pigistada, mida üksnes jumal veel pigistada suudaks, aga millegi säherdusega pole nad seal küll hakkama saanud, sähvas neeger talle kohe: «Teie olete ju eeslid, korralikust linnukasvatusest teate te niisama vähe kui kõik siitkandi farmerid, kes on veel suuremad eeslid kui teie. Aga meie Louisianas, meie tunneme kanapidamist. Õppisin seda oma vanaemalt. Sain mehemoodi parkida, enne kui aru võtma hakkas; nüüd aga ei saa kõige tublimgi farmer enam minu vastu, kui ma lähikonnas linde kasvatan ja kord näitan, kuidas kanu tasuvaks teha.»
7
Sõime ainult mune. Kuid munad maksid kätte: nad õgisid. Nad õgisid meie töötasu nii ahnelt, et keegi ei jõudnud oma salajase eesmärgini, olgu see siis uus särk, paar uusi pükse või sõidupilet paremate töövõimalustega linna.
Isegi Sam Woel, kelle kaasmaalastest väga ülekohtuselt räägitakse, et nad pigem hammustavad oma sõrme maha kui kulutavad raha millekski ülearuseks, oli Abrahamile tasuda üsna kenake summa munavõlga. Aga arvan siiski, et ta iga söödud muna puhul kahetses, miks tema ise pole varustaja. Nii möödus kaks järgmist nädalat. Kõige esimese nädalaga võrreldes elasime nüüd lausa priiskavalt. Põhjuseks olid munad, samuti aga ka ühe öö viietunniline vihmavalang, mis meid nii hästi veega varustas, et selles vürstlikult mõnuleda võisime.
Muidugi tähendas see vihm poole päevapalga kaotsi minekut. Põld oli hommikul nii savine ja porine, et suutsime vaevalt jalgu välja tõmmata. Alles lõunapaiku, kui päike oli küpsetanud tavalise kooriku, võisime jälle tööle asuda. Kolmandal palgapäeval mõistsime, et me teenitava rahaga välja tulla ei saa. Pärast koristustööd on meil peos vaevalt kahe nädala töötasu. Enne kui me lähemasse linna jõuame ja seal mingi töövõimaluse leiame, oleks meil järel täpselt nii palju või õigemini nii vähe, kuigi töötaksime rängalt troopilises päikeselõõmas puhtest peaaegu loojakuni kehva söögiga, hoolimata munatoidustki, kõik need kuus nädalat, igas nädalas seitse päeva. Sest peale toiduainete ja tubakanatukese ostmise ei kulutanud me midagi. Ning selleks polnud mingit võimalustki. Lähim trahter, kus õlut ja napsi leidus ja mängida võis, asus rohkem kui kolme tunnitee kaugusel.
«Need neetud munad on süüdi selles, et oleme pidanud mitte millegi eest looma kombel rügama!» sõnas Antonio, kui õhtuse lõkke ääres oma olukorra üle järele mõtlesime.
«Aga me poleks ju tarvitsenud neid osta,» heitsin sekka. «Abraham pole meile midagi peale sundinud. Ta oleks võinud oma kauba kokku koguda ja pühapäeval poodi viia.»
«Siis oleks ta ikkagi rohkem vaeva näinud,» ütles Gonzalo.
Sel hetkel tuli Abraham parajasti oma igaõhtuselt maisiostult tagasi. Ta heitis koti maha ja lausus:
«Millest siis jutt käib? Egas ometi munadest? Olen need ometi teile ausalt müünud, ja viimane kui üks oli värske kah, niisiis võin ausalt nõuda oma rahagi, eks ole, fellers? That so?»
«Mittemaksmisest pole keegi rääkinud; kui te ei tea, millest varem kõneldi, pidage parem mokk maas,» sõnasin.
«Ei,» ütles Antonio, «jutt on sellest, et kui me ei lõpeta seda munaluksust, töötame siin mitu nädalat jumalamuidu.» «Te nimetate seda luksuseks?» hüüdis Abraham õiglases meelepahas. «Kas tahate siis kondikubudena ringi joosta, kui koristustööd läbi on? Minugipoolest, võin oma kauba ka kuskil mujal maha müüa. Nii, nüüd aga asun kasseerima. Antonio, teil on.»
Mind ei huvitanud põrmugi, kui palju keegi oli mune saanud ja kui palju kellelgi maksta tuli. Tasusin Abrahamile oma arve ja läksin siis katusealusesse magama. Teel olles kuulsin, kuidas Charley ja Abraham sõnavahetusse sattusid. Pikk neeger väitis, et Abraham olevat talle kolm muna ülearu arvesse pannud. Abraham eitas seda ja nõudis täpset maksmist. Pärast mõneajalist sõnelemist pidi Charley möönma, et tema oli eksinud ja Abrahamil on õigus. Otseselt ärisse puutuvais asjades, nagu müümine ja maksmine, oli Abraham üdini aus.
Õhtul enne uinumist otsustasin selleks nädalaks munaroast loobuda.
Kui ma hommikul lõkke äärde astusin, kuulsin Antoniot juba hüüdvat:
«Kus on siis tänased munad, sa ronkmust jänki? Tahan viis.»
Abraham loendas korvidesse kogunenud mune säärase tõsiduse ja säärase hoolega, nagu sõrmitseks ta neid tõepoolest esmakordselt ja nagu poleks ta juba eile õhtul täpselt teadnud, kui palju kanad öö jooksul munevad. Ta teeskles, nagu poleks ta Antoniot kuulnudki.
«Noh, pigilõust, oled sa kurdiks jäänud, tahan saada viis muna, või pean ma need võtma oma käega?» Antonio läks juba tigedaks.
«Mida siis!» ütles Abraham üsna süütult. «Ma ei taha ometi oma kaupa teile vägisi pakkuda ja teilt vaevaga teenitud nädalapalka taskust röövida. Parem hoidke raha! Tulete ju lõunatoiduta päris kenasti toime. Esimestel päevadel saite ilma selleta hästi hakkama.»
See oli hoopis uus hääletoon, mida me Abrahamilt seni iialgi polnud kuulnud.
Säärasele hooldusele meie eluviisi eest astusime üksmeelselt vastu.
«Mis sul arus on, et mulle ette kirjutada, mida ma söön ja mida ma mitte ei pea sööma, kas ma oma raha kokku hoian või sinna tsisterni viskan, äh!» lõi nüüd sekka Gonzalo. «Jalamaid annad mulle kuus muna, või ma taon su krussis kolu kildudeks.»
«Hüva,» ütles Abraham alistuvalt, «kui te teisiti ei taha ja mind koguni peksuga ähvardate, müün teile mune nagu siiamaani.»
«Jah, aga mida sina siis mõtlesid?» ütles Sam Woe üsna rahulikult ja koolmeisterlikult. «Algul ahvatled meid mune sööma, kui me aga sellega juba harjunud oleme, keeldud neid meile andmast. Tahan kolm tükki.»
Hiinaka jutt leidis minu tunnetes teatavat vastukaja. Siis nüüd, kus olime tõepoolest kodunenud munade kerge kättesaadavuse, valmistamise mugavuse ja tõhusa toitvusega, pidime äkki neegri tuju pärast kõigest loobuma! See oli ju niisama hea, nagu paisataks meid õhtuste raadiovestluste ajastust kivikirve ajastusse. Eile õhtul, kõht pakatamas paksust, toredast, täisväärtuslikust munakoogist, olin küll otsustanud, et ma sel nädalal ühtki muna ei osta. Hommikul, kui magu oli tühi nagu kuivanud autokumm, näis see otsus mulle aga lapsikuna. Miks pidin oma liha suretama ja oma kallist ihu jäledalt piinama, kiigates ilusaid värskeid mune, mis teiste pannidel juba lustlikult särisesid?
«Anna mulle kuus!» kamandasin Abrahamile.
Muidugi, kui olin kinni pistnud kolm härjasilma, kaks muna aga keetnud lõunaks kaasa võtta, valdas mind jälle kibe kahetsus. Niisiis jäädi ikkagi munadele truuks.
8
Kojuminekul hõikas mind mister Shine:
«Kuulge, mister Gales, kas te ei astuks veerandtunniks sisse? Mu naine küpsetas maitsva koogi. Võiksite meiega koos tassi kohvi juua.»
Kui me lauas istusime, jutustas mister Shine mulle, et ta alustas siin 260 dollariga, mis olid läbi häda kokku hoitud, kuidas ta oma kätega metsikusse võssa farmi rajas, kuidas ta teedki, mis viib lähemasse, rohkem kui kolme tunni kaugusel paiknevasse asulasse ja tema saabumisel oli ainult kitsas umbekasvanud rada, parsjagu lai, et muulaga läbi pääseda, sedavõrd laiendas, et võib nüüd seal oma fordiga sõita.
«Kakskümmend neli aastat ränka, väga ränka tööd kulus selleks, et millekski saada. Meie, gringod, oleme sellele maale alles väärtuse andnud, kuid peame sellest hoolimata olema alati nagu hüppel, et äkki põgeneda ja kõik maha jätta. Meid vihatakse nagu surma, sest tuntakse hirmu vabaduse ja iseseisvuse pärast, mida siin inimesed üle kõige hindavad.»
Ta polnud esimene ameeriklane, kes mulle sellest hädast jutustas.
«Mõni aasta on päris hea. Küllalt tihti olen saanud neli maisisaaki aastas. Seal Ühendriikides me selleni ei jõua. Aga tänavu on lood halvad. Puuvill sai tublisti külma – viisteistkümmend aastat pole seda juhtunud; nii pole ta pooltki sellest, mis olema peaks. Ja hoopiski ei taipa ma, mis on kanadega lahti. Iial pole ma saanud nii vähe mune kui viimastel nädalatel. Ka mister Fringell ja mister Shape pole oma tiivulistega rahul.»
Õhtul jutustasin Abrahamile,