kostetakse wana Eesti wiisi: walge hobuse wallast, küsija külast ja tagapärija talust. Tema isa, tubli talutaat, elas kaunis jõukalt, sest et sel perel juba wanast saadik tugewad juured all oliwad. Ehk küll wanameelne mees, oli tema ometi loomuse poolest nii selge mõistusega, et ta hariduse ja kooliõpetuse wõimu ära tunda suutis. Kui temale kõrgem haridus ka mitte kui paleus tema enese pärast ei näinud ihaldataw olewat, oli ta siiski aru saanud, et inimene tema läbi suuremate eesõiguste osaliseks ja kõrgema õrre peale upitatud saab, mille juures ka muu ilmlik kasu, nagu warandus, parem põli ja au, mitte tulemata ei jää. Temal enesel oli oma elus ka juba põhjust olnud, puudulist koolitamist kahetseda. Kuida aga sellega lugu ka oli, ta oli ikka, mis peaasi on, nõuks wõtnud oma poega wõimalikult tubliste kaswatada ja koolitada, nii kaugele kui jõud jätkuks, ja oli selle juures ka siitsaadik kindlaks jäänud, ehk küll tema tuttawate seas niisugustest meestest puudust ei olnud, kes temale seda tegu suu sisse laitsiwad. Ehk tema küll wana Mäe Mihkel, eestlaste kohta kaunis jõukas talukoha peremees oli, nagu meie juba ülemal nimetasime, oli temal siiski õige raske oma poega gümnasiumi kooli läbi teha lasta, ja pärast ülikooli peal pidada. Aga mis kord ette oli wõetud, ei wõidud enam pooleli jätta ja ta trööstis ennast ikka sellega, et see ju tema ainus poeg, ja kõige raskem aeg pea juba selja taha saamas oli. Pojal aga oli hea pea ja ta õppis kui waenlane, nii et ta alumised koolid nagu lennul läbi tegi. Kui aga wiimaks ka gümnasiumi õpetus lõpetatud oli, tekkis waielustsünnitaw küsimus, mis ametimeheks Bob ennast pidi ülikooli peal walmistama. Poeg tahtis tohtriks õppida, isa aga seisis kõwaste selle nõu wastu ja soowis temast kirikuõpetajat teha; sagedaste kiitis tema waimulikku seisust ja ütles, et see tema kõige suurem südame soow olewat, oma poega kui tublit kõnemeest kiriku kantslist kuulda. Siis wõiwat tema rahuga wanas eas oma silmad kinni panna ja öelda, nagu muiste waga Simeon: „Issand, nüüd lased sina oma sulase rahus ära minna!“ Sel mõttel aga wõis ehk ka teades ehk teadmata oma jagu ebauhkust juures olla, sest eestlaste silmis on ju ikka kirikuõpetaja amet wäga tähtis olnud. Kirikuõpetaja seisab ju mõisnikuga peaaegu ühe pulga peal. On tema pühapäewal tubli jutluse ütelnud, mis kuuljate südamesse lõikas, siis räägitakse sellest terwe nädal otsa, kuni jälle uus kõne tuleb. Nõnda on siis õpetaja alati rahwa suus, tema on oma kihelkonnas igapidi esimene mees.
Sellest oleks siis ka isal rõõm olnud ja üks osa poja aust oleks muidugi isa peale tagasi langenud. Aga tohter, adwokat ehk kooliõpetaja ei puutu rahwaga nii palju kokku, nende nimi ei saa nii hõlpsaste oma rahwa seas kuulsaks, nad on sunnitud enamaste linnas elama ja jääwad rahwale wõõraks. Peale selle on rahwa aru järele õpetajal kergem amet ja algusest rohke kindel leiwateenistus. Sarnaste mõtete peal rajab weel praegugi suurem osa eestlasi, kes ennast kirikuõpetaja ameti peale walmistawad, ja sarnaseid mõtteid oli ka wana Mäe Mihkel sagedaste oma pojale korranud, aga see niisama sagedaste nende wastu waielnud. Seletades ja harutades, paludes ja meelitades oli tema sõidelnud isa meelt, mille juure ka ema pojale tublimaks toeks oli. Isa aga jäi oma tahtmise juure kindlaks, kuni temale ükskord kaswaja kaenla auku tekkis, mis temale nii suurt walu tegi, et temal enam öö ööks ega päew päewaks ei olnud. Wiimaks ei aidanud muu nõu, kui tohter pidi toodud saama, kes tema walu warsti waigistada oskas ja mehe terweks tegi. Sest saadik tõusis ka tohtri ameti tähtsus Mäe Mihkli silmis kohe paari waksa kõrgemaks. Siiski oli temal ikka weel selle ameti wastu mitmesugust kahtlust, nii et ta wiimaks kirikuõpetaja käest nõu otsima läks – ja see oli poja õnn. Sest kui kirikuõpetaja seda asja wagusi pealt oli kuulanud, ütles tema. Mihklile, et kui tema pojal enesel mitte suuremat ihaldust ja südame sundmust ei olewat Issanda wiinamäel tööliseks heita, siis olla sest selgeste näha, et tema Jumalast mitte selle ameti peale kutsutud ei ole, ja isa ei pidawat siis teda ka mitte sundima. Ja see oli õigus. Mõned kurjad suud aga tahtsiwad seda asja pärast küll teistwiisi seletada. Kirikuõpetajal enesel oli ka üks poeg hiljuti ülikooli peale saanud, kes ennast waimuliku ameti peale walmistas ja pärast isa koha pärijaks pidi saama. Kergeste aga oleks wõinud juhtuda, et kui Mäe Mihkli Bob ka sedasama teadust oleks studeerinud, rahwas teda pärast rohkem oleks usaldanud ja kirikuõpetaja koha peale ennemalt teda soowinud. Seda meie aga ei usu. Nii palju aga on selge, et Mäe Mihkel järele andis ja Bob ennast Tartu ülikooli peal tohtriameti õppijate kirja laskis üles wõtta ja isa ennast wiimaks sellega trööstis, et ka „tohtri herra“ temale kui ka kõigele suguwõsale ainult auks wõib olla.
Juba oli Bob kolm ja pool aastat, ehk nagu koolikeeles üteldakse, seitse semestrit ülikooli peal wiibinud ja esimese jao eksamini, mida tohtrite filosofikumiks hüütakse, hiilgawalt ära teinud ja wõis sellel põhjusel juba professorite ülewaatamise ja juhatuse all kliinikus haigeid katsumas ja linnas oma käe peal waeseid inimesi toherdamas käia, sest et rikkam rahwas niisugust poolõppinud arsti enese tõbewoodi juure ei lase. Päris walmis tohtriks saada oleks aga Bobil weel tubliste üks aasta ehk poolteist ära kulunud. Aga õnnetus tuleb hõiskamata ja wiletsus wilistamata. Ka Bobile tuli kurb sõnum nagu rahe õitsewasse lilleaeda. Lugu oli iseenesest järgmine. Paari päewa eest oliwad isa, ema teda linnas waatamas käinud ja seda rõhuwat teatust kaasa toonud, et nad äkitselt nii suurt kahju saanud, et praegu isegi ei tea, kuidas ennast edasi elatada saawad. Karja-Kustas, kaheteistkümne aastane poisikene, oli salaja toa peal piipu põletanud ja sest et keegi juhtunud peale tulema, esimese ehmatusega piibu kõige tulega põhku wisanud ja ise putku pannud. Sealt aga oli tulukene lahti peasenud ja mõne tunni pärast ei olnud elumajast ja kõrwalistest hoonetest muud järele jäänud, kui suitsewad tuhahunikud ja mustad aherwared. Ainult saun, mis teistest ehitustest tükk maad eemal seisis, oli terweks jäänud, nii et õnnetu perekond temas wähegi peawarju leidis; oli ikka weel parem kui kuuse warjus olla, ehk päris lausa taewa all. Puhta raha, nii palju kui teda just kodus oli, oliwad nemad küll wälja saanud, aga kõik hinnalisem, aastate jooksul suure waewaga soetatud majakraam oli pidanud tuleroaks saama. Mõne aja eest oli tütar mehele läinud ja oma kaaswara ka warsti ühes saanud, nii et suuremat raha neil kodus ei olnudki. Nõnda oli siis saadud kahju wäga walus kannatada, ja palju wett wõis enne jõest merde jooksta, kui see perekond sest õnnetusehoobist täieste jõudis toibuda. Mis aga wana mehe südant selle juures kõige rohkem näris, oli see teadmine, et ta iseennast kõigest süüst mitte puhta ei leidnud olewat. Tema talu oli küll tulekassas kinnitatud olnud, aga kaks päewa enne tulekahju oli kinnitamise-aeg otsa saanud ja peremehe enese hooletuse läbi oli uueste üleswõtmine hiljaks jäänud. Tema oli juba ammugi seda asja ikka õiendada soowinud, aga wiimaks nii kauaks jätnud, kui ise kord jälle linna läheks. Sellega aga oli tema makswate seaduste järele oma kahjutasumise nõudmise õiguse kaotanud. Küll oli tema nüüd warsti linna läinud ja ütelnud, et ta talu juba üle kümne aasta olla tulekassas kinnitatud olnud, aga ametnikud oliwad ainult õla nukkasid kehitanud ja wastanud, et see asi nendesse sugugi ei puutuwat, sest kinnitamise aeg olewat tulekahju juhtumisel juba mööda olnud Nii sai siis see wäikene hooletus hirmsaste karistatud, aga kahju oli kord sündinud ja kahetsemine liig hiline. Hädawaewalt wõis tema loota oma koha peale nii palju raha laenuks saada, et ta oma hooned jälle üles wõis ehitada, aga poja toetuseks ei olnud temal enam wõimalik kõige wähematki anda ja kui see ka kuidagi weel korda oleks läinud, siis ei oleks poeg ise niisugust ohwrit wastu wõtnud. Sellepärast pidi Bob nüüd ise katsuma, kuida ta ennast edasi wedada sai.
Niisugusel lool näeme meie siis Bob’it kurwas tujus „mõttetarkade käigul“ pingi peal istuwat ja oma praeguse kimbatuse ja uduse tulewiku üle mõtteid mõlgutawat, mis niisama keerulised wõiwad olla, kui suits, mis tema paberossi otsast tõuseb. Äkitselt kõigest eluülespidamisest ilma jäädes oli temal wähe lootust weel umbes poolteist aastat ülikooli peale jääda ja oma õppimist lõpetada. Tema oli küll oma teaduse jaoskonna juhataja jutul käinud ja palunud, kas teda ehk ei wõidaks kroonu kaswandikkude sekka wastu wõtta, aga nende arw oli wiimseni täis, sest et arstide jaoskonnas need kohad otsitawad on ja mitte nii sagedaste tühjad ei seisa, nagu theologia omas. Professor andis temale nõu, kõige wähemalt pool aastat kannatada, aga mis pidi ta nii kaua tegema? Millega ennast elatama? Muidu aga oleks see jaoskond hea meelega teda, kui erguwaimulist ja laitmata noortmeest, kroonu kaswandikkude liiki wastu wõtnud, nagu jaoskonna juhataja ise kinnitas. Nõnda oli tema siis praegu säherduses kitsikuses, et ta kusagilt omale abi ei leidnud. Siigawas mõttes uuristas tema oma kepi elewandi-luuse otsaga oma jalgade ees peenikeses kruusas ja torkas teda wiimaks kaunis pahaselt weel sügawamini ülestustitud liiwa sisse.
Korraga sai