ust Kitzberg
Külajutud
MUREST MURTUD
Laane ladval linnukene
luuleb lugusid loojale,
põõsa peidus piiga peeni
palmib pärgi peiule.
Linnukene hõiskehelil
kiidab kevade kenadust,
piiga peeni lauluhäälil
avab südame saladust.
Öö oli. Magus, pehme, soe, suvine öö.
Ülevalt mäeharjalt, kust uhked mõisahooned maha vaatavad, kõlasid veel üksikud hääled alla orgu, kus õitseva heinamaa käärude vahel väikene oja oma laineid Läti piiri poole veeretab. Mäekaldal toominga okstes häälitses vahetevahel nagu pool-unistades kiriküüt, tasa, kaeblikult, nagu õhkaks üksik hing pehmeil häälil oma igatsust sõpruse ja armastuse järele välja.
Hõbedane uduõhk tõusis heinamaalt üles, vaikne kohin lehvitas läbi puulatvade. Sitikad sumisesid ja jaaniussikesed läikisid läbi ööpimeduse. Oja kaldal lompides krooksusid konnad kooris.
Muidu oli kõik vagusi.
Kuu puistas oma valendavat valgust üle ilma. Oja laineilt kui ka igalt kastetilgalt paistis tema kuju vastu.
Jalaka tihedate okste läbi aga ei tunginud tema valgus, seal valitses südaöine pimedus.
Kõik jäi vait.
Aga pea, siin liigutas end keegi. Võsa oksad kahisesid, kuiv oksakene raksatas tulija jalgade all.
Põõsa tagant tuli noor neiu nähtavale. Argselt astus ta ligemale. Selsamal silmapilgul astus aga ka jalaka varjult keegi välja, kaks kätt laotasid ennast laiali tulijale vastu ja – hõisates hoidis noor mees neidu oma kaenlas. —
Süüta lapselik meel, anna sina luuletaja kandlele suud, kui ta elu pühadest saladustest lugu laulab.
Külaveli, kas sa vana Koti Otti ka tunned? – Oota, las ma räägin.
Koti Ott oli Koti talu omanik ja esimene mees üle valla. Mitte et ta mõne noore kergesaba sarnaselt kihelkonnas oma nime kuulsaks oleks teinud, vaid Ott oli aus ja mõistlik mees, kellele kõige vähemat paha järele ei võinud ütelda. Ta oli oma elu aja kirikuvöörmunder olnud, ja igal pühapäeval kirikus koogukotiga kõlistades kopikaid korjanud – kõik oma valla eksinud ja eksimata lapsed olid tema ristitud. Vana Ott ei olnud oma vaimuliku ameti peale mitte pisut uhke. Eks kirikhärra käinud temaga umber nagu oma veljega – oli ju ometi temale oma köögis mitu korda kohvi ja teevett anda lasknud. Mis seal imeks panna, et Ott aegamööda ennast ka ilmeksimatuks pisukeseks paavstikeseks pidama ja teiste vaeste patuste peale viltu üle õla alla vaatama hakkas.
Oma vanemast pojast Peetrist pidas ta suurt lugu. Sellest pidi omal ajal tema talu, vara ja ameti pärija saama. – Peeter oli ka tõesti viks poiss. Pika sirge kasvuga, siniste silmade ja hingavate kollaste juustega, oli ta teistest külapoistest mitte üksi oma välispidise tegumoe, vaid ka kõigi oma kommete poolest tükk maad ees. Juba poisikesepõlves oli koolmeister, kes ise ka alles noormees, terasest, hea peaga poisist suurt lugu pidanud aegamööda oli koolitaja ja koolilapse vahel sõprus siginenud, nõnda oli see ka Peetri mehepõlves jäänud. – Koolmeistri nõu läbi oli Peeter mõndagi head raamatut lugenud, mõndagi õppinud, mis muidu igal külakoolipoisil võimalik ei ole. – Koti talu tagakambris, mis nimelt Peetri enese päralt oli, nägi välja nagu mõne köstri juures. Seal oli Euroopa kaart seinal ja seina ääres laual kõiksugu raamatuid, nagu «Maailm ja mõnda, mis seal sees», «Maa- ja merepildid» ja mõnda muud veel. Tagaseinas aga seisis – mis sel ajal vist harva mõnes talupojatoas võis leida olla – klaver, sest Peeter oli koolmeistri juures ka natukene muusikat õppinud, viiulit mängis ta iseäranis elusalt. Sagedasti, kui mõni külaline majasse tuli, tõi vana Ott selle Peetri tuppa ja seletas temale, et imelik mänguriist seina ääres «laber» olla, mille peal «saksa emäsed» mängida. Siis pidi vahel Peeter küll ka maha istuma ja külalisele «laberit lööma», nõnda et sellel imekspanemise pärast suu ammuli jäi.
Ja Koti talu õue-esine? See nägi välja nagu mõnes mõisas. Kus jalatäis ruumi oli, sinna istutas Peeter puid, sireli- ja roosivõsusid. Igal pool õilmitsesid lilled ja laotasid magusat lõhna laiali. Vana Ott nurises küll ka maa ja aja raiskamise üle, andis aga ikka järele – eks kirikumõisa läve ees kasvanud ju ka lilled; pealegi veel, kui kirikhärra tema talus haigele lesenaisele jumalaarmu andmas oli käinud ja selle juures Peetri hoolast aiatööd oli väga kiitnud, temale ise lille- ja saksamaa suurt tõugu naeriseemet oli andnud. —
No jah, hea küll, aga ühte asja unustasin ma veel ütelda. Peeter oli ka suur «Postimehe» lugeja, sest «Ristirahva Pühapäeva Lehte» siis veel ei olnud, muidu oleks vana Ott vististi ainult seda kallist lehte pidanud. Ja sest nüüd, et Peeter «Postimehe» lugeja oli ja postitasku ainult mõisas käis, kus lehed välja võeti, oli temal sagedasti asja mõisas käia ja sealsamas ta ka Marit tundma sai.
Lugeja on vististi himuline teada tahtma, kes see Mari siis õige päris oli, ja seda’p ma temale praegu tahtsin ütelda.
Mari oli mõisa mamsel, see on maakeeli, ta oli mõisa pereneitsi. Kui Peeter mõisa köögiuksest sisse astus ja viisakalt teretas, oli Mari esimene, kes lahke näoga igakord tervise vastu võttis ja teiste mõisatüdrukute kombel, kes mõne sõna santi saksa keelt purssima hakanud, kohe «tumme paueri»1 üle nina ei kärsutanud, – ja sealt ep see ka tuli, et Peeter mõnigikord, kui Mari sõbralike sõnadega seitungilehe kätte tõi, armsasti tema otsa vaatas, nõnda et teisel südamest läbi käis. No eks ta olnud viks, ilus poiss, just nagu pilt. Toa-Hansust, olgu küll, et see kiilajate vikssaabastega ümber käis, oli Peeter ometi ammugi ees. Tasa, tasa tõusid Peetri ja Mari südametes tundmused, õrnad ja hellad nagu kevadised kannikesed lumelagunemise jälil.
Mari oli aga ka tüdruk, keda igaüks, kes teda ligemalt tundis, armastama pidi. Loomuse poolest kena, sirge kasvuga, ilusa õrna jumega ja siniste silmadega ehitatud, virk ja viisakas, nagu ehtne eesti neiu peab olema. Hommikust õhtuni, kui ta iial mahti sai, laulis ta nagu lõoke, ja oma südames oli Mari ausaks oma rahva tütreks jäänud. Külas ja kirikus käis ta nõndasamuti oma emaemade musta vammusega kui teisedki.
Mis seal siis suurt imeks panna, kui Peeter mõnikord ka oma seitungi järel käimiseks nimelt õhtust aega valis, kus Maril rohkem mahti oli paar sõna juttu vesta, ja et Mari Peetrit vahel läve peale välja saatma tuli. Kust siis võõras pimedas hulgast ustest pidi mõistma läbi minna. Et Peeter niisugustel juhtudel jumalaga jätmiseks pikemini piiga kätt oma peos pigistas, ei või paljuks panna, eks nad olnud ju noored inimesed. Enne kui Peeter ja Mari isegi märkasid, oli armastus nende südameid kindlasti kokku köitnud.
Või ep mina seal juures olin, kunas Peeter Mari käest küsis, kas ta ükskord Koti talu perenaine tahaks olla ja mis Mari selle peale vastas. – Nii palju ma aga tean, et viimaks asjad mõlema vahel niikaugel õiged olid, et Peeter sagedasti igakord mõisakööki seitungi järele ei pruukinud minna, vaid et Mari neid temale ilusail suveõhtutel õuealuse oja äärde jalaka alla vastu tõi, kus meie teda ja Peetrit ka kõigepealt tundma õppisime. Armastus ei tunne aega ega mõõtu, ning Peeter ja Mari armastasid teineteist sügavast südamest.
Oh armastus, sa annad meile tiivad
kui linnukestel lennata,
sa paned meie suhu rõõmulaulud,
et taevaõnne tunneb hing.
*** mõisa lähedal seisab pikkade pihlaka- ja vahtrapuude all keset õitsevat õunapuuaeda suur valge klaasakendega talumaja. Võõras, kes seal ringis enne ei ole käinud, pidi mõtlema, et koht mõni karjamõis võis olla, sest mitte elumaja üksi, vaid ka kõik kõrvalised hooned, aidad ja tallid, kui ka maja seestpidine olu olid nii peenikest sorti ja värki mis ime. Täna oli aga siin kõik iseäranis pidulikus ehtes. See ei võinud ju ka teisiti olla, sest jumal oli majaperemeest noore sooga õnnistanud ja täna pidi tütrekene nime alla pandud saama. Sellepärast olid ka Andres oma perenaisega nii rõõmsad, nagu oleks jõululaupäeva õhtu käes.
Andres oli aga ka mees, kellest igaüks lugu pidas ja keda igamees