teatud viisil kulutama või ei. See on tõsine majanduspoliitiline, ent ka eetiline küsimus. Avalikkus tunneb rikkaid, kes investeerivad palju ja tegelevad tõhusalt ka sponsorluse ja heategevusega. Nagu näiteks meile tuttav miljardär George Soros. Kuid on ka vastupidiseid näiteid: mitmel pool vaesemates maades moodustavad rikkad suletud kasti, kes elab muust ühiskonnast eraldatud luksuse ja külluse saarekesel. Filipiinide president Marcos ja Kongo president Mobutu elasid pillavat elu, ostsid välismaal kinnisvara, kuid ei teinud suurt midagi oma maa majanduse heaks.
Näited on äärmuslikud, kuid õpetlikud. Kas meie rikaste eeskuju on rohkem Soros või rohkem Mobutu? Kas kaldutakse rohkem tarbima või säästma-investeerima või head tegema? Näib, et valitseb tarbimine, mobutulikkus. Seda räägib investeeringute vähesus ja kas või meie autopargi toredus, mis on hakanud silmi paljudele välismaalastelegi.
Kuigi meil pole inimesi, kelle käes oleks Mobutu või Sorosi varandusega võrreldavaid rahasid, on ilmselt küllalt ettevõtjaid, kellele mersu või BMW soetamine on täiesti jõukohane. Ning nad valivad luksusauto, seeasemel et paigutada raha tootvamalt. Eestis on loodud prestiižitarbimise õhkkond, kus kõik rabelevad, et olla aja tasemel. Meie pop-press propageerib kulutamist kallitele riietele, autodele, parfüümidele, golfile, välisreisidele.
Selline õhkkond ei tule Eesti ühiskonnale ja majandusele kasuks. Luksustarbimine on üks kasvava väliskaubanduse defitsiidi olulisemaid põhjusi. Meil ei ole peaaegu keegi julgenud rääkida vajadusest tarbimist piirata, kuigi kõik oma majandust edukalt üles ehitavad maad on seda teinud. Mõtleme kas või kaardisüsteemile ja karmidele impordipiirangutele paljudes Euroopa maades pärast sõda. Keskerakonna initsiatiivi võiks vaadelda ühe kaudse sellesuunalise katsena. Kuid vaevalt astmelise tulumaksu sisseviimine üksi saavutaks olulist muutust meie tarbimisharjumustes, aitaks kallutada alamat, keskmist ja ülemat keskklassi rohkem säästma ning vähem kulutama. Selleks oleks vaja psühholoogilise kliima muutust, mida on raske, kuigi ehk mitte võimatu saavutada. Oleks ka vaja investeeringute stimuleerimist. Pelgast maksustamisest, piitsast, ei aita, vaja oleks ka präänikut, näiteks märgatavaid tulumaksusoodustusi investeerijatele, mida taotles omaaegne reformierakonna seaduseelnõu.
Kui me ei taha, et Eesti majandusime lõpeb krahhiga, tuleks nii meie majanduspoliitikat kui ka psühholoogilist kliimat kallutada tarbimissuunitluselt soosima säästmist ja investeerimist. Arvatavasti ei saa seda saavutada ei klassikaliselt parempoolse ega klassikaliselt vasakpoolse poliitikaga, küll aga mõlema eelarvamustevaba kombineerimisega. Eeskujusid võiksime leida nii Kaug-Idast kui Euroopast, näiteks Inglismaalt ja Iirimaalt. Üks peaks aga olema selge. Rikkus ei loo automaatselt rikkust enda ümber; et rikkus saaks nakkavaks, tuleb näha palju vaeva, luua talle paljunemiseks ja levimiseks soodne keskkond. Seda on Eestis seni tehtud poolikult, vasak- ja parempoolsetest dogmadest kammitsetult.
Juuni 1997
Kiriku kuulutus ja vaikimine
Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit ei olnud kahtlemata maailma kõige viletsam riik, kuid ta oli piisavalt vilets, et vabastada meid moraalsest vastutusest. Võisime enda ja teiste viletsuses süüdistada Vene valitsust, kelle süü kõrval meie oma süüd ja patud tundusid tühised ja väikesed. Nõukogude võim kasvatas meid egoistideks. Seda nii isikutena kui terve rahvusena. Me õppisime elama tundmata muret ja vastutust teiste inimeste ja teiste rahvaste saatuse pärast. Midagi sellest suhtumisest elab edasi tänases Eesti Vabariigis. Seda näitab meie valmisolek minna kaasa sotsiaaldarvinistlike õpetustega ja meie välispoliitilise huvi täielik keskendumine sellele, mida teised saavad teha meie heaks. Küsimust, mida saaks Eesti teha teiste heaks, ei ole Eesti välispoliitikas tõusnud ja selle tõstatajal tuleks ilmselt ületada siira arusaamatuse ja pahameele barjäär. Mõte sellest, et Eesti võiks kedagi nõu, jõu ja rahaga abistada, on kohatu, lausa ketserlik.
Ja ometi on just see üks kesksemaid asju kristlikus sõnumis, mis nüüd, kui Eesti evangeelne luteri kirik pühitseb oma kaheksakümnendat aastapäeva, võib kellelegi meelde tulla. Kristlik sõnum on egoismiga leppimatuse sõnum. Sellisena on see leppimatus vastuolus suure osaga sellest sõnumist, mida praegu jutlustab eestimaalastele uus konkurentsi, kasumi ja edu ideoloogia. Selle sõnumi teenistuses on suur osa trüki- ja elektroonilisest pressist (eriti värvilised pildilehed), reklaam, ajaviide. Kui omal ajal kristlik kirik pidi elama keset otseselt vaenulikku maailma, siis nüüd seisab ta keset hoolimatut maailma, mis elab hoopis teiste väärtuste alusel, kui peaksid elama kristlased. Kui Kristus ütleb, et pigem läheb köis läbi nõelasilma (nii olevat õige tõlge), kui rikas saab taevariiki, siis praegu peetakse rikkust taevariigiks. Kui Kristus ütleb, et anda on parem kui võtta, siis nüüd leitakse, et normaalse ühiskonna aluseks peab olema inimeste püüd maksimaalsele kasumile. Kui Kristus ütleb, et kõigepealt tuleb nõuda Jumala riiki ja tema õigust, siis antakse muu pealekauba, siis uusparempoolsete usutunnistus on, et kõigepealt tuleb taga nõuda omakasu, siis laheneb kõik iseendast, otsekui nähtamatu käe korraldusel. Kui Paulus ütleb “ärge nõudke kõrgeid asju, vaid hoiduge madaluse poole”, siis meie ülim väärtus on olla teistest parem, rikkam, edukam. Kristlik traditsioon hindab inimeses väärtusi, mille saavutamine on jõukohane kõigile – headust, töökust, kasinust, ausust, tagasihoidlikkust. Uue tarbimisühiskonna väärtused on neist tihti sõltumatud või neile lausa vastupidised: ilu, rikkus, edukus, karjäär. Tarbimisühiskonna press ülistab üksikuid tippujõudnuid – ilusaid ja julgeid, ning ei varja oma üleolekut nende suhtes, kellel ei ole elus vedanud. Kristlus on võrdsuse ja vendluse ideoloogia, meie uus ideoloogia ebavõrdsuse ja võitluse oma.
Näiteid ja tsitaate võiks tuua palju, aga toodutest piisab, et tõestada: kristlus ja meie aja sotsiaaldarvinistlik liberalism on vastandlikud nagu tuli ja vesi, nende vahel ei saa olla kompromissi. Kristlased on ikka pidanud oluliseks seda, et inimene teeks valiku hea ja kurja vahel. Sellise valiku, valiku Kristuse ja mammona vahel peaks tegema kristlased ja ennekõike kirik. Seni ei ole aga Eesti evangeelne luterlik kirik niisugust valikut teinud, eelistades elada edasi oma kiriklikus getos. Eesti kirik on praeguseni olnud kristlik klubi nagu paljud muud kirikud maailmas. See klubi tegeleb arvestataval määral heategevusega, rohkem aga omaenda asjadega. Nagu muud klubid, eelistab ta saada riigi- ja rahavõimuga hästi läbi ja väldib seetõttu sõnavõtte, mis võiksid tekitada konflikte nendega. Kirik on ka rahvuslik klubi, suutis seda olla isegi Nõukogude ajal. Sellisena tal on muude heategevate ja rahvuslike klubide kõrval oma vääriline koht. Seda muidugi niikaua, kui ta püsib oma kristlikus getos ja ei sega uue ideoloogia ülemvõimu. Niisuguse olukorraga on leppinud paljud kirikud maailmas ja nii säilitanud endale mingi staatuse uues ilusas ilmas. Kõik kirikud aga ei ole leppinud, isegi mitte Soome oma. Soome luteri kirik eesotsas peapiiskop John Vikströmiga ei ole kartnud esineda karmi kriitikaga praegu Soome juhtivate turujõudude ja ühiskonna aina suurema kommertsialiseerumise vastu. Samasugustel positsioonidel on katoliku kirik, eriti tema vabastusteoloogiaga seotud tiib, kuid ka paavst Johannes Paulus, kes on oma vastuseisu kapitalistliku materialismi vastu avaldanud päris teravates sõnades.
Juuni 1997
Kes on järgmine pärast Nõukogude impeeriumi?
Nõukogude Liidu kokkukukkumist võib vaadelda ja tõlgendada kahes eri kontekstis. Ühel puhul – see tõlgendus on levinum ja meil ainuvalitsev – näeme asja võitlusena kahe riikidebloki, kahe poliitilise süsteemi vahel – nimetame neid sotsialismiks ja kapitalismiks või kuidagi teisiti – , mis on äärmiselt erinevad. See võitlus kestis ligemale seitsekümmend aastat ja lõppes ühe süsteemi, kapitalismi võiduga. Selkombel tõestas kapitalism, et ta on õige, sotsialism või vähemalt selle kommunistlik variant osutus valeks. Nii on ajalugu teinud valiku hea ja halva, õige ja väära, aruka ja arutu vahel.
Selline tõlgendus on oma lihtsuses võluv ja sobib hästi poliitilistesse vaidlustesse, kuid ei ole kõige veenvam mõtlejale inimesele. Nõukogude reaalsotsialismi varing ei tõesta tingimata, et näiteks USA tüüpi kapitalism oleks täiesti turvaline süsteem ega võiks kokku variseda. USA ja NL olid mõne näitaja poolest erinevad, on mõne näitaja poolest aga sarnased – nimetame kas või anastajalikku suhtumist loodusse ja jäika progressiusku. Mõlema suurriigi võistluski näitas omal kombel nende sarnasust – nad taotlesid ligilähedasi eesmärke, näiteks hegemooniat maailmas, oma poliitilise ja ideoloogilise mõju suurendamist