mis süüdi on mu laps teinud, et ta nõnda, emata ja koduta, elusse peab astuma? Mis süüdi? – Andke mulle mu laps, ma tahan minna! Kus hunt ja karu, kus arg metsloom pesitab, sinna tahan ma ta viia. Metsloom kasvab metsas üles – kasvagu mu laps ka metsas, nõnda kuidas tema isa metslooma viisil ennast peab varjama! Andke mulle laps, et ma minna võin.»
«Kas sa arust oled, Venda,» vaigistas teda perenaine. «Kuhu põõsa alla tahad sa ta maha surema panna?»
Ähkides langes Venda istmele tagasi. «Sul on õigus,» õhkas ta. «Kanna mu tütre eest hoolt, ma tasun sulle!»
«Jää rahule,» vaigistas ka Kaski. «Annab vanaisa võõraid, annab ta ka võõraste vara. Sellepärast võid mureta olla. Aga – nüüd tee, et minema saad, juba on päike kõrgel. Saol sõidab saks, udul hunt, ei või julge olla, et luusijaid ei tule.»
Ja Venda rühkis minema.
Sügava kaastundmusega vaatas Kaski sõbrale veel tükk aega järele, kuni see juba ammugi metsa varju oli kadunud. —
Kiiretel sammudel tõttas Venda metsa põliste kuuskede ja kaskede all. Ühe kuristiku põhjas kahe mäe vahel, mis paksu võsa täis oli kasvanud, lõi Venda põõsad käega laiali ja kadus, ilma et temast märki järele oleks jäänud, nagu oleks ta maa alla vajunud.
VANAPAGAN
Sest lõppenud kõik usaldus ja lootus,
ei jäänud muud, kui rahutunni ootus.
Orus, mis Karksi lossimäe alt tuleb ja mille põhjas jõekene oma teed Pärnu jõkke ja sealt edasi merde voolab, on vesi versta kuus allpool, kahe mäe vahel vanal ajal kitsa, aga sügava kuristiku uhtunud. Selle kuristiku järsus liivakivist seinas on koobas, eest kitsa, võlvi moodi suuga, aga mäe sees saunakese suurune. Kes koopast enne pole kuulnud, ei tea seda sealt otsida, sest praegugi katab võsa koopa suud. Koopa tagumisest seinast niriseb liivakivi praost ilus, selge allikas. Koopa kohal üleval mäe peal on mitu lehtrisarnast auku, millest võib arvata, et ennist mäepõues mitu koobast oli, mis aastasadade jooksul kinni on sadanud. Pragu, kust allikas voolab, näib enne suurem olnud, aga mä rõhumisel koomale pigistatud olevat.
Seest on koobas kuiv ja armas.
Rahvasuus hüütakse koobast Mägiste põrguhauaks ja räägitakse, et selles ennevanast vanapagan elanud. Pärast, kui ristiusk meie maal võimust võtnud ja juba lapsed karja hoides jumalasõna laulusid hakanud laulma, ei ole vanapagan seda pahandust enam välja suutnud kannatada, vaid ära läinud. Minnes olla ta sajatanud: «Kadugu tüdruku häbi ja härjakasv!» Sest ajast ollagi härjakasv kängus ja tüdrukud ei olla enam nõnda karsked ja kasinad kui enne.
Venda oli sakslaste eest põgenedes Mägiste koopas, mis sel ajal alles suure tiheda metsa põues seisis, redupaika otsinud ja sinna elama jäänud. Sealt ei teadnud teda ükski sakslane otsida. Sel ajal oli koopaid mitu ja olid nad inimese käe läbi uuristatud õõnesteega ühendatud. Koopa suu oli kivide, võsa ja väätkasvudega nõnda varjatud, et seda keegi võõras leida ei teadnud. Ja kes pidi seda niiske kuristiku põhjast otsima – laanest, kuhu veel kellegi tapperiteral tarvis ei olnud puutuda.
Oma sugurahva ja iseäranis oma truu sõbra Kaskiga ühendusesse jäädes oli Venda siin kuni Lehte sissemüürimiseni vaikselt ja vagusi elanud, oli tundi oodanud, millal ta oma vangistatud kaasa võiks päästa.
Sugurahvas ei olnud oma vanemat unustanud, vaid kandis hoolt, et Vendal peidupaigas peatoidusest puudus ei olnud. Loodeti ikka veel kord sakslastele vastu võivat hakata, siis pidi Venda jälle etteotsa astuma.
Nõnda ja osalt ka jahist oli Venda kuni siiamaale ennist elatanud.
Üksik elu igavas koopas oli ta tuimaks teinud, – vägimehe loomus ei suuda mõtteid haududa. Nüüd, väikese Maimuga, tõusis temas kui uus elu. Peaaegu igal ööl oli ta oma last vaatamas käinud, teda ööd läbi oma suu juures suusutanud ja siis iga kord enne hommikut jälle metsa tagasi läinud. Kaski perenaine oli pisukesele õige ema asemel ja toitis oma kui ka kasulast ühe ja sellesama rinna otsas.
Kardetud rahvavanem jäi oma asukohas tülitamata. Rüütlitel ei olnud esiotsa aega millegi muu, kui lossi ehituse peale mõtelda, ja hiljem valmis saanud lossis polnud midagi enam karta. Sellepärast kadus neil Venda nimi peagi meelest, iseäranis veel, et temast kippu ega kõppu kuulda ei olnud. Pealegi tekkis rahva suhu jutt: Mägiste metsas elada vanapagan. Venda ise muretses kavalal kombel võõraid inimesi hirmutades selle eest, et seda juttu põhjendatuks peeti. Mitugi meest, isegi rüütlid olid jahil käies seal mõistmata viirastusi näinud, ja ebausku vanapagana ning kuradi kohta sakslastel ei puudunud. Keegi ei usaldanud asja Põhja uurima minna; nõnda sai see mets viimaks nii kardetavaks, et keegi rüütlitest ei ööl ega päeval sinna ei läinud. Kardeti isegi, et iga murtud oksakene hädaohtu ja haigust toob.
Venda ei elanud aga enam kerjaja viisi rahva armust, vaid ta toitis teisiti oma pead. Tema oli suur looduse- ja loodud vägede tundja: põlvest põlve oli tema perekonnas poeg isa käest tarkust pärinud, ise juurde õppinud ja uurinud. Ta oskas taimedest ja juurtest rohtusid valmistada, mis haiguste vastu aitasid. Keegi teine ei olnud selle peale nii osav kui tema, ja ligidalt ning kaugelt käisid ustavad mehed salaja tema juures arstiabi ja rohtu otsimas. Iialgi ei võtnud tema abi eest muud tasu, kui ainult seda, mis ta elu ülespidamiseks tarvitas. Nõnda ei olnud temal peale jahisaagi, mis talle ammu, püüniste, lõksude ja lingude varal rohkesti osaks langes, peatoidusest puudus. Sel ajal olid meie kodumaa metsad täis rebaseid, tuhkruid, nugiseid ja karusid, kelle kasukad linnades alati kallist hinda maksid, kui neid kaupmeeste kätte jõuti toimetada. Ja selleks teadis Kaski teed. Iga aasta käisid ülesostjad kord tema juures ja ei läinud kunagi ilma kalli nahakoormata ära. Nahkade eest aitas Kaski seda Vendale muretseda, mis teisiti kui ostes võimalik ei olnud saada.
Aegamööda sai Mägiste mets lossielanikkude meelest veelgi kardetavamaks. Ühed ütlesid, seal elada vanapagan, teised jälle, seal elada hirmus nõid. Ebausk ja hirm nõiduse eest oli suur, – nõnda ei olnud Vendal midagi karta. —
Aastad läksid mööda. Venda oli oma tütrekese, niipea kui see juba jalgu järele hakkas vedama, Kaski pere keelust hoolimata enese juurde viinud. Tema suurem rõõm oli nüüd, et Maimu kasvas ja kosus ning tütarlapseks sirgus, kes ju mängukannisid tarvitas.
Venda koobas oli nüüd ju kena eluruum. Isegi ahi ja keedukoht ei puudunud seal, kuna suits puutoru kaudu maa alt kaugel eemal välja läks. Seinad ja põrand olid kuivast liivakivist ja koopa suu oli nõnda seatud, et seda sissetungiva külma ja tuule eest võis varjata. Koopast läbi jooksva allika oli Venda kinni müürinud, nii et see niiskust ei andnud ja vesi alles väljas, koopasuu ees päevavalgele pääses. Teeradagi ei viinud koopasse esimesed sammud koopast välja või tagasi tuli läbi vee astuda, kuhu jälgi ei jäänud. Lagi ja seinad olid täis kuivama pandud rohtusid, juurikaid ja marjavarsi, mis Venda rohtudeks tarvitas; siin ja seal kõlkusid metsloomade kuivanud nahad, mis kauba jaoks valmis hoiti. Ka laud ja nikerdatud seljatugedega põdrasarvest istmed ei puudunud. Tagumises koopas põles rasvatahte savipotis; siin olid isa ja tütre magamispaigad – lavatid, mida lõhnavad heinad ja pehmed nahad katsid.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим