poliitikas. Presidendivalimiste erakordselt madal osavõtuprotsent on sellele hea illustratsioon, ei ole aga omas laadis sugugi ainukordne. Samasuguseid hoiakuid ja arenguid näeme igal pool mujal, ka Euroopas, ka Eestis. Norman Lamonti sõnul ei ole John Major võimul, vaid ametis.
Võimu siirdumisel poliitikute käest suurfirmade ja pankade kätte on mitmeid aspekte. On neid, kes riigi allakäiku kõhklusteta tervitavad, nähes selles sammus inimkonna teed külluse ja vabaduse poole. Teisalt on neid, keda rahavõimu kasv teeb aina murelikumaks. Ma ise olen lähemal muretsejatele kui kiitjatele, nagu ilmselt ka eespool tsiteeritud Sunday Times’i ajakirjanik. Miks? Mitmel põhjusel. Kõigepealt kõigutab rahavõimu domineerimine senist võimude tasakaalu, mis on olnud uue aja demokraatlike ühiskondade üks aluseid. Riigivõim, nii seadusandlik kui täidesaatev võim, ja kohtuvõim suutsid majanduslikku võimu vaos hoida ja kontrollida. Nüüd näivad need kontrollivõimalused kiiresti kahanevat. Kommunikatsioonide kiire areng ja tugevnev konkurents sunnivad kapitali ikka meeleheitlikumalt otsima tulusamaid investeerimisvõimalusi. Neid on lihtsam leida vaesematest maadest, kus kulutatakse vähem raha tervishoiule ja sotsiaalabile. Investeeringud võivad tõsta nende maade elatustaset, kuid selle oluline tõus muudaks tööjõu seal kallimaks. Nii ei ole sugugi kindel, et investeeringud üksinda suudavad parandada elutingimusi vaestel maadel ja muuta neid demokraatlikumateks. On väga võimalik, et praegu maailmas valitsev majandussüsteem hoopis soosib vahe säilimist rikaste ja vaeste vahel, pumbates need rahad, mis aitaksid kolmandat maailma arenenud riikidele järele jõuda, sealt dividendidena ja võlaprotsentidena välja. Rahavõim on palju vähem demokraatlik kui riigivõim. Kuigi aktsiaseltsides aktsionäride koosolekul on suured volitused, ei suuda ta kontrollida firma juhtkonna tegevust sel määral, kui parlament kontrollib valitsuse tegevust. Olulised otsused rahamaailmas, mis võivad mõjutada näiteks terve riigi rahasüsteemi, tehakse kiirelt ja suletud uste taga. Neid otsusi ei saa eelnevalt arutada. Äriettevõtete käitumine konkurentsi tingimustes meenutab armee käitumist sõjas: saladuse hoidmine, juhtimise hierarhilisus ja otsustamise kiirus on vajalikud mõlemal puhul. Äri on enam kui võistlus, äri on võitlus, kus kehtib karm kaksikjaotus – allajääjad ja ellujääjad.
Nii nagu armeel on vaid üks põhieesmärk – võita, on ka äril üks eesmärk – saada kasumit. Mida karmim on konkurents, seda rohkem peab selle eesmärgi saavutamiseks pingutama, säästma ressursse, vähem hoolima eludest, eetikast ja esteetikast. Firma, kes kulutab oma töötajate palkadeks ja töötingimuste parandamiseks liiga palju, läheb pankrotti. Selline pankrot ähvardab nüüd paljusid arenenud maid, kuna neil tuleb võistelda maadega, kus töö on sageli lähemal orjusele kui sellele, mida meie tööks oleme harjunud pidama.
Äsja ilmus Saksamaal ajalooprofessor Mommseni raamat kuulsa Volkswageni firma ajaloost, kust selgub ka, kuidas firma juhid osavalt ja hoolimatult kasutasid ära neid võimalusi, mis nendele pakkus Natsi- Saksamaa režiim, kaasa arvatud koonduslaagrite vangide odav orjatöö. Nii nagu Saksa suurkapital ei tõrkunud sõlmimast tulusat liitu SS-orjapidajatega, ei kõhkle enamus praegusi maailma suurfirmasid sõlmima samasugust liitu meie aja orjapidajatega. Lääs investeerib Hiina ettevõtetesse, kus ekspluateeritakse vangide tööd, ning Pakistani, India või Filipiinide ettevõtetesse, kus ränkades tingimustes töötavad naised ja lapsed. Orjapidamine ei ole maailmast kadunud, ta on vaid maskeerunud, vahetanud silte. Niisama ei ole kuskile kadunud kapitali ja orjapidamise liit, mis omal ajal aitas üles ehitada industriaalühiskonnad Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas.
Võime väita, et selline areng on ilmselt vältimatu, et Euroopa ja Põhja-Ameerika pidid läbima omaaegse “orjandusliku” kapitalismi staadiumi, et jõuda viimaks sellise heaoluühiskonnani nagu praegu, et neegerorjade, indiaanlaste ja vabrikutööliste ohvrid ei olnud asjatud, et nad tõid need praeguste põlvede hea elu nimel.
See väide ei arvesta aga seda, et mitte igal pool ei viinud orjus ja viletsus küllusele. Moodne Belgia ehitati üles Kongo – praeguse Zaire – hävitamise hinnaga. Moodne Suurbritannia ehitati üles India hävitamise hinnaga. Need ja paljud muud maad ei ole üleelatud hädadest toibunud praegugi ja ei ole selge, kas ja millal see üldse sünnib. Maailm on tervik, üks süsteem ja korrastatuse suurenemine tema ühes osas, jõukate ja humaansete ühiskondade tekkimine Euroopas ja Põhja-Ameerikas on toonud kaasa korrapäratuse suurenemist mujal – eeskätt Aafrikas ja Aasias. Väited, et liberalism ja vabakaubandus aitavad suurendada korrastatust, kasvatada heaolu igal pool, ei pea tingimata paika. Praeguses maailmas võib vabakaubandus toimida pigem hiidfirmade nagu Coca-Cola, Microsofti, Walt Disney, Philip Morrise ja teiste huvides, suretades välja kohalikke väiketootjaid ja kohalikku kultuurielu. Üks töökoht, mille võidab USA või Jaapani suurfirma, laiendades oma turgu Indias või Hiinas, võib tähendada paljude töökohtade kadumist, mitme küla senise elukorralduse hääbumist neis maades.
Suur lõhe rikaste ja vaeste vahel, eriti rikaste ja vaeste riikide vahel ohustab maailma stabiilsust ja rahu ning võib teha tühjaks ka püüded kaitsta biosfääri saastamise ja ressursse üleekspluateerimise eest. Turumajandus üksi ei suuda lahendada meie aja kõige tõsisemaid globaalprobleeme, mõnes valdkonnas ta hoopis suurendab neid. Turumajandus vajab midagi, mis teda tasakaalustaks ja kontrolliks. Nagu aga näitab maailma kõige võimsama riigi presidendi võimetus rahavõimule vastu seista, ei saa seda enam teha rahvusriigi piirides. Meie ajal on kapital globaalne nähtus, nii peab ka kontroll tema üle olema globaalne. Kui tahame paremat ja õiglasemat maailma, peab see maailm ka poliitiliselt internatsionaliseeruma.
Tamerlan olla öelnud, et asustatud maailm ei vääri seda, et tal oleks rohkem kui üks valitseja. Praegune maailm lihtsalt vajab, et tal oleks üks valitsus, üks autoriteet, kelle seadustele ja kontrollile alluvad nii riigid kui firmad. Paraku oleme sellisest ühendatud maailmast veel väga kaugel ja enamuses riikides kasvav natsionalism teeb liikumise tema poole raskemaks kui varem. Oleks loomulik, et praegustes oludes üRO võimupiirid ja võimalused laieneksid. Seeasemel näeme, kuidas usaldus ÜRO vastu hoopis kahaneb ja suurriigid eesotsas ühendriikidega teda ikka vähem toetavad. Ometi ei saa tugevat ja tegusat rahvusvahelist organisatsiooni praegu maailmas asendada keegi, ka mitte USA. Alternatiivi ÜROle ei ole kuskilt paistmas. Nii jääb üle ainult teda toetada, samal ajal reformides ja tõhustades. See peaks olema maailma suurriikide peaülesandeid, paraku ei näi ükski neist ise seda oma prioriteediks pidavat. Eriti tõsine on USAs maad võttev ja puhuti lausa paranoilisi jooni omandav ÜRO-vastasus. See loob õhkkonna, milles president ei saa teha midagi, mis aitaks maailmaorganisatsioonil kindlamalt ja autoriteetsemalt tegutseda. Praegu oleks veel aeg siin midagi muuta. Nelja aasta pärast, kui ühendriikidel on uus president, võib see olla palju raskem ja pinevus- ning viletsuskollete likvideerimine võib minna väga palju kallimaks kõigile, ka ameeriklastele.
November 1996
Leninit avastamas
Tamperes asub ainuke tegev Lenini muuseum maailmas. Pärast Nõukogude riigi ja leninismi kui võimuideoloogia kokkuvarisemist oli ka see muuseum sulgemise äärel, kuid on – suuresti tänu oma juhatajale Aimo Minkkinenile – jäänud püsima ja arenenud huvitavaks kultuurikeskuseks, kus on järjest näitusi ja mille külastajate arv on vähehaaval jälle hakanud tõusma. Siin leiab alati uuemat informatsiooni Leninist, Stalinist, Trotskist, ent ka seitsmekümnendate aastate uusvasakpoolsusest Soomes ja mujal. Nüüd kui Nõukogude Liidu arhiivid on uurijatele suurelt jaolt lahti, tuleb sealt välja palju senitundmatut materjali. Selle hulgas on ehk kõige enam tähelepanu leidnud andmed repressioonidest ja terrorist, milles Lenini osa oli suurem, kui tema austajad soovisid tunnistada. Leninist ja Stalinist kirjutanud Dimitri Volkogonov hindas oma leidude põhjal ümber oma suhtumise Leninisse. Volkogonovi lõpphinnang oli sama karm kui Bertrand Russelli oma, kes pidas Iljitši segastel aegadel võimule tõusnud röövlipealiku sarnaseks tüübiks.
Vahel on aga Lenini kritiseerijad ehk liialdanud. Aimo Minkkineni järgi ei ole tänini kindlat tõendit sellest, et Lenin oleks annud käsu hukata tsaariperekond. Kas ta seda tegi, jääb vist igavesti saladuseks.
Omaette huvi võib pakkuda Lenini genealoogia, millest ta ise olevat eelistanud vaikida. Üks viimaseid kirjutisi sellest on Gavriil Popovi artikkel “Lenini sugupuu” Izvestijas, milles autor kasutab äsja ilmunud M. Steini raamatut “Uljanovid ja Lenin. Sugupuu ja pseudonüümi saladused”. Raamatu järgi on Lenini