rääkisid.
Pidu oli, nagu ta peab olema, uhke ja ilus, igalt poolt paistis välja, et peremehel naudi taskus ei puudunud. Söögid olid vägevad ja joogid rammusad: «kämbla paksult rasva peal», sest selles tükis ei mõistnud perenaine nalja. – Noh mis muud, söödi, joodi ja heideti nalja, kasteti kannust mokka ja vesteti magusat juttu. Muidugi teada ei olnud vana Koti Oti lõualuud ka kokku kasvanud, aga mis tema ütles ja rääkis, tuli kõik targu, nagu seda kirikhärra ka tegi, kes iga kõnelause vahel mitu minutit pikka pausi armastas pidada. Vana Ott ei rääkinud midagi, mis ta ei teadnud, sellepärast oli ka tema kõne vaimuliku soolaga kinnitatud, ja mitte sõge naljaheitmine, mis ei sünni.
Aga väljas pleekaias, kus haljaste puude all karusmarjapõõsaste vahel roheline muru nagu kalev maad kattis – oh seda pidu ja põlve, lusti ja rõõmu, mis seal oli! Seal pidas noorrahvas oma pillerkaari. Muidugi oli Koti Peeter ka teiste seas ja täna iseäranis lustikas, sest eks tema kallis Mari olnud ju ka peoliste hulgas, ja kus Mari oli, seal oli Peetri ilmsüüta armastusetaevas, õnn ja rõõm. Viiul vingus tema käes ja lustiline tantsulugu kõlas, et noorte jalad tahtmata tantsu lõid. Pealegi veel, kui majaperenaine ise sekka tuli, paar ringi tantsu tiirutas ja kahte kätt kokku lüües kilkas: «Mis siin viga, kas kodu parem! uht-sah-sah! uht-sah-sah!», siis ei olnud lustil otsa ega peol piiri.
Vana Ott, kes aegamööda ka noorte nalja oli pealt vaatama tulnud, urises paha meelega, et tema poeg ka tühja nalja heitjate killas oli, pealegi «saksa emäste» seas, keda Ott silma otsas sallida ei võinud, iseäranis sest saadik, kui need kirikus igakord tema vöörmündri autooli peale olid istunud. Eks Peeter võinud parem vanainimeste juttu pealt kuulata, – ja et poeg tantsulugusid mängis, see ei olnud ka sugugi tema meele pärast. See oli jälle jõle nali, mis ei sünni. Vaimulikku lauluviisi viiuli peal mängida, selle vastu ei olnud Otil midagi, aga – tantsulugu, kus sa sellega lähed!
Aga nüüd tuli peremammal kops üle maksa. Enne veel kui Ott aru sai, mis temaga sündis, tundis ta, kuidas vanamamma teda kättpidi toa poole vedas. «Mis sina, vana inimene, veel siia tuled noore rahva nalja segama,» kädistas ta, «kas sul ei ole aga ruumi toas istuda! Las aga noored lusti lüüa, eks me ole ise ka noored olnud, kas sa ei ole poega saksaks välja koolitanud, – küll sa aga näed, et poeg toob sulle viimaks saksa minia veel majasse. Kas mõisa-Mari ei ole aga jälle viks tüdruk, küll sa aga näed, et sinu silm veel vana ea sees lastest rõõmu näha saab! Mis sest siis on, – kui Andres minu kosis, ütlesid teised ka vaid, kus ta selle saksa naisega läheb? Küll jääb aga varsti kimpu. Pole meil aga viga midagi olnud – kas meil ei ole süüa, või ei ole meil juua? Mis asjast meil puudu on – »
Nõnda oleks peremamma ei tea kui kaua veel edasi kädistanud, kui mitte pidutalitaja teda kööki toidu valmistamise juurde ei oleks ära kutsunud, nüüd pidi muidugi jutt katki jääma.
Vana Ott aga mõtles iseeneses: «Või mõisa-Marist minu minia! Enne peaks küll päike paigale jääma, nagu vanast Joosua ajal Kiibeoni kohal. Niisugune lika veel minu maja ja varandust ei päri!»
Nõnda mõtles küll vana Ott, aga Peeter, – Peeter mõtles koguni teisiti. Peetri kõrva jäi peremamma sõnade peale kirp kõdisema, sest mis teine inimene hea arvab, seda mõtleb igamees ise ka õige olevat. Sellepärast olid ka peremamma sõnad nagu kosutav kaste Peetri kuumale südamele. Mis üle ta enne veel kahevahel oli olnud, – täna langesid kõik need vaheseinad maha ja Peeter võttis kindlasti nõuks Marit kosida ja oma ettevõtmist isale teatada. – Vaene Peeter, oota, oota veel – juba närib kuri uss su puhta ilmsüüta armastuse elupuu kallal, – oota veel, pea saavad su hiilgavad unenäod õnnest ja õnnistusest pihuks ja põrmuks kukkuma!
Õhtu oli kätte jõudnud. Kõrgest taevast sätendasid kuldsed tähed oma igavese hiilgusega alla. Varrud olid lõppenud ja külalised läksid koju. Mõisahärra oli ammugi ees ära sõitnud, Peeter aga oli Marit saatma läinud. Sõna lausumata astusid nad edasi, nagu oleksid nad ette ära teadnud, et täna need viimased õnnelikud tunnid olid, millal nad teineteise juures olla, teineteise silma võisid vaadata. Peeter ja Mari armastasid teineteist ilmsüüta puhta armastusega, mis ühtegi paha ei teadnud mõtelda, karta ega kahetseda.
Nõnda kõndisid nad käsikäes edasi. Viimati palus Peeter, et Mari midagi pidi laulma, sest tema ise oli suur laulik ja armastas laulu üliväga. Mari ei lasknud ennast palju paluda, ta hakkas ja laulis üht oma rahva laulu, mis kurb kõlas, nagu rahva minevik, kelle kännust ta välja kasvanud. Ta ei näinud ennast enam kuulvat ega nägevat, ta laulis nii südamest, nii pehme liigutava häälega, et laul Peetri südamesse tungis ja teda nii imelikult liigutas, et ta pisaraid valas.
Tema meelde tuli nende enese armastuse kurb lugu, – kas isa küll iial pidi järele andma, et tema poeg «saksa» naise võtaks, pealegi verivaese tüdruku, kellel kopikatki karmanis ei olnud. Haledusega langes ta Mari kaela ümber ja hüüdis: «Oh, Mari, Mari, minu meel on väga kurb, kes teab, kas minu palavad soovid, minu taevani tungivad igatsemised küll kord peaksid täide minema?»
Mari ei mõistnud midagi vastata. Ka tema silmist veeresid pisarad. – Nõnda jõudsid mõlemad kuni mõisani. Tuttava jalaka all aga tõmbas Peeter piiga viimast korda oma kaenlasse ja põlvedele. Ta ei võinud temast lahkuda. Nad rääkisid sõnu, nii õnnelikke ja magusaid, nagu neid noor süüta armastus ilmale sünnitab. Nad kudusid kujutusi tulevikule, nii ilusaid ja häid, et taevainglidki surelikkudele paremaid ei suuda soovida.
Kõik maailm nende ümber oli uinunud.
Kuu oli ammugi looja läinud, veel ei võinud armastavad südamed teineteisest lahkuda. Öö oli vaikne ja vaga, aga tema pimedus peidab ka koledusi, mis vaimu värisema ja südant kohkuma panevad – metsal on silmad ja seintel on kõrvad, aga seda olid Peeter ja Mari koguni ära unustanud.
All orus paksu pajuraia otsas kisendas korraga öökull, nagu tahaks ta armastajatele märku anda, et nende selja taga kurjus ja kadedus varitses. Nagu udukuju libises vana küüraka naise kogu nende ligidalt põõsaste tagant mööda, aga Peeter ja Mari ei näinud seda. Nende südamed olid teineteisest täis, taeva ja maa õnn ja õnnetus olid nende eest lukku pandud asjad. Nad nägid aga endid ja tundsid ainult silmapilgu tähtsust ja ujusid puhtas õnnemeres.
Nüüd vaiki, vaiki, kandlekeeled,
ei ole enam kevade,
kus südant täitsid armumeeled,
seal lootuspuu nüüd õilmeta.
Oh puistke, tuuled, lilleriismeid
mu armastuse põrmule,
kui ükskord väsind sammud viimsed
mind viivad vaikse rahule.
Lugejat peame veel ühe *** valla «tähtsa» inimesega tuttavaks tegema. See oli vana Kokutse-Kadri, ehk kuidas rahvas teda veel sõimunimega nimetas, vana Lara-Kai. Kokutse-Kadriks kutsuti teda sellepärast, et ta kõnelemise juures kogeles, ja Lara-Kaieks sellepärast, et ta alati lärmas. Kadri oli kardetav inimene, kelle eest igamees parem kõrvale hoidis. Ta oli valla elav seitung. Tema teadis kõik. Vanasõna ütleb küll, et suits muidu ei tõuse, kui kuskil tuli ei põle, aga *** vallas tõusid sagedasti tühjad jutud, ja kui keegi järele päris, kust ta seda või teist kuulnud, siis tuli kümne korra seest üheksa korda välja, et jälle vana Kokutse-Kadri jutu tegija olnud. Surma eest ei või keegi inimene silmapilku julge olla, nõndasama ka Kokutse-Kadri laimamiste eest. Oma ligimesest paha kõnelda oli Kadri suurem rõõm.
Ühel ilusal hommikul oli kõik *** vald kisa täis: Koti Peeter pidada mõisa mamsli Mariga sõprust, KokutseKadri olla neid südaöösel mõisaõues puu all teineteise kaenlas näinud! Üks pani ühte, teine teist veel juurde, ja seni kui jutt vana Koti Oti kõrvu jõudis, oli ta juba nii hull, et Peeter häbi ja viha pärast maa alla oleks pugenud. Vana Ott räuskas ja vihastas; tema teinepool nuttis ja kisendas: kus nüüd nende kõrge vaimuliku ameti au, kui poeg nõnda raisku läinud oli. Peetri vabandamine tema puhtast ilmsüüta südamlikust armastusest oli vana Oti meelest tühi lori. «Mis armastus? Kes seda enne kuulnud! Sakstele võis armastus hea asi küll olla, talupojale ta ei sünni. Eks kirikhärra olnud ometi ka ütelnud, et armastus ainult