juba kodus.»
«Ja meile ei tule?»
«Mis ma sinna tulen?»
«Kuidas, Mait?»
«Mis ma sinna tulen?» kordas Mait. «Lähen pühapäev kirikusse, eks ma siis surnuaial kaptenit veel kord näe.»
Maarja silmad hälbisid poisi külmalt näolt ta kätele, mis hoidsid rehavart, ja jäid üllatusest laienedes vasaku käe ühe sõrme külge peatuma. Maarja vahtis, astus ligemale, vahtis, astus ligemale, vahtis jälle, ja kõige hoolikam hõõrumine ei oleks võinud ta palgetesse praegu endist õitsengut soetada.
«Mis sõrmus see on?» kiljatas ta peaaegu.
«Kihlasõrmus.»
«Sa oled kihlatud?»
«Teist nädalat.»
Maarja värises oma uues ilusas emandakleidis, otsekui seisaks lumehanges.
«Ja sinu tõotus minule? Sinu sõnapidamine?»
«Kas sina siis pidasid sõna?»
Välgukiirul uuris Maarja pilk poisi nägu: laulatusest ta juba teadis, see oli kahtlemata. Tal lipsas hüüe suust:
«Aga ma olen ju lesk!»
«Soo?» tegi Mait, ja näole ilmus midagi, mis tegi Maarjale hirmu. «Sa teadsid siis kindlasti, et jääd leseks? Sa teadsid ka, millal jääd leseks?»
«Ma nägin, et ta on suremisel,» ütles Maarja rahulikult, kuigi ta süda sees lõdises. «Muidu poleks ma ta naiseks saanud … Ma teadsin ka, et sinu naisel palju raha peab olema, ja ma sain sedaviisi palju raha.»
«Ma mõtlen, et sinu sõnamurd on vanem,» tähendas Mait kalgi muhelemisega. «Vanem veel, kui su kuulus Soome teekond, mis kaugemale ei ulatunud kui Tallinnani – ämmaemanda juurde …»
«Mait!» kiljatas noor naine ja lõi käed näo ette.
«Kas arvasid siis, et teised inimesed kõik on pimedad või lollid?» rääkis Mait oma vaenuliku muigega edasi. «Aga mis me sest kauemini arutame. Mina pole sinu kohtumõistja. Tahtsin aga selgeks teha, et mitmekordne sõnamurd on sinu poolt tulnud, mitte minu poolt.»
«Sul on pruut – sa tahad mind maha jätta?» tuli Maarja huultelt kaebeheli, mis pidi kivist südant möjutama. Näkisaar jäi külmaks.
«Mul on pruut,» ütles ta lihtsalt.
«Mait,» ütles Maarja poolsosinal, «mul on aga nüüd rohkem raha ja vara, kui sa oskasid aimata …»
«Minu pruudil ei ole rohkem kui viissada rubla, aga selle raha on ta saanud a u s a l viisil – kas mõistad? … Ma usun, et mul selle pruudiga rohkem õnne saab olema kui sinuga – ehk mõistad ka seda!»
Mait viskas reha marjapõõsasse, astus Maarjast mööda aiavärava poole ja kadus hurtsiku madala ukse taha.
Kolmas öö kapteni majas. Lahkunul oli vähe sõpru olnud, sellepärast tuli nüüd valvajaist puudus. Mõisavalitseja Leinberg tuli küll, aga ei viibinud kauemini kui kella kaheteistkümneni. Siis olid Leenu ja emand jälle üksinda; Mats oli läinud külasse naise ja laste juurde.
Leenu oli nii unine mitme-öösest valvamisest, et aiva tukkus ning magas – magas ning tukkus. Nõnda oli noor lesk õigusepärast üksinda See hirmus sõna tähendas Maarja kohta palju, iseäranis ta praegusel hingeolul. Ta meelest oli, kui tahaks ta kurgust iga silmapilk vallanduda üdi läbiv hirmuhüüd ja kui peaks ta siis surnult maha langema.
Põlatud, pilgatud, hukka mõistetud mehe poolt, kelle pärast kõik on sündinud – kõik, kõik!
«Mul pole sind tarvis! Ma saan tosinate kaupa paremaid mehi, kui sina oled! Oma rahaga ostan endale kas või kuldse mehe!»
Nõnda oli ta Maidule tahtnud järele hüüda, aga hääl oli talle kurku kinni jäänud. Seda sõna kordas ta nüüd kodus ja sundis ennast uskuma, et ta nõnda mõtleb ning et tal õigus on nõnda hüüda ning et ta Mait Näkisaarest enam midagi ei taha teada. Maarja püüdis enesele pikalt ja laialt ette arutada, kui ilus on elu, kui õnnelikuks teeb rikkus inimese, kui palju rõõmusid ja lõbusid ta endale elus oma rahaga võib valmistada. Ja need kujutused vaigistasid teda hetkeks. Aga ainult hetkeks. Siis tulid heidutavad mõtted surnu peale, ennast kiusavad kummitused peaajus, sünged viirastused lahtisi silmi.
«Rahu, rahu,» sosistas ta oime muljudes ja põgenes ühest toast teise, mis tema soovil kõik olid valgustatud. Muud midagi kui veidike öist rahu. Siis läheb kõik mööda ja ma võin elada, oma rikkust maitsta! Ma tahan kõik, kõik unustada oh, et see hirmus öö ainult mööduks!»
Ta mõtiskles. Talle tuli midagi meelde. Pooljoostes ruttas ta kippari magamiskambrisse – surnukirst seisis saalis – ja avas selle suure tammekapi, kust ta mehele surmatunni eel unerohtu oli andnud. Ta valas valget pulbrit umbes nii palju veeklaasi; nagu ta kaptenile tavaliselt iga õhtu oli andnud. Lusikaga vett liigutades jõi ta rohu ära.
«Leenu, ma ei jaksa enam, ma lähen paariks tunniks magama.»
Leenu ümises unistamisi midagi vastu.
«Rahu, rahu, – ja siis elama, rõõmsasti elama!» oli Maarja mõte, kui ta sängi heitis. Ta tõmbas vaiba oma valge täidlase rinna, oma valge ümmarguse kaela üle kuni priskete, aga nüüd nii kahvatanud palgeteni, ja lihavad, jämedad käsivarred lõi ta pea ümber kokku, nii et ta paksud helkjad juuksed, mis ta vallali oli päästnud, nagu lai siidnarmastik käte alt padjale välja voolas.
Nõnda leiti ta hommikul sängist.
Teda äratati, aga ta ei ärganud. Teda püüti kutsuda ellu, aga ta ei võtnud kutseid kuulda. Ja ta oli maha heitnud kindlal kavatsusel e l a d a – elada palju ja kaua … Rahu oli ta otsinud, aga mitte nii pikalist, mitte igavest rahu! Süü pidi jääma kippari unerohule, millega Maarja veri oli harjumata.
Aga ehk oli talle siiski vaja nii pikka ning täielikku rahu?
MINU POSTIPOISS
Vähemalt kolm korda aastas – lihavõtteks, nelipühiks ja jõuluks – sõitsin endisel ajal ühest Balti raudteejaamast postiküüdiga paarkümmend versta Soome lahe poole. Kaks või koguni kolm korda juhtus mulle sama postipoiss küütijaks, pärast soovisin teda jaamapidajalt ise selleks ning minu soovi täideti sõbralikult, kui Hindrek kodus ning sõitmiseks prii juhtus olema.
Me olime headeks tuttavateks saanud. Et ma küllalt baltlane ei ole, kes pikemat jutuajamist teenijate inimestega kombe- ja seisusevastaseks peab, siis lühendas lobisemine postipoisiga mu igavat teekonda märksa. Hindreku jutt meeldis mulle. Sel oli mõnu. Igaks toiminguks on vaja annet ning maitset, kui see peab meeldima, isegi saapa jalgatõmbamiseks, isegi nina nuuskamiseks. Hindreku kõnelemisest märkasin mõlemat. Ta ei olnud pooltki sõnaküllane muliseja, ta kõneles kaunis vähe, aga mis ta ütles, see oli hästi öeldud, see käis pihta.
«Minu postipoiss», nagu teda taotsesin hüüda, oli ühe käega. Vist oligi see tema kehaline viga eelkõige mu huvi tema kohta äratanud ja aegamööda säilitanud. Imetlesin juba esimesest sõidust peale seda osavust, seda tõket tundmata väledust, millega Hindrek oma ühe käega kõiki neid talitusi sooritas, milleks teistel kahest käest vahel küllalt ei ole. Harjumuse ja harjutamise mõjul oli ta oma puuduva kehaliikme nähtavasti ammugi unustanud. Kus vaja, seal tarvitas ta teise käe asemel hambaid, lõuga, rinda, jalgu. Ta rakendas hobused ette üksinda, juhtis nelja hobust oma ainsa ning pealegi pahema käega, lühidalt – tegi kõik, mida teevad kahekäelised, ja isegi enam. Parem kuuekäis, õlani tühi, seisis tal alati vöörihma vahel kinni. Niipea kui ta sealt vallandus ja hakkas lipendama, pistis pahem käsi ta uuesti rihma vahele.
Ma ei teadnud, missuguse õnnetuse läbi Hindrek nii tarvilikust liikmest ilma oli jäänud; kord küsisin selle järele, aga vastusest, mis mulle anti, märkasin, nagu oleks Hindrekul vastumeelt asjast lähemalt kõnelda. «Jäi veski vahele,» kohmas mees, «olin siis veel poisike.» Ta hakkas hobuseid nõõtama ja tegi siis teist juttu.
Sellest oli juba peale aasta möödunud, kui ühel kevadisel