järgi otsustades kalamees, ehkki õnge tema käes ei paistnud. Keegi neist kolmest ei tundunud aga ohtlik.
Kuid kui ta koos oma kaitsealuse ja ministri pidevalt lobiseva assistendiga nüüd kolmikule lähenes, pani ta tähele muutust meeste kehakeeles. Refleksile alludes pistis ta parema käe jaki alla, pani pöidla püstoli peale ja libistas sõrmed üle vöö külge kinnitatud teleskoopnuia ning raadiosaatja. Ta jõudis teise käe panna hoiatavalt oma kaitsealuse paremale õlale, kui see juhtus.
Kaks meest keerasid ringi ja tulid paari kiire sammuga nende poole. Üks neist voltis lahti mingisuguse plakati ja hoidis seda enda ees, teine tõstis käe, nagu kavatseks midagi visata.
„Rootsi kaitseb mõrtsukaid, Rootsi kaitseb mõrtsukaid!” röökisid mehed ja trügisid ministri ette.
Rebecca reageeris välkkiirelt. Ta vajutas raadiosaatja häirenupu alla, vabastas seejärel sujuva liigutusega nuia, tõmbas täies pikkuses lahti ja lõi selle pealetükkivast plakatist läbi. Ta tundis, kuidas kumminui tabas midagi kõva ja märkas, et ründajad vanguvad ajutiselt tasakaalu kaotades tagasi.
„Tagasi autosse!” röögatas ta integratsiooniministrile, varjates naise oma selja taha. Kumminuia õla kõrgusel löögivalmis hoides taganes ta kiiresti auto suunas, ministri käsivars endiselt tugevas haardes.
„Viktor viis, vastase ülekaal, oleme vähemuses, autol valmis olla!” karjus ta revääri külge kinnitatud väikesesse mikrofoni, mis häirenupu vajutusega automaatselt sisse oli lülitunud.
Abijõudude kohalejõudmiseks kulub vähemalt kolm minutit, tõenäoliselt küll peaaegu viis, arvestas ta kiiresti. Jäi üle ainult loota, et Benke pole rooli taga magama jäänud ja nad pääsevad kiiresti minema.
Veidi enne, kui nad nurgani jõudsid, olid ründajad end nähtavasti koguda jõudnud ja tormasid uuesti Rebecca ning tema kaitsealuse poole. Midagi lendas läbi õhu, instinktiivselt lõi ta seda kumminuiaga.
„Kivi, pudel, käsigranaat?” jõudis ta veel mõelda, enne kui leige vedelik talle näkku ja rinnale pritsis. „Annaks jumal, et see pole bensiin!”
Siis olid nad lõpuks nurga varjus, ta otsis kiire pilguga Bengti ja lootis, et autojuhile on lühikeselt koolituselt meelde jäänud vähemalt see, et tal tuleb autouksed lahti teha.
Kuid koht, kuhu äsja auto oli pargitud, oli tühi.
„Sa saatan!” sisistas ta, kuid ministri assistendi karjumine summutas ta hääle.
„Veri!” karjus mees peaaegu falsetiga. „Issand, ma jooksen verd!”
Rebecca pööras taas pead ja märkas, et tal on järsku raske midagi näha. Silme ette tekkis punane udu ja ta tõmbas kumminuia käest laskmata sõrmega üle ninajuure.
Autot pole, Bengti pole ja ründajad on meil kannul. Mida nüüd teha?
„Otsusta, Normén! Otsusta kiiresti!” röögatas ta endamisi.
Taga on tuttav ja turvaline, ees on tundmatu ja ohtlik. Aga mida teha, kui põgenemistee on äkitselt kinni? Ihukaitsjate kursusel seda ei õpetatud. Improviseerimine polnud kunagi tema tugev külg olnud. Paanika hakkas ligi hiilima.
„Siia!” kuulis ta hüüet.
Valvur oli ukse pärani lükanud ja seisis poolel teel Rebecca ning ukse vahel. Tal oli kumminui käes, pilk aga suunatud majanurga poole, mille tagant ründajad iga hetk oleksid pidanud välja ilmuma.
Paari kiire sammuga sai Rebecca integratsiooniministri samast uksest sisse, millest nad kõigest mõni minut tagasi välja olid astunud. Ta kuulis selja taga ikka veel assistendi hüsteerilisi nuukseid, kuid ei hoolinud temast, vaid keskendus oma kaitse all oleva isiku turvalisse kohta toimetamisele.
Alles mitu minutit hiljem, kui abijõud juba kohal olid ja olukord tasapisi rahunes, märkas ta, et kogu ta ülakeha on verine.
KAKS | Trial
Tegelikult kuradi hea, irvitas HP endamisi, vajutades Jah-vastuse peale. Lausa mission impossible, ainsana on puudu plekine jutustajahääl ja see, et telefon õhku haihtuks.
This message will self-destruct in ten seconds…
Ta ei suutnud ikka veel välja mõelda, kes teistest vagunis sõitjatest Mange heaks tegutseb, aga see polnudki nii väga tähtis. Ta arvas nüüd, et teab, mis on kogu asja mõte. Oodati, et ta kas lööb vedelaks, ja siis kuuleb veel nädalaid takkajärele irvitamist oma arguse pärast, või kui järele mõelda, on vihmavarju-lool mingi konks. Võib-olla on vihmavari kinni liimitud, pritsib vett välja või annab talle elektrilöögi, kui ta seda enda kätte püüab saada, samal ajal aga filmib keegi teistest sõitjatest spektaaklit, nii et Mange ja kutid saavad mitu kuud YouTube’is tema ämbrit nautida. Kuradi kenasti üles ehitatud, ja nüüd on juba liiga hilja alt ära hüpata.
Jajah, ta sai aru. Telefon riiete külge, kaameraga väljapoole.
YouTube, here I come!
HP itsitas uuesti, Mange on ikka pagana leidlik sell. Tegelikult oli see uus rekord. „Jah” peale vajutades märkas ta oma üllatuseks, et pohmelli enam peaaegu polnudki.
Ekraan muutus tumedaks.
Okei, eks siis võib natuke aega veel reeglite järgi mängida, mõtles ta ja kinnitas telefoni püksirihma külge, kaamera väljapoole, nagu nõutud.
Süda hakkas kiiremini lööma, kui rong enne Sollentuna jaama rataste kriginal pidurdas.
Heleda mantliga mees tuli peale vaguni teisest otsast ja HP-l kulus tema märkamiseks mõni sekund. Tavaline svensson, umbes neljakümnene ja sada kaheksakümmend pikk, nagu ta isegi. Tumedad prilliraamid, üle pea kammitud juuksed, ülikond ja suvemantel, tegi ta kindlaks, kui rong perrooni juurest edasi hakkas liikuma. Kuradi soojalt riides.
Alumine pool mehe kehast jäi istme varju ja HP ei näinud, kas tal tõesti oli mingi vihmavari kaasas. Oli ainult üks võimalus selle välja selgitamiseks.
Ta tõusis ja hakkas aeglaselt läbi vaguni mehe poole tüürima. Mingil põhjusel oli keha higiseks läinud, särk kleepus ihu külge ja peopesad sügelesid, kuid seekord polnud see enam pohmellihigi.
Teismelistest tibidest möödudes puhkes üks neist järsku naerma ja see pani ta võpatama. Võta ennast kokku, see on ainult mäng, peenike nali, millest ei tasu närvi minna. Mingi sitase vihmavarju varastamine on tema jaoks tühiasi. Ta on sellest tunduvalt etemaidki asju pihta pannud.
Ta nägi nüüd, et mehel oli kaasas must-valge paberkott, peenikeste nöörsangadega disainivärk, priske logo peale trükitud, et kõigile oleks selge: mehel on raha kallites butiikides kulutamiseks. Kotist paistis välja piklik silindrikujuline ese. Vihmavari!
HP pulss lõi üha kiiremini. Ta pidi tunnistama, et see on tegelikult täitsa põnev. Panna mingi asi pihta, kui seda kõike filmitakse…
Mantliga mees mängis kindlasti kaasa, kuid siiski. Olukorras oli midagi närvekõditavat, mida ta õieti seletada ei osanud. Igatahes polnud tal mingit tahtmist oma marki täis teha.
„Järgmine peatus – Karlberg. Karlberg,” ragises kõlar vagunilaes ja ta tundis,