Maailma otsa. Sari «Moodne aeg». David Grossman

mägi, ütles Ora ning näitas väga heledale valgusele põhjakaares. Ja vaata sinna, näed, mis seal venib? Avram sisistas: lähme, palun, ning kõndis nüüd Ora ees, vaadates ainiti maha. Aga seal on jõgi, me läheme piki jõge, ütles Ora endamisi ning naeris Avrami eemalduvale seljale järele: sina ja mina ühe jõe ääres, kes oleks võinud seda arvata?

      Sest aastate vältel oli ta üritanud Avrami majast välja saada, viia teda kohtadesse, mis teeksid ta hinge helgemaks, teda oma kaunidusega kosutaksid, ent äärmisel juhul kord poole aasta kohta oli Oral õnnestunud meelitada teda kohtumisele mõnda kohvikusse, mille Avram oli välja valinud. Koht pidi Avrami valitud olema ning Ora ei vaielnud talle vastu, ehkki alati oli tegemist väga lärmakate ja labaste kohtadega, otsekui oleks Avramile meeldinud näha teda seal piinlemas ja otsekui näitaks ta selliste kohtade varal Orale n-ndat korda, kui kaugel ta temast on ja kui kaugel iseendast, sellest Avramist, kes ta varem oli. Nüüd aga täiesti üllatavalt: nemad mõlemad, ning jõgi ja puud päise päeva ajal.

      Avrami seljas paistis kott olevat kokku kuivanud ja väiksem kui Oral, otsekui laps, kes isa seljast kinni hoiab. Ora jäi veel viivuks seisma ning vaatles teda Oferi seljakotti kandmas. Ora silmad suurenesid ja särasid. Ta tundis, kuidas esimesed päikesekiired aegamööda tema vaevatud õlgu paitasid.

      Lõhnavast, soojenevast maast ja siit varem läbi läinud lehmade rammusatest kookidest tõusis auru. Viimasest vihmast teele jäänud piklikud veeloigud saatsid hommikusele taevale vargsi märke, konnad hüppasid nende lähenedes jõkke, ja nii kaugel, kui silm ulatus, polnud näha ühtki inimest.

      Varsti sattusid nad traattarale, mis sulges tee, Avram juba ootas seal ning ütles: näe, siin see ongi! Ora kuulis tema hääles kergendust, et see rännak niisama ruttu ja valutult oli lõpule jõudnud. Hetkeks kaotas ta julguse. Miks oli tara keset teed? Kes oli selle püsti pannud? Ning juba kogunesidki tema moirad, et kududa ta saatust, nad tantsisid pilgates tema ümber ning irvitasid: siin avaldub sinu primitiivsus, sinu saamatus seadmete käsitlemisel, kirjaoskamatus kasutusjuhendite lugemisel, ning armetute enesesüüdistustega tegeldes nagu ikka silmitses Ora peent metallvõrku, mis sulgus maapinna lähedal, võttis karbist prillid, pani need ette ning nägi, et taras oli kitsas värav, ta otsis võimalust seda avada ning märkas seda kinnihoidvat roostes traati, mida ta esialgu ei suutnud lahti tõmmata, ent ta teadis, et tavalisest erinevalt õnnestub tal sel korral probleem lahendada.

      Avram seisis tema kõrval ega liigutanud sõrmegi, võib-olla lootis ta, et Ora ei saa väravat lahti, võib-olla oli ta kaotanud võime toimuvast aru saada, aga kui Ora teda appi kutsus, tuli ta kohe. Kui Ora oli talle seletanud, mida tema arust teha tuli – suure kiviga nii kaua vastu traati taguda, kuni see lõpuks murdub –, ja kui ta oli asja küllalt kaua uurinud, tõstis ta lihtsa käeliigutusega traadist aasa üle aiaposti, suur tükk traataeda langes maha ning nad läksid üle selle.

      Me peame tara jälle kinni panema, ütles Ora ja Avram noogutas. Kas sa ei teeks seda? Avram läks ja pani värava kinni, ning Ora täheldas endamisi, et Avrami tuleb ergutada, öelda talle, mida on tarvis teha – otsekui oleks ta omaenda tahtest loobunud ning asjade edasise käigu Ora kätesse andnud. Ennäe imet, mõtles Ora oma ema häälel, pime juhib lombakat läbi ilma. Kui nad olid üksjagu maad käinud, tuli Orale midagi meelde ja ta küsis, kas Avram teab, miks see tara seal üldse on, Avram raputas pead, ning Ora seletas talle lehmadest ja karjamaadest, ja kuna ta teadis neist üpris vähe, rääkis ta palju, aimamata, mis pinnale tema sõnad langesid, miks Avram nii tõsiselt ja keskendunult kuulas, ning kas ta üldse kuulas või neelas ainult Ora häält.

      Aga mõne minuti pärast, kui nad olid tarast eemale saanud, tundis Ora, et Avram muutus rahutuks ning vaatas alatihti tagasi, vareste kraaksumine heidutas teda, ja kui Ora polnud teda viivuks tähele pannud, märkas ta, et Avram ei läinud edasi, vaid oli tema taga otsekui maasse juurdunult seisma jäänud ja vahtis maha. Ora läks tema juurde ning nägi tema jalge ees väikest surnud, talle tundmatut liiki laululindu, mustade sulgede, valge kõhualuse ja pruunide nööpsilmadega. Sipelgad, valged ussikesed ja kärbsed olid tal juba kallal. Kaks korda hüüdis Ora Avrami nimepidi, enne kui too end lahti rebis ning tema kannul edasi astuma hakkas. Kui kaua saan ma teda veel kaasa vedada, küsis Ora endalt, kuni ta mässama hakkab või lihtsalt murdub? Mida ma temaga teen? Mida ma tegin Samiga? Mis on minuga juhtunud? Ma teen kõigile elu raskeks.

      Äkki tegi tee järsu käänaku ja viis otse jõe äärde. Ora astus kaldale lähemale ja nägi, et tee jätkus muretult siksakitades teisel kaldal. Matka ette valmistades oli ta koos Oferiga lugenud, et kevadkuudel matkates tuleb „aeg-ajalt ka jalad märjaks teha”, kuid siinne jõgi oli üsna kiire vooluga, teist teed ei olnud ja tagasi minna ta ei tahtnud – ka see oli üks tema uusi reegleid, kavalus nende vastu, kes teda taga ajasid, et ta neile vastu ei läheks. Avram tuli tema juurde, vaatas rohekalt helkivat vett, põrnitses seda nagu määratut mõistatust, mis sisaldab salapäraseid vihjeid, ning tema jämedad käed rippusid lõdvalt. Mehe abitus ajas Ora vihale, ta vihastas samuti iseenda peale, et ta polnud varem mõelnud, mida säärases kohas peale hakata, kuid varem oli tal olnud Ofer, kes oli talle teed näidanud ning talle vajaduse korral sildu ehitanud, aga nüüd oli ta siin Avramiga üksi. Üksi.

      Ta astus ettevaatlikult kaldale lähemale, et mitte libiseda. Suur lehtedeta puu seisis vees ning Ora kallutas end selle poole, et murda mõni oks. Avram ei liigutanud end. Otsekui võlutult vahtis ta veevoolu ning võpatas, kui kuivanud oks murdus ja Ora oleks koos oksaga peaaegu vette kukkunud. Vihaselt surus Ora oksa jõepõhja, tõmbas selle välja ja mõõtis oma kehal vee sügavust. Vesi ulatus talle puusadeni. Istu, ütles ta Avramile, ja võta kingad ja sokid ära.

      Ora istus teerajale, võttis jalatsid ära, toppis sokid seljakoti küljetaskutesse, sidus kingad paelupidi kokku, kääris püksisääred põlvini üles, ning kui ta korraks pilgu tõstis, seisis Avram tema kohal ning silmitses tema jalgu, nii nagu ta jõge oli silmitsenud.

      Hei, ütles Ora pisut üllatunult, ning vibutas oma roosasid sõrmi tema poole, juhuu!

      Avram pööras kohe pilgu ära, istus ning võttis kingad ja sokid jalast, kääris püksid põlvini üles, nii et tema valged, jämedad sääred nähtavale tulid, need olid pisut kõverad ja üllatavalt tugevad, Orale tuli hästi meelde: ratsamehe jalad, samuti nagu Avram kord oli öelnud, kääbuse jalad, mida on pikemaks venitatud.