taskutesse,” käsib peaarst närvilise naeratusega.
“Miks?”
“Sest see on läbiotsimine.”
Anders pöördub ja läheb ettevaatlikult Jurek Walteri juurde. Mehe silmad on jälle täiesti kinni, aga kortsus näol pärlendab nüüd higi.
Anders kummardub vastumeelselt ja katsub üht taskut. Õlgade ümber on pluusi teksakangas rohkem pingul ja Jurek mõmiseb vaikselt.
Pükste tagataskus on plastkamm. Värisedes jätkab Anders kitsaste taskute läbiotsimist.
Ninaotsast tilgub higi. Ta peab tugevalt silmi pilgutama.
Jureki suur kämmal tõmbub paar korda rusikasse.
Taskutes ei ole midagi.
Anders keerab pilgu turvaklaasi poole ja raputab pead. Pole näha, kas Brolin seisab ukse taga. Isolatsiooniruumi laelambid helgivad klaasil nagu hall päike.
Nüüd peab ta välja saama.
Liiga palju on aega läinud.
Anders tõuseb püsti ja ruttab ukse juurde. Uksetagune on tühi. Anders lükkab näo klaasile lähemale, aga ei näe midagi.
Jurek Walter hingab kiiresti nagu laps, keda kimbutab luupainaja.
Anders taob uksele. Tema rusikad lajatavad paksule metallile peaaegu hääletult. Ta taob jälle. Midagi ei kosta, midagi ei juhtu. Seinale kerkivat varju märgates koputab ta abielusõrmusega vastu turvaklaasi.
Üle selja jookseb kätele külmavärin. Ta pöörab ringi, süda kloppimas ja adrenaliinitase kehas tõusmas. Ta näeb, kuidas Jurek Walter ajab end aeglaselt istuma. Mehe nägu on lõtv ja hele pilk jõllitab otse ette. Suust immitseb ikka veel verd ja huuled on silmatorkavalt punased.
4
ANDERS TAOB RASKELE metalluksele ja hüüab, aga peaarst ei tee lahti. Patsiendi poole pöördudes kõmab Andersi peas pulss. Jurek Walter istub endiselt põrandal, pilgutab paar korda tema poole silmi ja hakkab end siis püsti ajama.
“See on vale,” ütleb Jurek nii, et lõuale pritsib verd. “Nad ütlevad, et ma olen koletis, aga mina olen ainult inimene …”
Ta ei suuda tõusta, vaid vajub hingeldades tagasi põrandale.
“Inimene,” pomiseb ta.
Väsinud liigutusega lükkab Jurek käe pluusi alla, tõmbab välja kokkumurtud paberi ja viskab Andersile.
“Kiri, mida ta tahtis,” ütleb ta. “Seitse aastat olen ma palunud kokkusaamist juriidilise nõustajaga. Asi pole selles, et ma loodaks välja saada. Mina olen see, kes ma olen, aga ma olen ikkagi ka inimene …”
Jurekit silmist laskmata kummardub Anders ja sirutab käe paberi järele. Kortsuline mees üritab jälle püsti tõusta, nõjatub kätele, kõigub natuke, kuni tal õnnestub üks jalg põrandale toetada.
Anders võtab paberi, taganeb ja kuuleb lõpuks ometi lukuauku lükatava võtme kriginat. Ta pöörab ümber, vahib läbi turvaklaasi välja ja tunneb, kuidas jalad all värisevad.
“Sa poleks pidanud mulle üledoosi andma,” pomiseb Jurek.
Anders ei pööra ümber, kuid ta teab, et Jurek Walter seisab ja vaatab teda.
Ukse turvaklaas on nagu kild krobelist jääd. Pole näha, kes teisel pool võtit keerab.
“Tee lahti, tee lahti,” sosistab Anders ja kuuleb selja taga hingetõmbeid.
Uks libiseb valla ja Anders koperdab välja. Ta kukub otse vastu koridori betoonseina ja kuuleb, kuidas uks raskelt kinni kolksatab ning luku jäik mehhanism võtme keeramisele raginal vastab.
Hingeldades toetub ta vastu jahedat seina, keerab ringi ja näeb, et päästja ei olnud mitte peaarst, vaid too rõngastatud põskedega noor naine.
“Ma ei saa aru, mis juhtus,” ütleb naine. “Rolandil vist katus sõitis seekord, sest muidu on ta turvalisuse koha pealt erakordselt täpne.”
“Ma räägin temaga.”
“Võib-olla jäi haigeks … Minu meelest on tal diabeet.”
Anders kuivatab niisked peopesad kitlisse ja vaatab uuesti naisele otsa.
“Aitäh, et sa lahti tegid,” tänab ta.
“Sinu heaks mida iganes,” naljatab naine.
Anders üritab oma muretut poisilikku naeratust ette manada, aga naise järel väljudes tema jalad värisevad. Jälgimiskeskuse juures naine peatub ja pöörab pilgu Andersile.
“Siin töötades on ainult üks probleem,” ütleb ta. “Siin on nii kuradi vaikne, et kui ei taha magama jääda, siis pead ilgelt palju magusat sööma.”
“Kõlab hästi.”
Suure ekraani ühelt ruudult paistab Jurek, kes istub voodil, pea kätel. Teleka ja jooksulindiga elutuba on tühi.
5
ÜLEJÄÄNUD PÄEVA kohaneb Anders Rönn uue töökoha tavadega, üleval 30. osakonnas toimuvate korraliste koosolekute, individuaalsete raviplaanide ja väljakirjutamistaotluste menetlemisega, aga mõtted naasevad kogu aeg taskus lebava kirja ja Jureki sõnade juurde.
Kümme minutit pärast viit astub Anders kohtupsühhiaatriaosakonnast välja jahedasse õue. Valgustatud haiglakompleks on mähkunud talvisesse pimedusse.
Anders hoiab käed jopetaskutes soojas ja kiirustab mööda kivisillutist haigla peasissekäigu ette parkimisplatsile.
Hommikul oli parkla autosid täis, nüüd on plats peaaegu tühi.
Ta kissitab silmi ja näeb, et tema auto taga seisab mees.
“Halloo!” hüüab ta ja lisab sammu.
Mees keerab ringi, tõmbab käega üle suu ja astub autost eemale. See on peaarst Roland Brolin.
Anders läheb viimase jupi aeglasemalt ja tõmbab taskust võtme.
“Ma parem ei tahaks haigla juhtkonnaga rääkida sellest, mis juhtus,” sõnab ta.
Brolin vaatab talle silma, sirutab vasaku käe välja ja avab peo.
“Anna kiri,” ütleb ta rahulikult.
“Mis kiri?”
“Kiri, mille sa pidid Jureki tahtmise järgi leidma,” vastab peaarst. “Paberileheke, natuke ajalehte, papitükk.”
“Ma sain kätte selle noa, mille järele ma läksin.”
“See oli peibutis,” ütleb Brolin. “Sa ei arva ometi, et ta on nõus kannatama sellist valu lihtsalt niisama?”
Anders vaatab Roland Brolini, kes pühib käega ülahuulelt higi.
“Mis me teeme, kui patsient soovib kohtuda advokaadiga?” küsib Anders.
“Mitte midagi,” sosistab Brolin.
“Aga kas ta on seda sinult kunagi palunud?”
“Ma ei tea, ma ei ole kuulnud, mul on alati tropid kõrvas,” naeratab Brolin.
“Aga ma ei saa aru, miks …”
“Sul on seda tööd vaja,” katkestab peaarst teda. “Ma kuulsin, et sa olid oma aastakäigust kõige kehvem, sul on suured laenud kaelas, kogemused puuduvad, soovitusi pole.”
“Oled lõpetanud?”
“Anna mulle lihtsalt see kiri,” vastab Brolin ja surub lõuad kokku.
“Ma ei leidnud mingit kirja.”
Brolin vaatab talle hetke silma.
“Kui sa kunagi kirja leiad,” ütleb ta. “Siis ei tohi sa seda lugeda, vaid tood kohe mulle.”
“Arusaadav,” vastab Anders ja avab autoukse.
Talle tundub, et peaarsti ilme on veidi kergendunud, kui Anders rooli taha