oma võidukad väesalgad: kana rinnalõigud aedviljaga Hiina moodi, Ariela järgi, Pärsia riis rosinate ja piiniaseemnetega Ariela ämma järgi, kabatšokid küüslaugutükikeste ja tomatimahlaga ema retsepti järgi, mida ta ise on täiendanud, seenehautis ja sibulahautis, ning kui tal oleks siin normaalne praeahi, võiks ta vähemalt veel ühe hautise teha, kuid niigi lakub Ofer sõrmi. Ootamatult hõisates tuiskab Ora köögis ringi, esimest korda sellest ajast, kui Ilan ära läks, kui nad oma maja Ejn Karemis sulgesid ning jagunesid eraldi üürikorteritesse, esimest korda tunneb Ora end köögis jälle mõnusalt ja koduselt, köögis kui niisuguses ning eriti selles vanas, mitte enam täielikult puhastatavas köögis, mis otsekui kõhklevalt talle läheneb ning lusikate-kulpide märjad ninad tema vastu surub. Laual tema selja taga asuvad juba läbipaistvasse plastikkilesse mähitud kausid kabatšokisalatiga, kapsasalatiga ja rohelise salatiga värskest aedviljast – mille sisse ta poetas õuna- ja mangotükikesi, saab näha, kas Ofer avastab need –, ning veel üks kauss tema isikliku versiooniga taboulé’st, mille nimel Ofer on valmis surema, see tähendab, mida ta meeletult armastab, parandab Ora end protokolli tarvis.
Siis jõuab kätte silmapilk, mil kõik on käima pandud, tasapisi valmib, praeahjus haudub, pannil küpseb, toidud ei vaja teda enam, kuid ta peab toimetamist jätkama, Ofer tuleb ju ühel päeval tagasi ning siis tahab ta värsket sööki, ning Ora sõrmed liiguvad peatumata õhus. Kuhu ma jäingi? Ta kahmab noa ja aedviljad, mis esimeses salatirünnakus olid terveks jäänud, asub nende kallale ja ümiseb rutakalt „Roomikute lõginal veerevad tankid…”, paneb käe suu ette: millisest kolikambrist sattus just see laul talle suhu, ning ehk peaks ta juba valmistama biifsteegi, mida Ofer armastab, punaveiniga, juhuks kui ta juba täna õhtul vabaks saab? Kas need, kes uudiseid toovad, mõtleb Ora, saavad praegu mõnes Jeruusalemma komandopunktis korraldusi või soojendavad üles vanu, aga mida on siin üles soojendada? Millal oli neil üldse aega midagi unustada? Millal on siin olnud päeva ilma uudisteta mõnele perekonnale? Kõik näib olevat nii täpselt orkestreeritud – Ora puhkes kiledalt ja ebaloomulikult naerma –, ning äkki vaatab Ada talle otsa, Ada silmad on nüüd väga suured, otsekui oleks ta teda vahetpidamatult vaadanud, et näha, kuidas ta käitub, ning Ora märkab, et juba mõnda aega on ta põrnitsenud välisukse alumist, pooleldi läbipaistvat osa, see on küsimus, mis tuleb lahendada, aga milles on küsimus, pole talle selge, ning ta tõttab keevate pottide juurde, segab, vürtsitab heldesti, sest Ofer armastab vürtsitatud toitu, ta hoiab nägu auru sees, pottide rammusas hingeõhus, ta ainult ei maitse, tal pole täna õhtul isu, kui ta kübemekesegi suhu pistaks, peaks ta selle jälle välja sülitama, ning viivuks vaatab ta oma kätt, mis poti kohal keerutab ja paprikavihma sadada laseb. On niisuguseid liigutusi, mida tehes otsekohe heliseb telefon. Juba mõne aja eest avastas ta selle kummalise seaduspärasuse: näiteks kui ta toitu vürtsitab või pärast pesemist potti või panni kuivatab, heliseb peaaegu alati telefon. Näib, nagu ringlevad liigutused ärataksid selle. Ja tähelepanuväärne, et ka siis, kui ta täidab kitsast klaaskannu lillekastmisveega. Aga ainult selle kannu puhul! Ta muigab hellalt telefoni tujude üle, kallab rosinate ja piiniaseemnetega riisi prügiämbrisse, peseb potti hoolikalt ning kuivatab seda pikka aega, tehes võrgutavaid liigutusi, kuid ei juhtu midagi. Telefon on välja surnud (ei, see vaikib). Ofer on seal kindlasti väga hõivatud. Läheb veel mitu tundi, enne kui seal midagi juhtub, ja võib-olla hakkavad nad alles homme või ülehomme liikuma. „Ja kui tema tank kaks mürsku saab,” ümiseb ta, „lööb ta leekima,” ning vakatab kohe. Oleks hea, mõtleb ta, kui ta homme mingi tegevuse leiaks. Paraku pole tal just homme kuigi palju teha. Homme oleks ta pidanud koos pojaga Galilea kaljude keskel matkama, aga midagi oli vahele tulnud. Võib-olla peaks ta uude kliinikusse helistama ja ütlema, et on valmis kohe alustama, isegi kontoritöö võtaks ta hea meelega vastu. Siis võiks seda harjumisetapiks nimetada. Ent talle oli juba kaks korda sõnaselgelt öeldud, et enne mai keskpaika pole teda vaja: seal töötaval füsioterapeudil pole kavas oma last varem ilmale tuua. Uus inimene sünnib maailma, mõtleb Ora kibedalt neelatades. Ta oli talitanud rumalasti, et polnud kuni maikuuni mingeid plaane teinud, kõik mõtted oli ta toppinud sellesse väljasõidusse koos Oferiga ja see ei jätnud ruumi mitte millelegi muule, milline rumalus, kuid tal oli tunne, et Galileas tuleb pööre, sealt saab alguse nende mõlema tõeline ja täielik paranemine. Ah neid tema tundeid küll!
Ta kallab tomatikastmes kabatšokid prügiämbrisse, kraabib panni puhtaks, kuivatab seda innukalt ja piilub reetliku telefoni poole. Mis nüüd? Kus ma olingi? Uks. Ukse alumine osa. Neli lühikest raudlatti ning matt, poolläbipaistev klaasplaat. Ta võtab arvuti printerist kolm A4 paberilehte ja kleebib need klaasile. Nii ta vähemalt ei näe nende sõjaväesaapaid. Mis veel? Külmkapp on peaaegu tühi. Toidukapist leiab ta mõne kartuli ja sibula. Võibolla väike kiire supp? Homme hommikul läheb ta toitu ostma, et külmkapp jälle täis saaks. Nad võivad tulla, kui ta parajasti tegevuses on, mõtleb ta, näiteks pakib oste lahti, paneb toiduaineid külmkappi. Või vaatab televiisorit, või magab, on kempsus või puhastab supi jaoks aedvilja.
Korraks jääb tal hing kinni, ta hüppab püsti, paneb raadio käima, nii nagu avatakse aken. „Muusikatund,” jääb ta kuulatama, keskaja muusika, talle on vaja juttu, inimhääli. Ühes kohalikus raadiojaamas küsitleb noor reporter vanemat naist, kellel on selge idamaine Jeruusalemma aktsent, ning Ora lakkab aedvilja piinamast, toetub pragulisele marmorist töölauale, pühib käeseljaga laubalt higi ja kuulab naist, kes jutustab oma vanemast pojast. Too oli sel nädalal osa võtnud lahingust Gaza sektoris. Seitse sõdurit sai surma, ütleb naine, kõik tema sõbrad, tema väeosast; eile lasti ta mõneks tunniks koju, täna hommikul läks ta väeossa tagasi.
Ja kui ta kodus oli, kas te siis sussutasite teda? küsib reporter, ning Ora on jahmunud. Kas ma sussutasin? küsib naine samuti üllatunult, ning reporter naerab: ei, ma küsisin, kas te ümbritsesite teda õrnustega? Muidugi, naerab naine tasakesi, ma arvasin, te tahtsite teada… Muidugi ma hellitasin teda. Rääkige meile, kuidas te teda hellitasite, urgitseb reporter edasi, ning ema kõneleb sellise avameelsusega, mis Ora abituks teeb: ma hellitasin teda, nii kuidas sain, tegin süüa, panin ta vanni, andsin talle kõige paksema käteräti, mis meil on, ja ostsin spetsiaalselt tema lemmikšampooni. Aga pange tähele, ütleb ta, nüüd uuesti tõsiselt, mul on veel kaks poega, kaksikud, nemad käivad sama teed, mida vanem vend neile näitas, ja on koos temaga väeosas Tsabar, kõik kolm ühes väeosas, ja nüüd ma tahaksin raadio kaudu sõjaväelt midagi paluda, kas see on võimalik? Muidugi on võimalik, ütleb reporter kärmelt, ning Ora kuuleb tema tasast naerukihinat: mida te tahate sõjaväele teatada? Kuidas seda nüüd öelda, ohkab naine, ning Ora tunneb end talle väga lähedasena: mõlemad noorukesed kirjutasid oma väljaõppe perioodil avalduse, et tahavad teenida üheskoos, ühes ja samas väeosas, noorsõdurina oli see hea ja tore, pole midagi öelda, nüüd aga on nad piirivalves, ja kõik teavad, et Giv’ati brigaadi piir on Gaza, aga mida tähendab Gaza, seda pole mul tarvis teile seletada. Seepärast palun ma armeed väga, et seda asja kaalutaks ja mõeldaks pisut ka minu peale, andke andeks, et ma…
Ja kui nad satuvad tulema keset kartulit? mõtleb Ora, silmitsedes suurt kartulit oma käes, mis on pooleldi kooritud, või keset sibulat? Kord-korralt saab talle selgemaks: iga liigutus, mis ta teeb, on ehk viimane, enne kui uksele koputatakse. Taas tuletab ta endale meelde, et Ofer on kindlasti veel Gilboa jalamil ja et praegu pole veel põhjust paanikasse sattuda, kuid mõtted roomavad edasi, mähkuvad kartulit koorivate käte ümber, ning ühel hetkel tundub koputus uksele talle möödapääsmatu, ta tajub õnnetusehimu vastupandamatut võlu, tal lähevad segi põhjus ja tagajärg, ning tema käte masinlikud, aeglased liigutused kartuli kallal tunduvad talle uksele koputamise paratamatu eelmänguna, nagu käsk, mis vallandab koputamise.
Tema siin, Ofer kusagil seal, ning kõik, mis nende vahel tohutus ruumis toimub – see saab talle sel otsatult pikal hetkel selgeks, ilmutab end arusaamise sähvatavas välgus kui tihe, keerukas kude. Et ta seisab siin köögilaua ääres, juba üksnes see, et ta täiesti mõttetult jätkab kartuli koorimist – kui valgeks muutuvad äkitselt nuga hoidvad sõrmed –, kõik tema tavalised kodused liikumised ja kõik need süütud, näiliselt juhuslikud kübemed tegelikkusest, mis sel hetkel tema ümber toimub, kõik see pole muud kui salapärase ja keerulise tantsu sundivad sammud, aeglase, tõsise tantsu, millest sel momendil võtavad enese teadmata osa ka Ofer ja tema sõbrad, sellal kui nad end aktsiooniks valmis seavad, samuti kõrgemad ohvitserid,