laiali venitama ja pöidlaid pöidlakruviga purustama, kuni ohver tohututele piinadele allub ning hakkab iseenda ja teiste kohta muinasjutulisi tunnistusi andma. Kõik see nõuab väga palju aega ja ressurssi.
Tõsi, ka Ježov ja kompanii olid sarnaselt nõiakohtunikega huvitatud uute kahtlusaluste ringist, mistõttu neilgi oli tarvis sellekohaseid tunnistusi, kuid nende tegutsemine meenutas liigagi sageli tööstuslikku tapmist. Näiteks uurimine ja kohtupidamine Balti Punalaevastiku looja Pavlo Dõbenko üle 1938. aastal vältas kõigest 17 minutit, mis näitas, et kõik oli selge juba enne arreteerimist ja Dõbenko eluküünla kustutamine oli kõigest ühe probleemi likvideerimine. Polnud aega!
Nõiakohtunikele meeldis tunduvalt kauem jännata, juba timukamaski pähe asetamine või kohtumaja keldris tule üles tegemine oli omaette protseduur. See nähtub Mindenis (Schleswig-Holstein) 1614 toimunud ülekuulamiselt, kus üks Grethe Seuekeri nimeline naine väideti olevat sünnitanud salamandri. Tegelikult sünnitas ta lihtsalt surnud lapse:
Grethelt küsitakse, kas kurat on teda auga võõrustanud ja kas nad on joonud koos Brackroggischeni (’kronusarv, nõiajook’)? Kas ta on kuradi õpetuse järgi õpetanud?
Sedastatakse, et ta on sünnitanud salamandri, mille ta tulle viskas.
Süüdistatav laskub mala conversatio’sse (nõupidamine vanakurjaga, kes justkui ootab sealsamas piinakambris).
Kordab, et sellest kruusist ei ole tema võtnud.
Piinamise algus.
Kordab, et ta on süütu ja tehku küsija, mis iganes tahab.
Hulk rahvast võivat kinnitada, et ta on süütu naisterahvas.
Grete kutsub abiks Kristust ja teatab, et ta on õpetanud vaid Jumala sõna.
Ütleb kõrvale, et ta enam ei suuda [ka seda käsitletakse mala conversatio’na].
Ta samastub Kristuse kannatustega, nähes, kuidas tema enda veri jookseb (O dath vnsculdige bluth!)
„Oh ei, ma ei ole mingit nõidust kuskilt õppind. Oh ei, ma ei suuda, ei mingit nõidust, ma ei suuda. Ma ei tea midagi, ma ei saa, ma ei õpetanud, ütlen tuhat korda.”
„Kordab.” (157, 84–85).
Kellega süüdistatav sellisel äraneetud kombel vestleb, seda inkvisiitorid ei näe, sest deemonid ei pruugi võtta mingit konkreetset kehalist kuju, kui nad soovivad kedagi ninapidi vedada (85, 228).
Igatahes on selge, et ka nõiajahi kõrgajal ei muutunud nõidade tapmine mingil moel masinlikuks.
Muidugi jääb õhku küsimus, kuidas seesugune õudus üldse tekkida sai.
Allpool on kirjeldatud ühiskondlikke vastuolusid, mis vormusid vägivallaks. Seda on sageli selgitatud nii, et reformatsiooni vägivald pani inimese mõtlema mustvalgelt ja hirmud kehastusid mõnes salapäralooriga kaetud persoonis, kes harilikult oli kas vana naine või omaette hoidev mees.
Nõid oli küla ravitseja, kes teadis sõnumisi, mis olid paljudel juhtudel regivärsi vormis. Maarahva eluga vähem kursis olevaid pastoreid pani aga regilaul õlgu kehitama või ajas neile koguni hirmu nahka, sest juba laulu rütm oli midagi sootuks muud kui kirikulaulul.
Veel tundis külatark metsataimi ja metsa. Ning mets oli noil aegadel suur ja lai. Metsaalune oli taimedest rikkam kui praegu ja need taimed võisid sisaldada väga mitmesuguseid mõjuaineid. Protsessis Kurna nõidade üle leidsid naised metsast magusaid juuri (EAA.1.1.24, lk 27–28)2, mis tunnistuste järgi ajendas neid libahundijooksule (loe – psühhedeelselt käituma).
Niisugust magusat juurt XXI sajandi metsast ei leia. XVII sajandi metsas võis ta muidugi kasvada, ent seda tõestada on võimatu.
Ka toimingud punase kärbseseenega ei võimalda kuidagi Saatanale viidata. Punase kärbseseene leotisega raviti vanasti jooksvat, seda määriti haigele kohale. Leotise manustamise tagajärjel tekib aga „hingeilm” – voolav ja hõljuv pilt, mis sisaldab ümarat lõpetatud mustrilist harmooniat ja laseb näha „maailmakõiksust”. Saatanat punase kärbseseene mõjul nähtud visioonides igatahes pole. Iseasi, kui psühhoaktiivset ainet tarbitakse mürgistuseni, sel juhul manipuleerib šamaan teadlikult oma ajuga. „Omas maailmas” viibiva aju juurde kuulub kellegi kolmanda juuresoleku tajumine: kellegi, keda tegelikult ei ole. Nii näitas Kanada teadlase Michael Persingeri katse mõjutada nõrga magnetväljaga paremat ajupoolkera, et võivad tekkida probleemid iseenese piiride tajumisega, sa oled „veel kuskil, aga seda tajutakse teisena” (39). Eksperiment andis võimaluse oletada, et mingil kujul võiks Saatanat näha ka siis, kui aju on keemiliselt manipuleeritud üksnes ravimtaimede baasil, ilma et kasutataks nüüdisaegset kontsentreeritud keemiat.
Niisugune avastus ei anna meile aga midagi juurde nõiaprotsesside mõistmisel, vaid valgustab üksnes seda, kuidas võisid kunagised usujuhid Saatanat näha.
Keskaeg oli imedemaailm, deemonite, hiiglaste, haldjausu ja krutsifikside maailm.
„Mõne päeva pärast, kui Guthlac pidas ikka veel järjekindlalt oma öiseid jumalateenistusi, nägi ta, et mungakong oli täis kõige koledamaid pahu vaime. Neid tuli igast nurgast, neid vupsas põrandast ja isegi läbi rookatuse tuli neid. Põrandalaudade tapid ei hoidnud neid kinni ja katuseaugud polnud piisavalt väikesed, et nad poleks sealt läbi mahtunud. Ja nad tulid tumeda musta pilvena nagu rohutirtsud. Nad olid hirmsad: suure pea ja pika kaelaga, metsiku silmavaate ja hobusehammastega, räpase habeme ja haisva suuga, kurgust tuli välja kargamas, topeltlõug ja paksud huuled. Nende segiläbi kisast kaikusid nii maa kui taevas.” (133, 44–45; katkend on Tours’i Gregoriuse „Frankide ajaloost”, ja surmaeelsed visioonid – võimalik, et B-vitamiini ja mõnede valkainete puudusest – kuulusid aastail 673–714 elanud pühale Guthlacile).
See on kõige ehtsam tondijutt, nii intensiivsele visioonile ei saagi järgneda muud kui kuradi nägemine ja kuradi kius, sest veidrate piltide allikas on ju vaja tuvastada.
Segased ja kirglikud ajad, mil omapärased isiksused elasid väljapaistvat elu, vahetusid repressiivsete perioodidega, mil võidutses hoopis karmim inimtüüp. Ning Eesti- ja Liivimaal pidid mõisnikud XVII sajandil hakkama ka alamklasse ohjeldama, XVI sajandi alguse rahumeelne eksistents oli lõppenud. Võrreldes Jüriöö-eelse olukorraga olid talupoegade keskmised koormised XVI sajandiks veidi vähenenud ja mõisasaksa silmis oli talumees, keda uus luterlik usk isandaga võrdsemaks tõstis, ülbeks läinud. Nüüd ei läinud talupoeg enam vabatahtlikult mõisa, sest midagi head tal sealt loota polnud.
Liivimaal valitses küll veel sõjaeelne rahu, hansalinnad läksid tänu soola ja viljaga kauplemisele aina jõukamaks, aga Saksamaal möllas talupoegade sõda ja Venemaal ei andnud tsaar oma inimestele armu. Neis tingimustes ei saanud ka Liivimaa kuigi kauaks jääda ebameeldivustest puutumata.
Nõiaprotsesside tekke põhjuseid on seega mitmeid. Olulisimaks neist, nagu eespool mainitud, võib pidada naistevastast viha, kuna kohtunikud ja uurijad olid mehed ning nende ohvrid enamjaolt vanemad naised. Naiste tööd tarvitas mõis meeste omast mõnevõrra vähem, naine oli kodune, ta polnud nii koormatud, seega oli tal ju ka rohkem aega tegelda millegi kahtlase või kahjulikuga. Samuti polnud viljakast east välja jõudnud vanem naine enamasti atraktiivne. Ta võis seetõttu olla mõnevõrra tõrjutud. Ning juba lapsedki teavad, et tõrjutud tegelane võib olla potentsiaalne kahjutekitaja. Nii kardetigi vana naist – kortsulise näoga eite, kes on sootuks midagi muud kui noor ja ilus naispool, kes veel emaks sobib. Seesuguse vanaeide nägemine põhjustab lisaks alateadlikku ängistust, näidates meile seisundit, milleni kord ka ise jõuame. Inimesel on aga teatavasti kombeks võidelda oma peegelpildi ja oma saatusega.
Lisagem veel, et kui toonases ühiskonnas keegi hirmu tekitas, siis levis see paaniliselt ja välkkiirelt.
Mees vastab nõiastereotüübile üksnes siis, kui ta täiesti erineb üldkehtivatest normidest. Eesti oli siiski üks väheseid piirkondi Euroopas, kus süüdi mõistetud naiste hulk ei ületanud eriti meeste hulka (meeste-naiste suhe oli 45: 55). Selle üks põhjus võis olla asjaolu, et mõisnikel polnud head ülevaadet oma piirkonnas elavatest talunaistest, naiste