ootas veel mõne minuti, lahkus seejärel pettunult ruumist, lonkis treppidest alla ja alles üle ristmiku Kungsträdgårdenisse jõudes hakkas tal pikapeale midagi koitma.
„…jäi lihtsalt seisma,” ütles üks kutt üllatunult teisele ja osutas maja katusele; sama maja, kust HP äsja oli väljunud.
„Kas see pole tavaliselt ka valgustatud?” kuulis ta kellegi mööduja repliiki.
Seejärel nägi ta, kuidas inimesed sahmisid oma mobiilidega ja peagi pildistati juba vahetpidamata. Kui ta nende järel pilgu katusele tõstis ja uudishimu põhjust nägi, oli pettumus korraga nagu käega pühitud ning asendunud täiesti uue, kirjeldamatu tundega, varem polnud ta midagi taolist ligilähedaseltki tundnud.
Süda tagus rinnus nagu trumm. Tossud kippusid maast peaaegu lahti kerkima ja ta tundis, kuidas teksased hargivahelt kitsaks jäid.
Fucking maksimaalne tunne! Mission completed!
Suur valgustatud NK kell, mis viiskümmend aastat oli kõrgete vaskplekiga kaetud katuste kohal peaaegu katkematult keerelnud, oli ootamatult seisma jäänud.
Valgustamata sihverplaadi osutid seisid täpselt kella seitsme peal. Ja ta taipas, et MänguJuhil oli olnud õigus. Uus aeg oli alanud!
VIIS | Playing the game
Mõnikord, eriti just unes, nägi ta ikka veel mehe nägu, nagu viimane kord, kui nende pilgud kohtusid. Algul raev, siis üllatus ja lõpuks õudus, kui mees taipas, mis toimumas on – et ta sureb!
Naine tajus seda hetke alati nagu üha aeglasemaks muutuvas slow motion’is. Kuidas mees maa ja taeva, elu ja surma vahel peaaegu kaalutuna rippus, käed ringikujulisi liigutusi tegemas, algul tasakaalu, seejärel pääsemist otsides. Tundus, nagu oleks füüsika teinud silmapilguks erandi ja lasknud tal ääre peal kõikuda, ehkki ta oleks pidanud juba kukkuma. Nagu oleks gravitatsiooniseadus jätnud ta sellesse asendisse piisavalt kauaks, et Rebecca jõuaks näha mehe pilgus peegelduvat õudust ja süüdistust. Ta lamas põrandal vähem kui meetri kaugusel mehe jalgadest, piisavalt lähedal, et käsi päästmiseks välja sirutada.
Nagu palju kordi varemgi selle koha peal jäi film aeglasemaks, kuni peatus lõpuks täiesti, otsekui oleks keegi pausinupule vajutanud. Ja üheks intensiivseks pilguks oli see päriselt olemas – tema võimalus käsi välja sirutada ja püüda tehtu olematuks teha. Päästa mees. Kui ta ainult tahab.
Aga ehkki ta püüdis endale kinnitada, et armastas meest, kahetses ega tahtnud tollele midagi halba, polnud sellest abi. Sügaval sisimas, mis mõistusele jäi kättesaamatuks, soovis ta rohkem kui midagi muud ikka veel – ehkki tollest õhtust oli juba üle kolmeteistkümne aasta möödunud – et mees alla kukuks. Et tema nägu oleks tundmatuseni sodi, käed ja jalad murduksid nagu tikud ja käed, mida ta oli armastanud ja kartnud rohkem kui midagi muud kogu maailmas, puruneksid kaugel all maapinnal veriseks lögaks.
Ja samal sekundil, kui viha taas kord võimust võttis, vajutas keegi play-nupule ning tema soov täitus.
Sageli ärkas ta just sel silmapilgul, kui mees silmist kadus, ja ta ei pidanud uuesti kuulma mütsatust, kui keha viis korrust allpool maapinda tabas.
Kuid mitte alati.
Mitte täna.
Hääletu tuhm heli kajas ikka veel kõrvus, kui ta köögikapi ääres rutakalt hommikust sõi. Heli peaaegu summutas liiklusmüra, kui ta kiiresti mööda Rålambsvägenit sõitis, kumises nõrgalt peas, kui ta krossirattaga Drottningholmsvägenil üle äärekivi hüppas ega kadunud täiesti veel ka siis, kui ta Fridhemsplani värava valvuriputka juures hingeldades pidurdas.
Ta peatus tõkkepuu ees, näitas valvurile politsei töötõendit, too viipas ainult tüdinult, olles ilmselgelt rohkem huvitatud oma mobiiltelefoni näppimisest kui tööülesannete täitmisest.
Veel üks ebakompetentne idioot, mõtles ta, sõites Kronobergi alla tunnelisse, mille jahe pimedus tõrjus eemale ümbritseva maailma koos kõikide selle häältega.
„Võtke ennast kokku, kurat küll! Ega see pole mingi koduperenaiste võimlemistund!”
Kuus ihukaitsjat tilkusid higist. Viis meest, üks naine. Põrandale, kümme kätekõverdust, välkkiirelt püsti, kaitseasend, löök, löök. Siis uuesti maha. Kakskümmend sit-up’i ja uuesti püsti, kaitseasendisse. Kokku kümme ringi, pärast seda paarilisest kolleegiga osade vahetamine. Kilbid kindlasse haardesse, hoop, löök, löök.
Tema sparringupartner oli tugev ja löögid tungisid vateeritud kaitsest, mida Rebecca enda ees hoidis, peaaegu läbi.
Põmm, põmm, põmm.
Veel kolm, siis uus vahetus.
Enesekaitseinstruktor tegutses täna oma nime vääriliselt. Peter Paini hüüdnime põhjuseks polnud see, et ta oli inglane.
Alfa-rühma rebaste esimene füüsiline trenn. Nähtavasti oli Vahtola tellinud põhjaliku tunni, et oma rühma uustulnukaid järele proovida. Rebecca nägi, kuidas ülemus neid spordisaali kohal olevast klaasseintega koridorist jälgis.
Trenni algusest oli möödunud umbes nelikümmend minutit ja tempo oli seni olnud ülikarm. Ehkki nad kõik olid hea füüsilise ettevalmistusega, hakkas juba nii mõnigi väsima.
„Okei, teeme pausi; kogunemine!”
Peter Pain viipas nad enda juurde. Kostis kollektiivne kergendusohe ja Rebecca märkas oma rahuloluks, kuidas rohkem kui üks meeskolleegidest toetas hingelduse leevendamiseks käed põlvedele. Ta ise oli samuti väsinud, kuid mitte nii väsinud nagu kõige suuremad mehed.
„Mehed, see on väiksemate musklite eelis, nende käigushoidmiseks kulub ka vähem hapnikku,” muigas ta endamisi, enne kui Paini uus korraldus ta mõtted katkestas.
„Kinnihoidmine-vabanemine, kolmesed grupid, kaks hoiavad kinni, üks võitleb end vabaks. Küsimusi on? Okei, hakake pihta, ja ma tahan tempot näha! Go go go!”
Ta sattus ühte rühma meestega, keda ta juba varasemast natuke teadis. Stefan ja Dejan, esimene oli umbes meeter üheksakümnene tugev mees, teine kõigest suurusnumbri võrra väiksem.
„Mina alustan,” ütles Dejan lühidalt ja andis Rebeccale märku temast selja tagant kinni võtta, Stefan asus teiselt poolt Dejani käsi kinni hoidma.
„Kiiaai…!” Drejan väänas end mingit keerukat võitluskunsti nippi kasutades röögatusega lahti.
„Tubli, Savic, aga Karate Kidi lükked jäta kõrvale!” kommenteeris instruktor mati kõrvalt.
„No nii, Normén ja Wikström, tehke see asi talle ometi raskeks!”
Rebecca heitis pilgu klaaskoridori poole. Vahtola oli ikka veel seal ja näis erilise huviga just nende kolmikut jälgivat.
„Kiaai!!” Dejan oli uuesti vaba, seekord läks see tal veelgi lihtsamini.
Kurat küll, ta tähelepanu oli hajunud ja Painil ei jäänud see kahe silma vahele.
„Keskendu, Normén! Kui tahad eliidi hulgas olla, pead silmad lahti hoidma!”
Kolmandal katsel teadis ta juba liigutuse tehnikat. Dejan astub enne enda vabastamist kiiresti sammukese kõrvale, nii et mis juhtub, kui ta sel hetkel mehele põlveõndlasse hoobi annab?
Vastuseks kukkus mees tagurpidi talle sülle, nii et koos Stefaniga said nad ta hõlpsasti teistpidi pöörata ja matile maha panna.
„Tubli, Normén, nii tulebki teha!” Pain plaksutas käsi ja Rebecca ei suutnud vastu panna kiusatusele heita kohmetu pilk klaaskoridori poole. Vahtola näos ei liikunud ükski lihas.
„Vahetame!” surus Dejan läbi hammaste. Ta oli näost punane, nähtavasti polnud ta sugugi rahul, et ta uue ülemuse silme all niimoodi kokku pakiti.
„Ma võtan selja tagant.”
Enne, kui Rebecca reageerida jõudis, oli mees juba tema selja taga ja tema pea haardesse võtnud. Ristine võte ümber kaela, parem käsi teisest