sisse kukkumisest, millele järgneks prisonbitch’iks olemine Alabama State’is oli piisavalt peletav, et unistus US of A-st pikemaks ajaks riiulile panna.
Lisaks oli kogu see ringikolamine hakanud talle närvidele käima.
Tema rahutus kasvas kiiresti, täpselt nagu unetuski.
Rohkem või vähem teadlikult hakkas ta pikapeale põhja suunas liikuma. Tegi peatuse Indias, lamas mõned suitsuuimas nädalad Goa playa’l, enne kui lõpuks sattus siia, kus ta praegu oli – fucking Neverlandi.
Dubai is verri kööl, you will löve it, maj frännd– mais bien sûr!
Note to memo– ära iialgi usalda musta AmEx-kaardiga libekeelse prantslasest rikkuri reisisoovitusi, ükskõik, kui palju Mari-Annat ta sulle pakub…
Tal oli juba kõigest kõriauguni, idapoolkera turistivärkidest oli tekkinud üledoos, ja see mänguriik oli kokkuvõttes sama ehtne nagu nimi tema viimases passis.
Fassaad, kuradi hingetu pealispind, millel puudus vähimgi kontakt oma ajalooga – või ka tegelikkusega…
Tema uus mängukaaslane Vincent oli lubanud talle vastu tulla, kuid seni polnud prantslasest veel kippu ega kõppu kuulda. Arvatavasti hängis koos oma kambaga ikka veel Goa rannal vines, Henke aga hapneb siin, sellel kunstsaarel nagu mingi kuradi luks-merehädaline. Ainult väljamõeldud sõber ongi veel puudu, siis oleks mäng täielik.
Huvitav, kas Armani toodab võrkpalle…?
Kurat, kogu see pleiss lööb oma maitsetusega isegi Vegast ikka pika puuga…
Mõni päev varem kuulis ta päikesest punaseks põlenud tüüpilist svenssonite perekonda – ema, isa, 2,1 last – mõni laud eemal rootsi keelt rääkimas, ja ootamatult oleks ta oma hommikusöögimunade kohal peaaegu ulguma hakanud. Kulus paar minutit, enne kui ta õieti taipas, miks.
Raisk, ta igatses koju!
Rootsit, Stockholmi, Söderit, õde, Manget, Sokut, ühislaulu Skansenis, Ropsteni rongi kaheksat vagunit, you fucking name it!
Aga võib-olla rohkem kui midagi muud – iseennast.
Sest hoolimata sellest, et tal oli kõik, mida tavaline svensson ihkab – raha, vabadus ja minimaalselt vastutust – oli kibedal kombel tema ainus soov soov võimatu.
Saada jälle HP-ks – correction, uueks ja paremaks HP-ks – kodumaa väikeses parditiigis.
Mõte, et ta on igaveseks määratud kuutõbise kombel hulkuma mööda Aasia turistihotelle, kuni ta enam oma nimegi ei mäleta, tekitas tõsist masendust.
Isegi Kung Fu legend poleks aja jooksul suutnud sihukest vagabondielu taluda, vaid lõpetanud oma päevad washed up drag queen’ina hotelli riidekapis, ribakardinanöör hüvastijätuks lipsuna kaelas.
And who could blame him?
Tal oli vaja midagi, mis ükskõik mis kuradi moel meenutaks talle, kes ta tegelikult on, ja paneks end taas natuke elavana tundma.
Valitsuse lennuk maandus täpselt ettenähtud ajal El-Fasheri väikesel lennuväljal, selle mootorid piitsutasid ootavatele autodele tolmupilve.
Lisaks nende grupile oli kohal ka ÜRO delegatsiooni juht ja Rebecca jõudis tema turvameeskonnaga paar kiiret sõna vahetada.
Lennukiuks tehti lahti ja Malmén vaatas välja. Rebecca andis talle märku ja mees noogutas vastuseks.
Arenguabi minister naeratas trapist alla tulles teda ära tundes.
„Tere tulemast…” tervitas Rebecca, kuid Gladh oli juba vahele trüginud.
„Tere tulemast Aafrikasse, minister, loodetavasti läks reis hästi? Lubage mul tutvustada ÜRO kohalikku esindajat härra Mooni ja tema assistenti proua Awagat. Esimene peatus, nagu te juba teate, on Dali põgenikelaagris, kus me kohtume Sudaani siseministri ja Darfuri kuberneriga. Seejärel sõidame Kaguro lastekodusse…”
Rebecca astus paar sammu kõrvale ja hoidis ministrile autoust lahti, kui too kuulekalt oma kohale istus. Gladh läks ümber auto ja jäi ootama, kuid Rebecca ignoreeris teda. Tema kohustus oli turvata ministrit, Gladh pidi ise endaga hakkama saama. Autoukse võib vanamees väga hästi ka ise lahti teha.
Paar minutit hiljem oli kõik korraldatud. Minister ja Gladh sõitsid esimesele sõjaväeveokile järgnevas autos koos tema enda ja Karolina Modiniga. Esbjörnsson ja Malmén tulid Landcruiseriga tihedalt nende sabas, ülejäänud seltskond oli kolmandas autos, mida juhtis kohalik autojuht. Nende taga kolm ÜRO autot ja viimasena veel üks Sudaani sõjaväe auto. Kõik läks täiesti plaanikohaselt.
Tema telefon piiksatas.
Nad olid poolel teel põgenikelaagrisse, kahel pool auklikku kruusateed laius ainult lage savann, nii et ta ei näinud inbox’i kiires kontrollimises mingit probleemi. Tegelikult päris uskumatu, et siin eikuskil oli üldse levi olemas – aga Aafrika on nähtavasti telefonioperaatorite uus kullaauk.
Ta naeratas ja pööras pead. Tagaistmel olid minister ja Gladh haaratud vestlusest, mille kuulamise ta juba mitu minutit varem lõpetas.
Tagaaknast nägi ta neile järgnevaid autosid ja reisijate tumedaid siluette. Nii kaugelt oli võimatu aru saada, milline vari kellele kuulus.
kirjutas ta ja pani saatmisnupule vajutamise hetkel tähele, et Modin piilub tema poole.
„Kodunt,” ütles ta lühidalt ja kuulis vastuseks mühatust.
Ta vaatas kella.
„Kümme minutit veel,” ütles ta randme külge kinnitatud raadiomikrofoni. Kõrvaklapis kuulis ta topeltkoputust, see oli Malméni märguanne, et oli öeldust aru saanud ja tal pole sellele midagi lisada.
Hästi!
Kuid tegelikult polnud tal mehe heakskiitu vaja. Malmén peab hakkama harjuma, et see on nüüd tema, Rebecca tiim, tema neli pluss üks.
Rahvamass paistis juba kaugele.
Sõjaväeveok nende ees oli teelt kõrvale sõitnud ja andis neile märku edasi liikuda, kuid erinevalt eelmisest päevast oli viimane osa hooneteni viivast teest suletud.
„Paistab, et kaugemale me ei pääse,” ütles ta ja Karolina Modin noogutas.
„Plaan on muutunud,” ütles ta randmemikrofoni. „Tee on blokeeritud, nii et me peame viimase otsa nähtavasti jala minema. Esbjörnsson ja Modin, teie jääte autode juurde kuni uute korraldusteni, kas on arusaadav?”
„Kas sa ei arva, et seal oleks meid kõiki vaja, eespool ei paista asi kuigi paljutõotav.”
Malméni toon raadios oli järsk ja ta nägi, kuidas Modin otsekui tema vastust oodates peaaegu märkamatult pea tõstis.
Rebecca tõmbas sügavalt hinge.
Neli pluss üks või neli ühe vastu? Kõik sõltub tema vastusest.
Malmén oli kogemustega ihukaitsja ja tema jutus oli vaieldamatult oma iva, aga kui ta nüüd järele annab, siis on kõigile selge, kes rühma tegelikult juhib.
Kui ta aga liiga teravalt vastab, siis võib see jätta mulje, et ta tunneb oma positsiooni ohustatuna ega kavatse edaspidi põhimõtteliselt mitte kunagi Malméni seisukohtadega arvestada, ükskõik kui arukad need ka poleks. Selline juhtimisviis pole mitte üksnes kehv, vaid võib rühma turvalisusele lausa ohtlik olla.
Rebecca tõstis vasaku käe suu juurde, hingas sügavalt sisse ja vajutas ühendusenupu alla.
„Ma saan su mõttekäigust aru, Malmén, aga praegu eelistan, et oleme iga hetk valmis sõitma. Esbjörnsson ja Modin, te jääte esialgu siia. Kui oleme autodest väljas, siis hindan olukorda uuesti, side lõpp.”
Kaks viimast sõna panid jutuajamisele efektiivselt punkti. Rebecca kõõritas Modini poole, kuid too istus täiesti liikumatult ja tema näost polnud võimalik midagi välja lugeda.
Nad