itle>
MUSTAMÄE LOOD
MINU MUSTAMÄE
Tänane päev sobis rattasõiduks suurepäraselt. Päike paistis, kuid õues oli meeldivalt jahe. Neliteist kraadi, tuule käes vähemgi, juuni kohta ikka mõnusalt kasinalt. Millegipärast hakatakse just sellise ilma peale karjuma, et ei no jälle see Eesti suvi, et kui saaks, istuks kohe Egiptuse lennukisse. Isegi viieteisttunnise ootamisega lennujaamas ollakse päri, peaasi et minema saab. Las nad siis istuda seal oma roosades miniseelikutes, mina sõidan täna Mustamäele. Nõmmelt.
Olen nüüd Nõmmel elanud juba üks-kaks-kolm… üksteist aastat. Enne seda neli aastat Lasnas. Enne seda kogu elu Mustamäel, kui paar aastat kroonuaega maha arvata. No ja esimesed kaks kuud Moldovat (siis oli see Moldaavia) tuli ka Mustamäelt eemal viibida. Seal nad mu sünnitasid. Aga sellest ei viitsi praegu pikemalt rääkida.
Mul tuli juba paar kuud tagasi selline tuhin peale, et läheks ikka vaataks, kuidas Mustamäel asjad edenevad. Nii pikalt on eemal oldud. Viimased paarkümmend ja rohkemgi aastat olen seda linnaosa peamiselt autoaknast seiranud. Pikapeale muutub ju aju häguseks. Kui talle aeg-ajalt asju ette ei näita, üle ei korda, kaob kõik nagu mutiauku. Kes teab, äkki ongi juba muist materjali jäädavalt hukas. Nagu valgust saanud filmilint, mida kohe mitte kuidagi tagasi ei too. Oleks piinlik küll.
Nõmmelt Mustamäele on rattaga sõita väga lihtne. Asub ju Nõmme kõrgel ja Mustamäe madalal. Tõmbasin Vabakast kohe vasakule ja siksakitasin mööda kitsaid, isegi päevavalguses puudevarjudest hämaraks surutud tänavaid Rahumäele. Seal on vanast kitsarööpmelisest raudteetammist igati kvaliteetne jalutustee ehitatud. „Jalutustee“ kõlab veidi imelikult. Aga ma ei oska kuidagi paremini nimetada teed, mille kõrval sinisel liiklusmärgil jalutavad teineteisel käest kinni hoides ema ja väike laps. Naise kontuur on stiliseeritud, viiekümnendatest pärit kitsapihaline pereema etalon, seljas romantiline alt laienev seelik. Jalutusteel, ah kurat, mis ma siin ikka jaman, kõnniteel ühtegi sellist ema polnud. Üks suure tagumikuga tütarlaps, madala teksaperse vahel paistmas kannikaid lahutav vagu, käes siidripurk, pea küljes tolknemas mingid juhtmed. Ja mina oma rattaga. Miks nad selliseid, tõele vastavaid liiklusmärke ei tee. Eluvõõraks hakkab see märgimajandus meil jääma. Elu on üldse imelik, kui mõtlema hakata. Peaministrit usutakse samapalju kui reklaame, liiklusmärkidel jalutavad eelajaloolised isikud. Tundub, et kõik see ongi kellelegi teistele mõeldud. Mitte meile.
Sõitsin edasi, hea sile asfalttee jõudis tunnelisse, sõidutee alt läbi ja teiselt poolt jälle välja. Sisse ja välja – hea ja turvaline. Kõnnitee kõrvale tekkis autotee, sellele mõned autod. Ega nad must palju kiiremini ei kihutanud. 30-märk avaldas oma ettenähtud mõju. Huvitav, kui asendada see märk 31-ga, kas keegi söandaks gaasi juurde vajutada. Vaevalt. Aga 32? 33? Kust läheb piir? Äkki peaks liikluskultuuri huvides üldse šnitti võtma kaubandusest. Asulas 49! Maanteel 89. Kiirustage kõik, ainult sellel suvel, ainult meie teelõigul lubatud 109.90!
Tegelikult on liiklus inimlikumaks läinud küll. Ühel väikesel tänavaristil jäid kaks eri teedelt tulnud autot korraga seisma ning keeldusid enne edasi sõitmast, kui mina oma rattaga üle olin saanud. Oleks mul kaabu, oleksin kindlasti seda tänutäheks kergitanud. Piboga ei viitsinud jamama hakata, päikeseprillide sangad olid ka kuidagi pea ja mütsi vahele kinni kiilunud. Tark inimene saab isegi aru, kui on heateo sooritanud.
Enne Nõmme turgu keerasin metsa. Tundsin ära männituka, kus kooliajal tuhandet meetrit tuli aja peale joosta. Praegu tundus see puudevaheline jooksurada üsna lüheldane. Tol ajal oli aga tükk pusimist, et alla nelja minuti joosta. Kuigi mõned kütsid ka alla kolme, ma mäletan.
Edasi tulid trepid, nende kõrval lohistasin ratta alla. Algul katsetasin mööda kaldteed pidurdada, aga see osutus liiga järsuks. Ei tahtnud tasakaalu ega väärikust kaotada. Selja taga jalutasid kolm puberteedieas tüdrukut. Nende silme all ninali lennata, tänan, ei. Pealegi mu päikeseprillid maksid kolm ja pool tonni, sama palju kui ratas.
All jäin korraks seisma. Mustamäe mets. Uskumatu, kui sama kõik oli. Kõik need kumeraks sõidetud valged killustikteed. Korraga mäletasin neist iga kurvi, iga käänakut. Selle põõsa taga peab olema suur kivi. Oligi! Milline rõõm, mu mälu oli alles. Tasapisi hakkas sealt kõiksugu pildikesi välja tilkuma. Keerasin valgelt teelt maha, juurikatest krobelisele metsavaherajale. Nii, kus see mänd oli, siinsamas. Jäin seisma ja naeratasin omaette. Lasteaiakaaslane Paul lõikas siin kahest puuoksast kombineeritud kääridega lasteaiakaaslase Eero junni pooleks. Eerol oli kange kakahäda tulnud ja ta oli kohe siinsamas maha kükitanud, meie Pauliga valvasime. Mõneks tegevuseks lihtsalt on rahu ja privaatsust vaja. Junn aga muudkui venis ning venis, pikk ja peenike, ega tahtnud kuidagi katkeda, kuigi juurde ka nagu enam ei kasvanud. Seisis kindlalt nagu mõni stalaktiit. Siis Paul päästva plaaniga lagedale tuligi. Legend. Paul oli üldse silmatorkav isiksus. Joonistamistunnis midagi ei joonistanud, aga pärast jõi vetsus teiste pintsliloputusklaasid tühjaks. Kahjuks pole ma temast peale lasteaeda midagi kuulnud. Usun, et ta jõudis kaugele.
Sõitsin ja sõitsin mööda valgeid teid. Männimets polnud muutunud. Kõik need liivalohud, kus oma esimesed õlled sai sisse loputatud, valendasid kutsuvalt. Tulge, heitke külili meie pehmele pinnasele ja avage oma Kuldne Oder teise pudeliga, nii et kork lendab kõrgele-kõrgele, varjutades korraks päikese. Jah, olid ajad. Õlut meile ei müüdud, noored olime. Viskasime kulli ja kirja, kes parmu läheb ära rääkima. Õnneks oli neid alati võtta. Mõned neist spetsialiseerusidki poisikestele, kratsisid oma suurt punast või sinist nina ning tingisid meiega seni, kuni ühe pudeli endale said.
Must möödus kirevates dressides jooksja, nii umbes minuvanune, higistas, kontrollis kellalt pulssi. Õlut ei joonud siin enam keegi. Veidi eemal ühel pingil küll istusid kaks vene noormeest, suitsud ees ja kaheliitrised kesvamärjukesed jalge vahel, aga see ei läinud mu mälupildikestega kuidagi kokku.
Sõitsin metsast välja majade vahele. Üllatus-üllatus, jälle lasid kaks autot mind täiesti vabatahtlikult üle tee, üks neist isegi bemar. Varsti hakkab see juba närvidele käima. Mõtle ise. Istud sugulastega pika süldilaua taga. Poliitika on just äsja maatasa tehtud. Nüüd kiruvad kõik liiklust. Sina vaikid. Peagi märgatakse su kahtlast osavõtmatust. Kõigi pilgud pöörduvad sinule. „Noh?“ nõuab keegi, pits närviliselt näppude vahel. Sa ei tea, kuhu oma silmi peita, kirud, et miks just sinuga nii pidi juhtuma, oled peaaegu juba valmis valetama, aga ei, ka seda ei suuda sa teha nagu õige mees, ning pisaratega võideldes pahvatad lõpuks välja: mind lastakse kogu aeg üle tee! Sigineb kurjakuulutav vaikus. Lõpuks pitsiga sugulane tõuseb, silmad vihast punased, kummutab oma viina põhjani ja lahkub sõnagi lausumata lauast. Mitukümmend pettunud pilku loobivad su pihta suuri valusaid kive. Reetur! Hullem, kui tunnistada üles oma homoseksuaalsus!
Aga majade vahelt ilmus lagedale lasteaed. Minu lasteaed, saja kaheteistkümnes lastepäevakodu. Nüüd on suurelt seinale kirjutatud „Vesiroos“. Vesiroos? Kas see, mille lehelt konn endale Pöial-Liisi varastas? No mis iganes, mu mälu hakkab jälle vanu pildikesi eritama. Nagu süljenäärmed töötab ta. Näita ainult kotletti ja kohe pritsib.
Mägi, millelt pikki kelgusõite tegime, osutub umbes meetrikõrguseks kõrgendikuks. Mets sellel koosneb neljast jändrikust männist. Jah, keegi on selle asjanduse siin ikka eriti tillukeseks suutnud kokku pakkida. Meenub, kuidas isa mind külgkorviga mootorrattas aeda sõidutas. See oli enne, kui me sapaka saime, mis hiljem Lõuna-Eestis põlema süttis, nii et lambakere tagaistmel ära kärssas. Mul oli isegi oma kollane kiiver. Kuigi unenägudes olin alati üleni riietatud liibuvasse nahka ning peas sätendas kiiskavmust kiiver tumendatud klaasiga. Tol ajal olid sellised ainult Soome TV-s. Ja minu unenägudes. Nüüd ei käi keegi enam tsikliga lapse järel. Värava taga seisavad reas odavad Jaapani autod. Ülekaaluline dressides nooruk lohistab määrdunud kleidikeses titte värava poole, teises käes suitsev sigarett. Konn ja tema Pöial-Liisi.
Aga siin, selle kivi juurest maast, leidis Toomas roosa nätsu, mida me kogu rühmaga kaks päeva nätsutasime, enne kui keegi kobakäpp (kobahuul? kobasuu?) selle üldiseks kurvastuseks ära oskas kaotada. Esimesed nätsutajad uhkustasid järgmiste ees, et nemad said veel vaarikamaitset tunda. Teistel oli muidugi kade meel. Aga roosa värv oli nätsul õnneks alles. See oli lohutuseks. Lääne kraam, selge see. Seal olid need toiduvärvimise nõksud juba ammu selged. Nüüd on meil ka selle asjaga hästi. Hiljuti vaatasin Selveri pudingi sildilt. E160 ja E140. Tõenäoliselt sama mis Pinotexis.
Lasteaed jäi selja taha, siirdusin järgmisesse