ja ta isa keerulise vahekorraga. Ega ta siis asjata ei heida surres isale kibedasti ette, et too on ta maha jätnud. Mõnel hetkel aga näib isa ja poja suhe olevat hea ja lähedane. I-l oli üks mõeldav seletus kogu loole: kuna IHVH oli nii häiritud psüühikaga ja sai vahetevahel ise hästi aru, mis kurja ta maailmale ja inimestele oli teinud, aga oli võimetu ise inimestega suhtlema, sigitas ta Marjamiga poeg Jeesuse ja saatis inimeste juurde. Kas see aitas? Keda? IHVH-d? Aeg on liiga lühike, et selle üle otsutada, aga mingit olulist muutust pole küll märgata. Aeg pärast Kristust on veel verisem kui varasem aeg, siia mahuvad ususõjad, juutide tagakiusamine ja kõiksugu muud jubedused. Ehk teab IHVH ise, kas ta on meelt pärandand või ei.
Ikka ja jälle tuli I. tagasi juutide juurde. Ta leidis, et suur osa uuemat ajalugu ongi otsekui IHVH ja juutide vihkamise ja armastuse draama. Ajalugu algabki meie jaoks selle draamaga ja ta kestab edasi ja ei ole näha, et talle tuleks õnnelik või õnnetu lõpp. Oluline osa tänapäeva poliitikast keerleb Lähis-Ida ja Palestiina ümber. Mida üldse tähendab kristluse tekkimine ja levimine ikka laiemale igal pool maailmas? I. ütles, et see on küsimus, mida ta endalt aina sagedamini küsib. Vastust ta ei tea, aga tal on kaks hüpoteesi. Esiteks on võimalik, et IHVH tahab lihtsalt oma mõjusfääri laiendada, saada terve inimkonna oma võimu alla. Teiseks võib kristlus olla juutide katse talumatust koormast vabaneda, nii-öelda sööta IHVH-le ette teisi ohvreid. Kas see on aidanud? Vaevalt, IHVH ei jäta oma valitud rahvast. Kas ta tahab teda ainult kiusata või on selles ka armastust, omamoodi perversset armastust? Oli vist Oscar Wilde kirjutand, et Each man kill the thing he loves. I. ütles, et juutidel on palju anekdoote “valitud rahva” teemal. Näiteks lugu rabist, kelle terve suguvõsa surmalaagris tapetakse ja kes sealt vabanenuna Jumala poole pöördub, tänades teda kõige hea eest, mis too temale ja iisraeli rahvale teinud on, ja lõpetab palvega, et kuna juudid on juba nii küllaga tema armu tunda saand, võiks Issand valida oma rahvaks mõne teise rahva, näiteks sakslased, ja olla neile sama armuline kui juutidele …
Kas ma tunnen Gregory Batesoni double bind’i teooriat, millega skisofreeniat on seletatud? Pidin tunnistama, et olin sellest midagi kuulnud, aga ei mäletand eriti täpselt. I. oli just värskelt üht-teist lugend ja refereeris seda mulle. Kui õigesti mäletan, oli asja tuum see, et mõnel juhul on ema ja poja vahekord väärastund sel kombel, et ema nõuab pojalt armastust, tõmbab teda ligi, ja kui poeg talle tõesti läheneb, lükkab ta eemale, öeldes midagi kurja, halvustavat. Poeg satub olukorda, kus ta ei saa olla emale kuidagi hea. Kui ta tõmbub eemale, heidetakse talle ette, et ta ema ei armasta, kui ta läheneb emale, heidetakse talle ette, et ta teeb seda valesti ja on üldse armetu olevus. – Kas see ei ole IHVH ja tema rahva armastuse lugu?! – küsis I. pateetiliselt. Unustasin nimetamata, et ta oli tulnud pudeli veiniga ja me olime selle kahekesi tühjaks joonud. Mul oli raske temaga vaielda. Ja ega ma tunnudki erilist vajadust seda teha: I. oli mu tutvuskonnas ainuke teoloog ja minu napid teadmised sel alal pärinesidki temalt. Muidugi teadsin ma, et ta ei ole eriti tüüpiline teoloog.
Kuidas muidu oli Saksamaal? Kas äkki leidis ta mõne mõttekaaslase? Selle peale muigas ta ja raputas energiliselt pead. Mõttekaaslasi Saksamaalt? Sakslaste hulgast kindlasti mitte. Ida-Saksamaal ei ole ka eriti mujalt inimesi, neid, kellel võiks olla midagi Sellega tegemist. Ta loodab, et pääseb edaspidi kuskile mujale, võibolla Lääne-Saksamaale. Tal ei olnd õnnestund leida kontakte katoliku munkadega. Neid saaks ikka leida ainult Läänes. Kuidas ta mõtles Läände pääseda? Kas ikka KGB abiga? Ta vaatas viivu enda ette maha ja ütles siis, et muud võimalust ta esialgu ei näe, tal on ainult probleem, kas teha nendega toeline kolme veretuga leping või karata sobival hetkel ära. Kolmas võimalus oleks ehk ka – karata ära nende stsenaariumi järgi. See variant talle aga eriti ei meeldinud – see oleks tähendand liiga suuri lubadusi ja sattumist Läänes tõeliste agentide nimekirja, kellele antakse tõsiseid ülesandeid ja keda tõsisemalt jahib ka Lääne vastuluure. Nii ta võiks sattuda veel mingitesse totratesse luuremängudesse ja ei saaks tegelda oma asjadega. Aga ilma nende soosinguta ta Lääne ei pääse, selles oli ta kindel. Mida selleks soosinguks vaja oli? Ta muigas ja ütles, et tema arusaamise järgi ei midagi peale jaa-sõna ja teatavate kokkulepete õigel ajal ja õiges kohas õige inimesega viina võtta. Selleks aga olevat Eestis, saunade tõotatud maal, hulk igasugu võimalusi. Mul oli imelik mõelda, et I. võiks käia julgeolekumeestega saunaõhtutel viina viskamas. Ei, tema järgi ei ole need sugugi ainult KGB saunaõhtud, saunades käib koos igasugune nomenklatuur, kolhoosiesimeestest Vene ohvitserideni ja kagebeelastest tehasedirektoriteni. Mind huvitas, mida sellistel õhtutel siis ka tehakse. Selle peale lõi ta käega ja ütles, et ta ei viitsi seda rääkida, eks ikka sedasama, mida juba rikkad roomlased oma saunades tegid, lugegu ma Petroniust või midagi muud. Temal on veel kindlamini tunne, et süsteem on lagunemas, et selle juhid ei usu temasse, ainult katsuvad temast välja pigistada nii palju kui oskavad, ise aga irvitavad tema üle.
Ma ei kohand teda taas ligi aasta, seekord ei saatnud ta meile isegi jõulukaarti. Siis ühel õhtul ilmus ta jälle välja, kaasas pudel hispaania veini. Ta mõjus teistsugusena kui varem; ma ei saand hästi aru, miks just. Võibolla oli temas midagi euroopalikku, midagi, mida veel võib leida Ida-Saksas, mida aga ei ole Eestis.
Ta tahtis mulle öelda, et on oma uurimistega edasi jõudnud. Ta on avastanud kindlaid märke sellest, et tema kogemus ei ole ainulaadne – midagi säärast on olnud ka teistel inimestel juba ammu ja nad on seda ka kuidagiviisi väljendada püüdnud. Gnostikute traditsioon ei ole kadunud, see on säilind Ida kirikutes, eriti kloostrimüstikas. Ta oli ühel teoloogide kokkutulekul kohand rumeenlast, kellega sai Sellest (ta mõtles Silma) rääkida. Rumeenlane oli teda siis valgustand mõnest asjast, mida ta varem ei teadnud. Mõnel vanal Ida kirikul on kloostreid, kus mungad ja nunnad päevast päeva ja ööst öösse tegelevad kurja IHVH lepitamisega. Nad tunnistavad omavahel, et IHVH ei ole hea Jumal, kuid usuvad, et usu, armastuse ning lakkamatute palvetega on meil lootust teda lepitada. On isegi arutlusi selle üle, millal IHVH pöördumine peaks toimuma ja mis sellele järgneb. Asi on tavateoloogia seisukohalt täiesti pöörane: mingis mõttes püütakse neis kloostrites ju pöörata Jumalat ennast ristiusku, teha temast kristlast, et ta usuks oma ainusündinud poja sisse ja sel kombel saavutaks lunastuse. IHVH pöördumisega algab nende meelest uus aegilm, uus aioon. See on suure pöördumise ja lunastuse algus, mis peab päästma viimase kui elava olevuse.
– Kas ka Kuradi? – ei saanud ma küsimata jätta. – Loomulikult, – vastas I. Ta seletas aga, et selle õpetuse järgi, mida kreeka keeli kutsuti megale apokatastasis, ei ole ka Kurat üldse kurat. Gnostikutelgi on Kurat, Lucifer mõnikord positiivne tegelane. Ta oli üks väheseid maa vaime, kes nägi IHVH-st läbi ja keeldus teda ülijumalaks tunnistamast, jäi opositsiooni, kui nii võib ütelda. Lucifer on mässaja ja on nende meelest selleks ka jäänud. Aga nagu mässajatega tihti, on mäss, vastasseis muutund talle eesmärgiks omaette ja ta on kaotanud sihi ja sageli ka eetika. Kurat ja Jumal on tegelikult mõlemad eksinud vaimud, kes ei saa enam aru, mis nad teevad. Nad on nagu kaks poliitilist liidrit, kellel ei ole aega ja energiat muu kui omavahelise võitluse tarvis. Nii ei olevat inimestel Luciferist oodata midagi paremat kui IHVH-st.
Ma pärisin, kas ei oleks siis ka mõtet Luciferi lepitada, proovida ka teda ristiusku pöörata. I. ütles, et ta oli rumeenlaselt sedasama küsind. Rumeenlane oli öeld, et tema teada on neid, kes seda ka teevad, kuid traditsiooni järgi, mida tema tundis, peeti seda valeks. Maailma kurjus algas IHVH-st ja maailma kurjus lõpeb siis, kui IHVH pöördub oma pimedusest, kahetseb ja võtab vastu lunastuse. Tema peab olema esimene, tema käes on taevariigi võtmed. Kui ta avab ukse ja läheb sisse, tulevad talle järele ka kõik teised, ka Lucifer.
– Aga kas ei oleks siis mõtet püüda lepitada omavahel IHVH-d ja Luciferi? – ei saand ma küsimata jätta. Seda oli ka I. mõelnud, aga tema informant väitnud, et see ei vii kuskile, oleks päris hull, kui mõlemad sõlmiks liidu Maa elanikkude arvel. Praegu on tänu kahe vägeva vastasseisule maailmas tasakaal, see on nagu külma sõja aegne maailm, kus inimestel oli rohkem vabadust kui despootlikus üheparteiriigis. Omavahel leppides võiksid IHVH ja Lucifer võimu jagada ja moodustada mingi kohutava duumviraadi – kahemehevalitsuse. Tulemus võiks olla midagi natsi-Saksamaa taolist, kus võim oli jagatud mitme kõrge juhi vahel, mis ei teind seda aga põrmugi inimlikumaks, pigem vastupidi. Mul oli neist mõttekäikudest raske aru saada. Seni oli I. väitnud, et meid valitseb kuri