Ma lasen sul minna. Clare Mackintosh

saabudes taipan, et küllap olen maganud; meeletusse väsimusse lõikavad sisse kallast uhtuvate lainete laksatused. Sirutan valutavaid külmunud käsi-jalgu ja seisan, et vaadata erkoranži kuma, mis silmapiiri katab. Vaatamata valgusele ei anna päike sooja ja ma värisen. See pole olnud eriti hästi läbi mõeldud plaan.

      Päevavalguses on selle käänulise teerajaga kergem toime tulla ja ma näen nüüd, et kaljud ei ole – nagu olin arvanud – tühjad. Mõnesaja meetri kaugusel paistavad madalad majad, maadligi ja praktilised, nende kõrval korralikus reas haagissuvilad. See koht on alustamiseks sama hea kui ükskõik milline teine paik.

      „Tere hommikust,” ütlen ja mu hääl tundub karavanipargi poe soojuses nõrk ja kõrge. „Ma otsin kohta, kus peatuda.”

      „Kas olete siin puhkusel?” Naise pungitava rinnapartii all on ajakiri Take a Break2. „Puhkamiseks veider aastaaeg.” Naeratus mahendab sõnades sisaldunud torget ja ma üritan vastu naeratada, aga nägu ei kuula sõna.

      „Ma loodan siiakanti kolida,” suudan öelda. Saan aru, et mu välimus on kindlasti metsik: pesemata ja lohakas. Mu hambad plagisevad ja ma hakkan ägedalt lõdisema. Näib, et külm on jõudnud kontidesse.

      „Aa, siis küll,” ütleb naine rõõmsalt ega paista minu välimusest välja tegevat. „Te tahaksite siis midagi üürida? Ainult et, teate, me oleme kuni hooaja lõpuni suletud. Üksnes pood on märtsini lahti. Nii et teil läheb vaja Iestyn Jonesi – temal on tee ääres üks majake. Ma helistan talle, jah? Kas teen kõigepealt ühe mõnusa tassi teed? Väljas on lõikavalt külm ja näib, et te olete täitsa läbikülmunud.”

      Ta juhatab mind leti taha toolile ja kaob kõrvaltuppa. Üle veekannu kahina kostab tema lakkamatu jutuvadin.

      „Mina olen Bethan Morgan,” ütleb ta. „Ma juhin seda kohta siin – Penfachi karavaniparki – ja minu mees Glynn tegeleb meie talupidamisega.” Ta pistab pea ukse vahelt sisse ja naeratab. „Noh, vähemalt peaks nii olema, kuigi ega talupidamine pole tänapäeval mingi kerge töö. Seda võin ma küll öelda. Oi! Ma pidin ju Iestynile helistama, eks ju?”

      Bethan ei peatu, et vastust kuulda, kaob mõneks minutiks ja jätab mu alumist huult närima. Püüan mõelda vastuseid küsimustele, mida naine küsima hakkab, kui me siin oma teetasside taga istume, ja ma ma tunnen rinnus üha kasvavat raskustunnet.

      Aga kui Bethan tagasi jõuab, ei küsi ta minu käest midagi. Ei seda, millal ma saabusin, ega seda, miks olen valinud Penfachi, ega sedagi, kust ma olen tulnud. Ta ulatab mulle lihtsalt ääreni täis kruusi magusa teega ja toetab end siis oma toolile. Tal on seljas nii palju rõivaid, et pea võimatu on näha tema kehakuju, kuid tooli käetoed soonivad niivõrd sügavale tema pehmesse kehasse, et see ei saa mingil juhul mugav olla. Ma arvan, et ta on neljakümne ringis, sileda ja ümara näoga, mis teeb teda nooremaks, ning tema pikad tumedad juuksed on seotud hobusesabasse. Tal on jalas pika säärega nöörsaapad, seljas pikk must seelik ja mitu T-särki, mille peale on veel tõmmatud pahkluudeni ulatuv kampsun, mis on nüüd, mil ta istub, vastu tolmust põrandat. Tema taga aknalaual on tuhajälg põlenud viirukist ja õhus on tunda magusat vürtsikat aroomi. Letil oleva vanaaegse kassaaparaadi külge on teibitud karda.

      „Iestyn on siia teel,” ütleb Bethan. Ta on pannud kolmanda teekruusi letile enda oma kõrvale, seega ma oletan, et Iestyn – kes iganes see siis on – tuleb juba mõne minuti pärast.

      „Kes on Iestyn?” küsin. Mõtlen, et äkki olen teinud vea, kui tulin siia, kus kõik teavad kõiki. Oleksin pidanud minema mõnda linna, kuskile anonüümsemasse paika.

      „Tal on siit mööda teed edasi minna talu,” ütleb Bethan. „See on teisel pool Penfachi, aga tema kitsed on siinsetel nõlvadel ja järsakupealsete teeradade ääres.” Ta viipab käega mere poole. „Meist saaksid naabrid, minust ja teist, kui te tema maja võtaksite – aga see polegi õieti maja.” Bethan naerab ja ma naeratan tahtmatult. Tema otsekohesus meenutab mulle Eve’i, kuigi kahtlustan, et minu korralik sale õde oleks sellisest võrdlusest kohkunud.

      „Mul pole palju vaja,” ütlen.

      „Iestyn ei ole suuremat sorti jutumees,” räägib Bethan, justkui võiks see mulle pettumuse valmistada, „aga muidu on ta täitsa tore. Ta hoiab oma lambaid siin üleval meie omade kõrval,” naine rapsab käega umbmääraselt sisemaa suunas, „ja nagu meil kõigil, on temalgi vaja mitut rauda tules hoida. Kuidas selle kohta öeldakse? Oma haaret laiendada?” Bethan turtsatab pilkavalt. „Ühesõnaga, Iestynil on külas puhkemaja ja Blaen Cedi: majake siit veel edasi.”

      „Ja see on see, mis võiks mulle teie arvates sobida?”

      „Kui soovid, oleksid üle pika aja esimene.” Mehehääl paneb mind võpatama ja ma pööran ümber, et näha kõhetu kehaehitusega kuju ukselävel seismas.

      „Pole see asi nii hull midagi!” ütleb Bethan etteheitvalt. „Joo nüüd teed ja vii siis proua maja vaatama.”

      Iestyni nägu on nii tõmmu ja kortsuline, et tema silmi pole peaaegu üldse näha. Mehe riided on peidus tumesiniste tunkede all, mis on tolmused ja mille mõlemad sääred on sõrmede puhtaks pühkimisest rasvased. Ta luristab teed läbi valgete vuntside, mis on nikotiinist kollakad, ja silmitseb mind hindavalt. „Blaen Cedi on enamiku inimeste jaoks teest liiga eemal,” ütleb ta tugeva aktsendiga, millest aru saamiseks pean kõvasti pingutama. „Nad ei viitsi oma kotte nii kaugele tassida, saad aru?”

      „Kas ma saan seda näha?” tõusen püsti sooviga, et see ebapopulaarne, mahajäetud majake oleks lahenduseks.

      Iestyn joob teed edasi, igat sõõmu enne allaneelamist hammaste vahel loksutades. Lõpuks kostab ta suust rahulolev ohe ja ta astub välja. Vaatan Bethanile otsa.

      „Mis ma ütlesin? Napisõnaline mees.” Ta naerab. „Minge nüüd kaasa – ega ta ootama ei hakka.”

      „Tänan tee eest.”

      „Võtke heaks. Kui olete end sisse seadnud, siis tulge mind vaatama.”

      Annan automaatselt lubaduse, kuigi tean, et ei täida seda, ja kiirustan välja ning leian Iestyni räpase ja poriga kaetud ATV sadulas istumas.

      Astun sammu tagasi. Ta ju ometi ei arva, et ma istun tema selja taha? Mees, keda olen vähem kui viis minutit tundnud?

      „Ainuke viis siin liikuda,” hõikab ta üle mootorimürina.

      Mu pea käib ringi. Üritan tasakaalustada praktilist vajadust maja näha ja ürgset hirmu, mis naelutab mu jalad maa külge.