ja 25 + 5
Stalini „rahvuspoliitika elluviimise“ kõrgajal 1951–1953 oli meie peres ainus töölkäija vanaisa, minu isaisa Boris Turovski.– mind saadeti tema hoole alla. Ta töötas strateegilise tähtsusega estrite tehases Moskva lähedal Himkis, kus valmistati orgaanilisi ühendeid, mida läheb vaja lõhkeainete, polümeeride jms tootmiseks. Koolitatud insenerina oli ta spetsialiseerunud orgaanilisele sünteesile ja saanud direktori asetäitjaks tootmise alal. Rahvuselt juut. Aga Stalin, muide, valmistas kõik oma aktsioonid väga põhjalikult ette. Ta ei kiirustanud iialgi ja jättis oma rahvuspuhastuse ajal kõige tähtsamate asutuste juhtidele õiguse ise otsustada, kas seda või teist töötajat on tootmisprotsessis tarvis või mitte. Estrite tehase direktor leidis, et tema asetäitja on vajalik mees. Isegi niivõrd, et talle anti ametikorter – 13 peret ühe koridori peal, köögiks koridori üks ots, kus seisis kõrvuti 13 ahjukest, kerossinkat, nagu tol ajal priimuseid nimetati, ja sibas ringi palju musti rammusaid lennuvõimetuid tarakane – minu rõõmuks ja vanaema õuduseks. Jälgisin neid loomakesi tohutu innuga ja hoolitsesin nende eest: nägin, et nad kardavad valgust ja panin mõned neist karpidesse elama. Karbid lükkasin oma voodi alla. Pidin vanaema kõvasti töötlema, et ta mu tarakaniladu välja kannataks – meditsiiniõe haridusega, loomulikult puhtust ja hügieeni ülimalt tähtsaks pidavale inimesele oli ilmselge eneseületus selle kollektsiooniga leppida. Seda enam, et ma püüdsin neid loomakesi ju igalt poolt: põrandapragudest, tsementpõrandalt, otse peldikust… Moskvas läksin esimesse klassi kooli number 222, kus käisin terve aasta. See aeg on nüüdseks peaaegu ununenud, ainult klassijuhataja Valentina Kull, Tallinnast pärit daam, on heledalt meeles – alati leebe (ega me suurt pahandust teinudki), tark ja toetav, pani ta ka minu huve varakult tähele ja oskas mind delikaatselt suunata. Nii et ma käisin korralikult koolis ja palju sellest ei mäleta. Siiski, ma sain alles esimeses klassis teada, et olen juudi soost! Nõukogude „paljurahvuselise rahvaste pere“ kooli esimeste tundide seas oli üks selline, kus me pidime ütlema, kes me rahvuselt oleme. Minu suurim sõber Ali Fatahhaddinov ütles kohe, et ta on tatarlane, ja kogu klass tegi siis „tšš-ššš“. Ma sain selle peale kole vihaseks ja kui järg minuni jõudis, ütlesin ausalt ja siiralt, et ma ei oska kindlalt vastata, aga ma oletan, kuna ma olen nii süsimustade juustega ja tumedate silmadega, siis kas grusiinlane või ukrainlane, aga võib-olla mõlemat. Ja minu kohta pandi kirja „grusiinlane“ ning sulgudes järele „ukrainlane“. Kodus küsisin vanaema käest, kas ma olen juut, mispeale vanaema jäi kuidagi tummaks, kogus ennast veidi ja ütles: „Tead, Alik, Karl Marx oli ka juut!“ Siis võtsin vanaisa pihile ja tema seletas mulle kõik ära – ma sain väga hästi aru, olin ju juba seitsmeaastane.
Tollest ajast on mul senimaani selgesti silme ees, kuidas vanaisa ennast hommikuti tööle sättis. Teades, et 1948. aastal välja antud seaduse järgi võidi hilinemise eest väga rangelt karistada: 5–10 minutit hilinemist tähendas kuni 5 aastat vangistust, 10–15 minutit 10–15 aastat vanglas, edasi juba 25 + 5 ning tööle mitteilmumine võis tuua ka kõrgeima karistusmäära. Oo, millise ajavaruga mu vanaisa igal hommikul tööle läks!
Kes iganes on Aleksei Turovskiga tema elu ja oma toimetamisi pidi kokku puutunud, ei saa suurimagi mälupingutuse peale nimetada ühtegi korda, mil see mees oleks kokkulepitud kohta hilinenud. (Aleksei Turovski täpsustab, et kahel korral on seda siiski juhtunud.) Pigem saabub ta ikka ajavaruga, olgu päevakava kui tahes tihe – ja ülitihe on see tal iga jumala päev.
Aleksei Turovski vanaema Sofia Jakobson (vasakult esimene) välilaatsareti õena 1916. aastal.
Kasaka hobune
„Aljoša, kuidas sina siia sattusid?!“ hüüatas koolidirektor ehmatanud imestusega, kui kogu kuues klass vahetunnis korraldatud korrarikkumise pärast tema kabinetti epistliks üles rivistati. Ta imestas selle üle, et muidu omapäi hoidev Aleksei seisis ühtäkki samas rivis ulakatega, ja veel enam selle üle, et poiss üldse koolis oli.
Minu ülihoolitsev emake ei lubanud mind uksest välja, kui mul oli pisimgi palavik või ka ainult selle kahtlus. Ja ma jäin ülima heameelega koju – kool mulle ei meeldinud. Õppimine küll, kuid tundides seda pigem segati, vahetundidest rääkimata. Nii et kuni keskkoolini, kus ma olin juba ülikoolile mõeldes motiveeritud, käisin ma koolis väga episoodiliselt ja peamiselt veerandi lõpus gastroleerimas, nagu siis irooniliselt öeldi. Aga tol päeval, mil ma siiski koolis olin, jutustas meie ajalooõpetaja, oma aine tõeline entusiast, terve tunni ülimalt kaasakiskuvalt 1905. aasta ülestõusust ja kasakate karistusaktsioonidest vaeste tööliste ja talupoegade kallal, nii et kui tund lõppes ja suur söögivahetund algas, siis polnud toidul meie jaoks mingit tähtsust. Õpetaja ilmekast kirjeldusest vaimustuses, korraldasime keset koridori oma näidisülestõusu, kus kõik poisid olid kasakad ja tüdrukud õnnetud töölised. Valeri-nimeline poiss, hästi peenike ja kleenuke (mina olin küllaltki turske), istus mul õlgadel, pikk joonlaud mõõgana käes, ning ajas laiali „tööliste demonstratsiooni“, mida kehastasid meie klassi tüdrukud, punase tindiga töödeldud tahvlilapp mingi pulga otsas lipuks. Loomulikult lõppes see madin direktori kabinetis ja kui selle ennekuulmatu massiürituse initsiaatorite väljaselgitamiseks korraldatud ülekuulamine järjega minuni jõudis, oskasin rabatud direktori rahustuseks öelda vaid: „Minult ei ole mõtet küsida – mina olin kasaka hobune.“ Direktor puhkes naerma, juurdlus lõpetati ja me jõudsime kõik veel sööma ka.
Isa Markus Turovski uue abikaasa Veeraga.
Äratundmine alligaatorina
Oma kõige esimesi loomahuvi ilminguid mäletab Aleksei Turovski küsimishetketi erinevalt. Kord meenub talle imekaunilt küütlevas kestakuues sitika uurimine kõige tillemate jalalülideni, kord usinate sipelgate silmitsemine kes-teab-kui-kaua järjest, kord lömastatud vihmaussi tükikese põhjalik vaatlus, mispeale keegi möödakäija oli etteheitvalt möönnud, et vaene laps, kel pole nähtavasti ühtki lelu, peab lõpnud limuskiga aega sisustama… Või juba päris oma looma saamise lugu neljandast eluaastast, kui vanaisa leidis Valdeku tänava prügikonteinerist sinna kukkunud oravapoja, õngitses välja ja tõi koju. Oravapoeg sai nimeks Juku ja talle langes osaks väikese poisi innukas hool. „Juku elas hoidjatädi Helene vana kasuka sees,“ on elupõlisel loomaarmastajal pool sajandit hiljemgi see detailideni meeles. „Ja kasuka üks varrukas oli minu orava aken. See on mul siiani silme ees: kuidas Juku vuntsiline nägu aknast välja vaatas, eriti siis, kui lähenes peopesa päevalilleseemnetega.“
Mäletan väga selgelt seda tunnet, kui ma hakkasin krokodilliks. Olin umbes kuueaastane, koolis veel ei käinud. Vanaisal oli suur musta nahaga kaetud diivan. See nahk oli õige mitmest kohast katki ja nõelutud, aga ikkagi uhkelt süsimust, läikiv, peenikesi vagusid täis, meenutades üks-ühele alligaatori selga, mida ma olin samal päeval Moskva loomaaias näinud. Ronisin diivanile ja teatasin vanaemale, et ma olen nüüd alligaator. Loomulikult ma teadsin, et ei ole seda päriselt, aga nii mõnus oli kujutleda ennast alligaatorina selle musta naha peal nagu alligaatori nahas!
See oli maagiline tunne – niivõrd omapärane, põnev, tekitas küsimusi. Et kuidas ma liigun, kas ma olen kaldal või jõe põhjas, mis see diivan antud mängus minu jaoks on? Eks ma küsisin hiljem seda kõike isa käest – vanaisalt algul ka, aga tema vastas väga asjalikult, et ta pole iial alligaator olnud või kui, siis nii ammu, et ei mäleta. Isa küsis kõigepealt vastu, kas ma olen ikka kindel, et olen just alligaator, mitte krokodill. Loomulikult kindel, me ju koos vaatasime, kes on kes! Ja siis seletas isa, kuidas alligaator tema meelest elab. Kuidas ta liigub ja kuidas endale toidupoolist hangib – seletas väga põhjalikult. Nii et isa käest – seda teadsin juba nelja-viieaastaselt – tuleb küsida asjalikke ja huvitavaid asju.
Sest isa ei jäta iialgi vastamata. Ja kui ta ei tea, siis ta otsib ja uurib, niikaua kuni leiab vastuse.
Kõige suurem sõber
Kõige suurem sõber ja õpetaja minu elus oligi mu isa. Ehkki mu vanemad läksid lahku, kui ma olin kuueaastane, ei muutnud see meie läbisaamist kuidagi, suhtlesime tihedalt tema elu lõpuni. Pigem tuli vahemaa isegi kasuks: isa kolis