pärast on osa elust. Osa võib aga vahel sattuda tervikuga vastuollu, pöörduda tema vastu. Nagu legendis üks ingel, Lucifer pöördus Jumala vastu. Meie aja kunstis ongi see langenud ingel, kunstis on Kurat, meie enda loodud, kasvatatud Kurat.
Kristlikud teisitimõtlejad, näiteks Origenes uskusid, et kord leiavad kõik lunastuse, ka Kurat. Sedasama usuvad ka hassiidid. Judaismis ei ole küll Kurat kaugeltki nii oluline tegelane kui kristluses. Ehk siis leiab ka kunstikurat kunagi oma lunastuse.
20
Loen vahepeal raamatuid ja ajakirju, mida majast leian, kui pererahvas on oma töödega ametis.
Discovery’s on pikem artikkel muumiatest, mida Ameerikas leidub väga palju, vahest rohkemgi kui Vanas Maailmas. Muumiaid on leitud Peruust, mujalt Ladina-Ameerikast ning ka praegustest Edelaosariikidest. Neid uurides avastasid meedikud, et muinasameeriklaste tervis oli kehv. Nad kannatasid igasugu parasiitide all, millest mõned, kõrgematel laiuskraadidel õnneks tundmatud, võisid oma ohvri saata vastikusse surma. Trypanosoma cruzi näiteks tungib inimese kehasse ja kahjustab närvisüsteemi. Selle tulemus võib olla jämesoole peristaltika nõrgenemine, nii et inimene ei saa enam loomulikul teel soolt tühjendada ja sureb millessegi, mida võiks nimetada pasasurmaks – suurema osa tema kõhust võtab enda alla täitunud ja paisunud jämesool. Sellistest parasiitidest saab jagu päris lihtsalt: ei tohi süüa toorest kala ja liha, peab pidama mõõdukalt puhtust. Kõige austuse juures vanade rahvaste kultuuri ja religiooni vastu – nii põlisperuulased kui põlisarizonalased on meile pärandand võluvat tarbekunsti – on imelik, kuidas nad ei avastanud mõningaid hügieeni põhireegleid. Need said varakult selgeks näiteks hiinlastele, kes juba muistsest ajast ei söö midagi toorest ega joo keetmata vett. Tulemuseks oli demograafiline plahvatus, mis tegi Hiinast maailma rahvarikkama maa juba 2000 aastat tagasi: Keskriigis elas Hani impeeriumi ajal (ca ema–200 maj) umbes 50 miljonit inimest. Rooma impeeriumis oli hiilgeajal umbes 30 miljonit elanikku, mis tollal tähendas juba ülerahvastust. Erinevalt Euroopast, mis suunas oma rahvastiku ülejäägid Ameerikasse ja Austraaliasse, oli hiinlastel palju väiksem huvi uute maade asustamise ja koloniseerimise vastu. Nii on Hiina südamaal asustus uskumatult tihe. Prantsuse filosoof Michel Serres kirjutab, et Ida-Hiina otsatute põldude ja aedade keskel tundis ta, et seal on ajalugu lõppenud: edasi pole kuskile minna, kõik haritav maa on haritud.
1938. aasta Eesti Entsüklopeedias antakse Hiina elanike arvuks 448 miljonit, see on ainult 10 korda rohkem kui 2000 aasta eest. Mehhikos elas 1930ndatel veel alla 17 miljoni inimese, Kenyas 3 miljonit. See oli enne antibiootikume ja muid meditsiini saavutusi, enne võitu rõugete ja poliomüeliidi üle, enne tõhusaid insektitsiide. Nüüd elab Mehhikos ligi 90 miljonit inimest, Kenyas umbes 25 miljonit, pealinnas Ciudad de Mexicos endas on juba varsti sama palju elanikke kui oli terves riigis kaks inimpõlve tagasi. Mõjuv illustratsioon demograafilise plahvatuse mõistele. Selle plahvatuse on olulisel määral tekitanud meditsiin, mis viis Maa inimpopulatsiooni välja tema looduslike vaenlaste – bakterite, viiruste ja muude parasiitide kontrolli alt. Mis või kes neid asendab? Kas ilmuvad uued vaenlased, tulevad tagasi muteerunud, antibiootikumide vastu immuunsed vanad mikroobid või saab inimkond oma kasvu piiramisega ise, oma mõistuse abil hakkama? Vastus eeldaks, et me oskame mõistust mõõta ja määrata, kui palju teda mingi probleemi lahendamiseks vaja on. Seegi vajab mõistust ja ilmselt rohkem, kui meil praegu on. Nii jääb küsimus vastuseta ja mõistuse ressursid hindamata. Nagu ka aeg, mis on teine kriitiline ressurss.
21
Küsisin Mallelt, kas nende tuttavate hulgas on mõni oma kultuuri ja religiooni tundev intelligentne juut. Üht sellist inimest nad teadsid. Käisime siis külas Aaroni perel, kes elab poolsaare teises ääres vastu Seattle’it. Aaron on kunstnik, kes oli väga tõsiselt huvitatud vedantast ja käis isegi Indias või Nepalis gurut otsimas ja meditatsiooni õppimas, nagu mõnedki ameeriklased. Nüüd on ta uuesti leidnud judaismi, leidnud seal palju sellist, millega tema sugupõlv tutvus kõigepealt buddhismi ja hinduismi kaudu. Temasuguseid, kes püüavad leida ja ehitada sildu judaismi ja India-Hiina religioonide vahele, on arvestatavalt palju, tegu on ühe uue liikumisega juutluses, mille kohta saan Aaronilt isegi ühe raamatu. Autor on rabi David Cooper, kes õpetab Jeruusalemmas kabalat ja meditatsiooni. Ise on ta seda õppinud zen-õpetajatelt, avastades siis juutide oma, kabalistikas kujunenud meditatsioonitraditsiooni. Hiljem ostan New Yorgis veel ühe tema raamatu, populaarse esitluse kabalast pealkirjaga God Is a Verb. Lähedasel teemal on kirjandust enamgi: Roger Kamenetzi Jew in the Lotus ja Stalking Elijah ning Silvia Boorsteini That’s Funny You Don’t Look Buddhist.
Need raamatud räägivad sama keelt, mis mõned varem loetud: judaism võib mõnes asjas olla väga avatud ja tolerantne. Judaismis ei ole usutunnistust, õigupoolest on neid püütud sõnastada, kuid kunagi ei ole neil olnud erilist tähtsust. Mis loeb, on teod, mitte usk. Puhas teooria, filosoofiline teoloogia ei ole nii oluline kui kristluses, ei ole religiooni lahutamatu osa ja sellele ei ole seatud nii rangeid dogmaatilisi piire. Juutide vaimuenergia on sajandite jooksul kulunud rohkem käsuseaduse seletamisele ja täpsustamisele kui tervikliku filosoofilise maailmavaate ülesehitamisele. Kirjatargad ei pea filosoofiast eriti lugu, Talmud isegi hoiatab sellega tegelemast:
Kes küsib, mis oli enne, mis tuleb pärast, mis on üleval,
mis all, sellel oleks parem, kui ta ei oleks sündinud.
Juudiks hakanud Rootsi kirjanik Lars Gustafsson arutleb, mis on judaismi suhtumine elusse pärast surma, hinge surematusse ja toob välja kolm erinevat seisukohta, mis kõik on aktsepteeritud ja eksisteerinud koos. Saduserid, Herodese-aegsed helleniseerunud templiaristokraadid ei uskunud tulevast elu, millest neil tekkis konflikte rändava rabi Joshuaga (rohkem tuntud Jeesuse nime all) ja tema õpilastega, kes kuulutasid surnute ülestõusmist, nagu mitmed teisedki rabid. See on teine seisukoht. Kolmas on kabalistlikes ringkondades levinud usk hingede rändamisse, reinkarnatsiooni. Sellele võiks lisada neljanda – usu sellesse, et surnu hing elab pärast tema surma edasi kuskil teises ilmas või tõeluses ja suhtleb vahel mingil kombel elavatega. Missugune neist seisukohtadest on õige, päris judaistlik? Sellele ei ole vastust. Juutidel on uskumus, et kui tuleb Messias, tuleb inimeste juurde ka prohvet Elias ja aitab neil lahendada kõik lahendamatud probleemid, pääseda paradoksidest ja apooriatest, millega filosoofiline mõtlemine ei ole hakkama saanud. Seni aga tuleb katsuda oma eluga hakkama saada. Kerge pole seegi.
Aaronil on kaks pisikest last, kolmeaastane Noah oskab juba lauas lugeda heebreakeelseid tänusõnu “Baruch ata, adonai elohim…”. Ta teeb seda lustlikult, võiduka näoga: on ju sel hetkel tema oma kõrges lastetoolis seltskonna kõige tähtsam inimene.
Majas on ka Aaroni äi ja ämm. Äi räägib, et tema ei ole kunagi uskunud Jumalat. Kui ta noorena rääkis seda rabile, oli rabi kostnud, et see pole nii oluline, peaasi on elada õiget elu, teha head. Mis meenutas üht Hannah Arendti mälestust. Ta oli usuõpetuse tunnis teatanud rabile, et ei usu Jumalat. Rabi vastanud rahulikult, et seda ei ole keegi temalt oodanudki. Vanahärral, kes enne pensionile minekut töötas tuumaenergeetika alal, on muidki ketserlikke vaateid. Ta ei tunne solidaarsust Iisraeliga, arvab, et juudid on Palestiinas sissetungijad. Juudid on pluralistlik rahvas. Nende hulka mahub nii ortodokse kui liberaale, Iisraeli tuliseid patrioote kui vastaseid. Iisraeli riiki suhtuvad lausa vaenulikult mõned ultraortodoksideks kutsutud rühmad, näiteks Satmare hassiidid. Nemad olevat Washingtonis Kongressi ees ka meelt avaldanud vabaduste piiramise vastu Iisraelis. Kuuepäevase sõja ajal ootasid nad Iisraeli lüüasaamist. Nende ultraortodokside meelest on Iisraeli riik jumalateotus, väljakutse Jumalale. Ainult Messias, Jumala saadik saab taastada õige juudi riigi, praegune riik on vale-Iisrael, suur eksitus ja õnnetus.
22
Teel Aaroni juurde sõitsime läbi linnakesest nimega Poulsbo, mille kunagi olid asutanud skandinaavlased, keda merest ja metsast elavatesse Põhjaosariikidesse rändas palju. Nüüd on nad amerikaniseerunud, alles on ainult kohanimed ja perekonnanimed: mööda sõites märkan silte nagu DAHLQUIST’S JEWELRY. Norrakad olid siin kalamehed ja paadi- ning laevameistrid. Nende järeltulijad on seda ka nüüd, kuigi puupaatide ja – laevade valmistamise oskus on mõnel pool välja surnud. Mõned Eesti paadimeistrid on teenind head raha, tehes puupaate rikastele eurooplastele.
See