mida sügisevihmad suuremaks paisutanud, katab jää, kaikad ja kivid seal peal tunnistavad, et ta juba lapsi kannab, kes siin ju oma tralli on ajanud.
Kurikas käes, seisab vanaldane naisterahvas esimese Kukulinna hüti ligidal sooloigu ääres, madal pesupingike ees, mille peal ta üht riidetükki ümber keerab ja talle tublisti pihta annab. Ta ei hooli kõledast tuulest, millest käed ja nägu õhetavad, pilvis taevast, kust paksu lund maha hakkab tulema. Üks hoop teise järele sajab triibulise riidetüki selga. Ise vaatab ta korrati hoolitsedes sauna poole, nagu oleks seal üks armas asi, mis selle riidetükiga ühenduses on, sest lähem pilk, sauna pealt ära pöördes, on riide jaoks. Ometi sunnib kange tuul teda korraks sirgu ajama ja külmast kangeks jäänud käsi puhuma ja riideid, mis põlvini märjad, tuule vastu kaitseks kõvemini ihu ümber tõmbama. Hästi ei talla see küll korda minna, selleks on nad liiga narused, käed liiga kanged. Jalas on porised lapid, ühes king, teises saapapea otsas. Viimane on nii katkenud, et punased varbaotsad välja paistavad. Viimaks ometi on ta tööga valmis ja rahul olles vaatab ta ümber, kuhu pesu kuivama panna. Sauna seina ääres on kaks teivast, üks otsapidi palgi lõhe vahele löödud, teine maa sees püsti, ja mõlemate otsad on ristamisi õlesidemega kokku seotud. See on ju ennegi pesunööri või lati aset täitnud ja sinnapoole pööras naine nüüdki sammud. Ta laotas riide laiali, vaatas korra katusele, kas sinna mõni kivi tuulehoideks vaja ei ole, ja puhub käsi. Ise on ta selle juures krabe ja kärmas ja pikkade mustade kulmukarvade alt vaatavad kaks elavat musta silma, kord pilvedesse, kust ikka rohkem lund hakkab tulema, kord Nurme küla poole, kas seal inimesi liikvel on. Tuul tõmbab ta räti peast lahti, aga sest ei ole viga. «Uhu-juuh!» hüüab ta rätist kinni rabades nagu mõnele teisele inimesele, «sel ei ole ka enam aru raasugi!» Sellega ühtlasi muutub ta kärme tüse keha nagu tugevamaks, et millelegi vastu panna. Rohkesti krimpsunud lahke nägu läheb ühtlasi murelisemaks.
«Näe, sealt on ometi tuul katuse lahti kangutanud!» Tükk kanarbikku ja paar kivi katavad tehtud augu. Nüüd viimaks on aeg sauna sisse minna.
Suits tuleb ukse peal vastu. Naine kummardas ja vaatas tunnistades tagumisse nurka, kus midagi voodi või lava sarnast suitsenud seina äärest vastu kumab.
Saunal on üksainus aken, väike kui silm, vastu lõunat. Aga sellel on haruldasel korral klaasid ees, mida tervest Kukulinnast enam ei leita. Üks ruut on küll ju ennegi kolm veel olemas, aga klaasitükid, näe, on seina vahel, ootavad aga aega, mil neid kokku seada ja tagasi saadakse panna. Puuduva ruudu asemele on vana lauluraamatu laudne kaas pandud, mille nahk küll ju nii hapraks läinud, et kaas ära tulnud. Akna all põrandal seisavad kaks puupinki, esimene küll söögilaua, teine istepingi tarvis. Akna vastu ukse kõrval on ahi, mille lõukal praegu ühe potisarnase asja all tuli põleb ja suitsu ajab. Ahju kõrval must suitsunud vokk, tema kohal ahjukapis paar värtnat, lõngakera, kannikas leiba, tohust soolatops, paar lusikat kulbi suuruses, tõrvane peahari ja ühe kaanega lauluraamat, mis teise aknale klaasiks on pidanud andma. Voki taga seinas ripub meesterahva kampsun, ühe luunööbiga ja kahe puupabulaga. Näha on aga, et kampsunil enam peremeest ei ole, sest ta on tagasi lõngakeraks hakanud saama. See ripub ta kohal all maas ja pooleldi harutatud käisest jookseb lõng alla kerasse – seda mööda rändab kampsun viimati küll kõigeni kera kõhtu. Kesk tuba on üks kolmejalgne järg külili maas.
«Ema, süüa tahan.»
Hääl tuleb nurgast, mis toas kõige pimedam on. Aegamööda harjub silm ka siit asju nägema: pikad õled ühe lava peal, mis teivastest ja laudadest kokku raamitud. Teivaste, või kuidas tuleb ütelda, sängisammaste otsas on paar pooleli nõelumata sukki. Kesk õlgi lava peal mustab midagi – õige! ühe lapse pea, mis naiste undruku seest nagu kupp välja paistab. Aga ainult pea. Aga selles peas on midagi, mis, ei tea ütelda, kas võõrastama või imestama paneb, mis nagu oma koha peal ei oleks ja siiski jälle nagu on. See on, et see lapse pea peab olema, ja kogu järgi, mis undruku sees varjul, võib see laps ainult viie, palju kui kuue aastane olla. Pea ise aga oleks nagu kahekümne- nagu kuuekümne-aastane. Aru ei või saada, kumba suurema õigusega. Nägu on nõnda tõsine, nõnda tumerahuline lahja ja tüse ühtlasi, suu nõnda kiusakas-tõsiselt kinni, Iõug nii tugev kont nagu kuuekümne-aastasel. Ots aga, enam paled, on nõnda pleekinud; et kenal kombel kahekümne-aastane välja tuleb. Nüüd aga ütlevad ses näos midagi, et siin ei kuuekümne- ega kahekümneaastane, vaid laps meie ees on. Need on silmad. Kaks süsimusta silma. Need ei ole sugugi selle tuima näo päralt – nad on uus mõistatus selles imelises peas. Nad otsivad rahutult midagi taga, mis siin toas ei või ollagi, – nad otsivad midagi kuskilt kaugelt, mis hoopis tagapool siinseid seinu võiks olla ja mida nõnda, nagu ta on, ei taha näha saadagi Süsimustad juuksed oh sassis, üksi otsaeest on nad märja käega siledaks tõmmatud.
«Ema, kas saab ju süüa?»
Nüüd alles on eide silmad ära näinud, et kõik vana viisi korras on. Tunnistuseks lööb ta käe korraks undruku kupu külge, mille üks äär veidi kõrgem on. Kui aga ühe kana kõkõk! siit vastu kuuldub, jääb ta rahule. See on haige jalaga kana; laps ei ole mitte üksinda kupu sees. Kana jala on Kupu-Kaie poeg eile katki visanud, see suur poisi-võrukael! Villule seltsiks, kes praegu paraku ilma särgita on, sest et see alles parsil kuivab, on ema ta sängi pannud. Kupu-Kai ei näe just heameelega, et Käe-Madli, Villu ema, ühe osa tema leivast ära võtab. Tema oskas niisamuti kätt katsuda, või veel paremini kui Madli.
«Ema, kas saab juba süüa?»
«Oota ometigi, mustlane. Ma lähen enne külasse. Kuuse Peetri naine, jumal andku talle tervit, lubas kampsuli eest pütitäie haput piima. Hea piim. Kuuse omadel on ikka hea piim. Näe, pudru ongi ju valmis. Panen õige veel kaane alla hauduma, kuni tagasi tulen. Küll siis sööme. Ära sa kuku, Villu. Ära kana jalale haiget tee!»
Emakene, nähes, et suits välja läinud, Iükkas ukse kinni ja läks soost üle külasse.
Ära kanale haiget tee, oli ema ütelnud. Mispärast haiget teha? Oli ta ometi tema saatuse osaline, see haige jalaga kana, maja ainus rikkus. Kana ei saa välja, Villu ka ei saa välja. Kana jalg on haige, tema jalad – ah! on nii terved, tahaksid hea meelega loigu peal liugu lasta, kus praegu Kupu-Kaie pojad tantsivad, kepiga jää sisse löövad