naljatleval toonil, kui tõsiselt võetava katsena külje alla pugeda.
Pluss-miinus mõni nägu, leiame edaspidi Bombomist peale pidevalt vahelduvate välismaalaste igal õhtul alati sellesama kohalikest koosneva seltskonna. Siin käivad meie tuttavad Pinase surfiklubist: omanik Bong, nukitsamees Ryan ja baariabiline Raysun. Rastapatsidega William, keda me esimesel päeval surfiklubi ees laulmas kuulsime, on Bombomis üks regulaarseid esinejaid. Meie tulevane giid saare-jalutus-käigul ja Boracay üks osavamaid skimboard’ijaid (skimboard = kerge veel liuglemise laud) on siilisoengu ja ilusa sileda näolapiga Beboy. Isegi baari personal saab osaks meie seltskonnast. Kohale saabudes tervitatakse meid nimepidi ja telli-miseks ei pea ütlema rohkemat kui soovitud jookide arvu.
Mida aeg edasi, seda sagedamini istume Kadriga baari katusealuses osas leti ees olevatel pikkadel pinkidel madala laua taga koos kohalikega. Eriti meeliülendavad on spontaansed trummiseansid, kui mitu kohalviibijat baarinurgast djembe’d haaravad ja hakkavad ümber laua istudes mängima sama põhirütmi, igaüks oma variatsioonis.
Nende keskel istudes hakkavad nii pea kui ka jalg paratamatult trummirütmile takti kaasa lööma, puusadki kipuvad tantsurütmis õõtsuma. Sellistesse hetkedesse võiks end ära unustada. Ühtlasi nii rahustav, hüpnotiseeriv kui ergutav. Teraselt kuulatades on lausa hämmastav, kuidas suudetakse ühte rütmi sisse tuua nõnda palju variatsioone, mis samas kõlavad nii harmooniliselt, nagu harjutataks sama koosseisuga djembe-mängu päevast päeva, varastest hommikutundidest hilisõhtuni. Ometigi ei tee nad seda. Koosmäng sujub tänu sellele, et igaüks teab ja tunnetab põhirütmi, täiendades seda inspiratsioonipuhangus uute kombinatsioonidega. Justkui oleksid nad kõik emaüsast trumm kaenlas välja tulnud.
Püsikülalistest kohalikud on selles baaris nii hoitud, et neil lubatakse siin juua odava raha eest poest ostetud või koguni baarist tasuta antud rummi. Sageli leiab laualt paberkotti või valgesse kilekotti mähitud suure rummipudeli, mille kõrval on kannutäis jäävett. Kogu seltskonna peale ei ole vaja rohkemat kui üks pits ja üks veeklaas. Järjekorras kulistatakse kurgust alla pitsitäis rummi, lonks vett peale, pits uuesti täis ja klaasid järgmise ette.
Omanik, õlgadeni juuksepatsiga Bambi, kelle ülemises hambareas on keskelt üks lüli puudu, ei liiguta kulmugi, kui kohalikud isegi külastajatele ja suvalistele möödujatele oma tasuta jooki pakuvad. Ühelt poolt naudib Bambi ka ise kogunenud sõpruskonda ja teiselt poolt teab, et just sellel seltskonnal, nende sõbralikul suhtlusel ja tasuta „meelitusjookidel” on suur osa selles, miks külastajad õhtu-õhtult ja aasta-aastalt tema baari tagasi tulevad.
Kui olen saarel olnud kaks nädalat, juhtub koguni nii, et kolme eestlannat – mind koos Kadri ja meiega saarel hiljem liitunud Katrinaga – kutsutakse Bombomi baari köögipoolele Beboy sünnipäeva tähistamisest osa saama. Kitsas koridor viib baarist otse kööki, kus suurte kolihunnikute vahel on valge plastlaud ning hulganisti toole-taburette. Sõpruskond istub ümber laua, joob traditsiooniliselt pitsi ja veeklaasi tehnikaga rummi ning teeb möödaminnes tööd. Keset lauda on suur hunnik üksteise külge kleepunud ümmargusi lehttainalehti, mis on ette nähtud kevadrullide valmistamiseks. Võtame samuti istet ja asume tainalehti üksteise küljest eraldama, et neid oleks rulle valmistades lihtsam kätte saada. Muidu nii rutiinne ja igav töö saab tehtud kiirelt ja meeleolukalt. Eelkõige on tänulikud sünnipäevaseltskonnast võreseinaga eraldatud kokapoisid, kes kuumade pannide taga usinalt roogasid valmistavad.
Ma ei olnudki varem pööranud tähelepanu sellele, et Bombomil on nõnda rikkalik menüü. Pakutakse toite kõikvõimalikest toorainetest: kana, veis, sealiha ning mereandidest kalmaarid, homaarid, hiid- ja kääbuskrevetid; kõrvale saab valida riisi või friikartulid, lisaks traditsioonilised nuudliroad. Arvestades köögi väiksust ja lihtsat sisustust tundub menüü pikkus ja mitmekülgsus lausa uskumatu. Pisikeses kööginurgas on napilt ruumi kahele kiitsakale kokapoisile, letil reas viis eri suuruses panni, igaüks eraldi väikese gaasipliidi peal, nurgas pisike kraanikauss, seinale riputatud mõned potid ja terariistad. Olemas on kõik hädavajalik ja mitte grammikestki rohkem.
Bombom ja selle kõrval asuv Pat’s Creeki baar, mis jagavad omavahel rannas asetsevaid istumiskohti ning esinemislava, kuuluvad ühele vähestest nimekatest suguvõsadest Boracay saarel. Sacapanode suguvõsale on aegade algusest peale kuulunud saarel üüratud maa-alad. Nende rikkused pärinevad maade müügist või pikaks ajaks rendile andmisest, hotellide, baaride, toitlustuskohtade, alkoholi- ja riidepoodide pidamisest. Sacapanode suguvõsas on mitu haru ning nii ongi need kaks kõrvuti asetsevat baari eraldi ärid, mis kohati omavahel konkureerivad. Kliendidki istuvad ühisel rannaalal teadlikult keskjoonest kas paremale või vasakule, ühe või teise baari poolele.
Tõenäoliselt suuresti tänu prestiižsele suguvõsale ja nende laiale tutvusringkonnale üle kogu riigi on Bombomi baar White Beachi keskmes see koht, kust kohe tuleb läbi astuda, hoolimata oma staatusest ja kuulsusest. Nagu kehtiks siin saarel kirjutamata reegel, et kõik teed viivad Bombomi. Mitu Manila muusikut ja muidu tuntud inimest leiab puhkusel alati aega, et Bombomi külastada. Musikaalsemad ei pea paljuks ka lauluks või kaheks lavale astuda. Justkui tunneks Bombom kõiki ja kõik tunneksid teda.
Nii polegi imestada, kui mõni päev enne aastavahetust, järjekordset hubast õhtut Bombomi välitoolidel mööda saates märkan, kuidas kõrvallauas istuvale paarile pidevalt üks või teine kohalik juurde astub. Põhiliselt küsitakse lühikest kasvu viisakalt valgesse triiksärki ja musta vesti riietatud meesterah-valt autogrammi, mõni julgem palub ka luba pildistada. Asjas saame selgust alles siis, kui meie lauda prantsatab nukitsamees Ryan. Meie sosinal esitatud küsimus, kellega on tegu, teeb talle palju nalja ja suur on tema hämming, et me ise vastust ei tea.
Nimelt on tegemist Manny Pacquiaoga, kes on filipiini rahvusest professionaalne poksija – esimene ja ainuke, kes 2013. aastaks on tulnud maailmameistriks koguni kaheksas erinevas kaalukategoorias. Ta on kümnekordne maailmameister, kelle Wikipedia asetab maailma paremini tasustatud sportlaste nimistus teisele kohale. Pole siis imestada, kui ühel hetkel saabub merelt otse Bombomi lavatagusele kaldale väike luksuskaater, millega poksija laudkond pimedusse lahkub.
Järgnevatel aastatel olen tunnistajaks sellele, et Manny kultus on koguni nii suurejooneline, et tema matšide ajal lakkavad Boracay peatänaval – ja tõenäoliselt üle kogu riigi – igasugused liiklusummikud ning see üksik poksis harimatu turist, kes tahaks sel ajal kuhugi sihtpunkti reisida, käigu jala. Tänavad on filipiinlastest tühjad, sest eranditult kõik on televiisorite ette naelutatud.
Kella ühe-kahe ajal öösel hakkab Bombom vaikselt tuure maha võtma ning laudu-toole kokku pakkima. Siis on paras aeg kodu poole suunduda, et järgmiseks surfipäevaks korralikult välja puhata, või siis ühineda rahvavooluga ja suunduda järgmiste ahvatluste suunas.
Mitte kaugel Bombomist, mööda White Beachi lõuna poole on juba kaugelt kuulda minu jaoks üsna tülgastavalt tümpsuvat klubimuusikat. Hey Jude’i baari esine teerada ja rand on alati paksult rahvast täis. Meie ei jää siia kunagi pidama, vaid lippame nii kiirel sammul kui võimalik rahva vahelt läbi ja suundume edasi.
Napi viieminutilise jalutuskäigu kaugusel asuv baar Summer Place peibutab meid oma nime, kohalikuhõngulise sisustuse ning mere-, paradiisi- ja puhkuseteemalise kergemat sorti diskomuusikaga. Merepoolsest küljest avatud ruumikas baaris leidub piisavalt nii tantsuruumi kui ka istumiskohti. Laudade paigutus võimaldab pidutseda suurte seltskondadena. Enamasti tantsitakse ja suheldakse katusealuses osas, kuid rahvarohkematel üritustel on inimmassiga täitunud ka klubi ees olev rannaliiv kuni veepiirini välja. Hea koht, kus tantsimas käia, aga ka lihtsalt aega veeta, kui magamaminek veel prioriteedinimekirja ei kuulu.
Summer Place on üks nendest kohtadest, mis meelitab ligi saare ühe illegaalse majandusharu esindajaid nagu verine haav sääski. Baar, millest tänu pikale lahtiolekuajale astub varem või hiljem läbi suurem osa saarel viibivast peolembesest seltskonnast, on justkui punaste laternate tänav siinsetele prostituutidele, transvestiitidele ja ladyboy’dele. Üksikud isendid torkavad silma paksu meigikihi, ebaloomulikult suurte rindade ning napi riietuse poolest, kuid suurem osa kehamüüjaid sulandub