[bubble]. Anders de la Motte

kiiresti sõrmede peal. Vähemalt kolm, võib-olla neli päeva veel, siis peab ta välja minema.

      Tore!

      Tal on vaja tööd teha, things to do…

•

      „Kus passid mängu tulevad?”

      Mees hingas sügavalt sisse ja seejärel aeglaselt välja.

      „See, mis ma seni olen rääkinud, pole tegelikult mingi saladus. Leiad kõik selle kohta internetist või ÜRO ajalugu puudutavatest raamatutest. Aga alates sellest, mis ma nüüd sulle rääkima hakkan, on see rangelt konfidentsiaalne, saad aru?”

      Rebecca noogutas.

      „Pärast Küprose-missiooni jätkus minu sõjaväeline karjäär. Tol ajal käis külm sõda ja kaitsejõud olid tunduvalt suurem ja tähtsam tegija kui täna. Me hoidsime Erlandiga kontakti, põhiliselt küll minu initsiatiivil, sest tundsin ennast juhtunus osaliselt süüdlasena. Ma olin tema sõber ja ülemus, aga ometi ei saanud ma teda aidata. Sedamööda, kuidas minu karjäär kaitsejõududes edasi arenes, hakkasin aga aru saama, et Erlandi-suguseid lojaalseid ja otsusekindlaid mehi vajatakse alati. Hakkasin palkama teda väiksemateks… konsultanditöödeks, võiks neid vist nimetada. Muide, soovid sa veel midagi juua? Ehk natuke mineraalvett?”

      Ta viipas ettekandja lähemale ja tellis kaks Ramlösat, mis kohe lauda toodi.

      „Milles need konsultanditööd seisnesid?” küsis Rebecca, kui oli mõne lonksu joonud.

      „Seda ei saa ma kahjuks täpsemalt seletada…”

      „Sa pead silmas, et ta oli mingi spioon?”

      „Ei-ei, üldsegi mitte!”

      Ta tõstis käed üles.

      „Mitte midagi sellist, enamasti oli tegemist kulleritööga. Teatud teenete ja informatsiooni vahetamine, rohkem ei saa ma paraku öelda… See kõik on endiselt salajane.”

      „Aga tal oli vaja võltspasse…”

      „Ma saan aru, et see on natuke imelik, aga sa pead mõistma, et need olid hoopis teised ajad. Külm sõda käis täie hooga ja Rootsi oli suurriikide vahel. Sa mäletad kindlasti Rootsi DC-3, mille Nõukogude Liit Läänemere kohal alla tulistas, ja seejärel Catalina lennukit, mis ellujääjaid otsis. Vaenlane võis ka kõige süütumat asja valesti mõista, nii et tuli end kaitsta nii palju kui vähegi võimalik, ennekõike siis, kui Erland perekonna lõi…”

      „Aga isal oli ju töö, ta töötas müüjana…”

      Rebecca püüdis asjatult meenutada, mis selle firma nimi oli – midagi t-tähega, ta oli selles peaaegu kindel… Mees andis talle mõne sekundi mõtlemisaega.

      „Mind üllataks, kui keegi teist Erlandi tööst eriti palju oleks teadnud… Kui ta teile midagi üldse rääkis, siis puudutas see arvatavasti ilma detailideta üldisemaid asju. Midagi sellist, mis seletas tema äraolekut või pikki välisreise…?”

      Rebecca tõstis pudeli, et vett juurde valada, kuid parem käsi tõmbles ootamatult paar korda ja vesi loksus lauale. Ta võttis paar salvrätikut ja püüdis loigu võimalikult diskreetselt ära kuivatada.

      Kui keegi oleks mõni päev tagasi öelnud, et tema isa oli midagi hoopis muud kui täiesti tavaline maksumaksja, siis oleks ta arvatavasti suure häälega naerma hakanud. Aga see oli enne, kui ta isa pangaseifi avas…

      „Ma saan aru, et see kõik tundub pehmelt öeldes natuke… ebatõelisena, Rebecca.”

      Mees kummardus lähemale ja pani oma käe Rebecca käele.

      „Usu mind, ma poleks parema meelega sellest sulle rääkinud…”

      Rebecca uuris meest hoolikalt, otsides mingit märki, et see polnud siiralt mõeldud. Kuid tundus, et onu Tage on täiesti aus.

      „M-mis me nüüd siis teeme…?” sai ta üle huulte. „Seifis olnud asjadega,” täpsustas ta ja pani parema käe põlvedele, et see värisemise lõpetaks.

      „Annad selle minu hooleks. Hoolitsen selle eest, et kõik asjad kaovad. Passid, pangaseif, igasugune dokumentatsioon, mis võimaldaks asju sinu isaga seostada. Anna mulle ainult võtmed, koodid ja muu taoline, mida vaja on, siis on su mured kõik möödas.”

      Rebecca tõmbus vastu tahtmist jäigaks.

      „Loomulikult hoolitsen ma selle eest, et sinu isa mälestusele ei lange mingit varju…” Mees naeratas sõbralikult ja Rebecca mõtles natuke aega.

      „Ma ei ole vist päris kindel, et ma seda tahan teha, onu Tage,” ütles ta siis. „Kõiki asju enda käest ära anda…”