Minu Mustamäe. Armin Kõomägi

kolm tõstsid pea. Kasvataja heitis kiire pilgu seinakellale.

      „Lõpuks ometi! Ma mõtlesin, et te ei tulegi,“ vangutas naine pead, kergendus ja etteheide korraga näole maalitud.

      Väike ufovoolija hüppas toolilt ja tormas Steni embusse. Sten kohkus veidi, kuid ootamatult tugev kallistus rahustas mehe ruttu maha. Ta vaatas laual pikali vajunud plastiliinist tegelast ja ei osanud oma imestust kuidagi kanaliseerida. Kumb tundus kahtlasem, kas see, et temal oli kõigest kaks kätt ja ei ühtegi saba, või see, et plastiliinist mehikesel need liikmed eksisteerisid?

      Nad läksid riietuma.

      „Issi, kus emme on?“

      „Emme pidi ära sõitma.“

      „Kuhu?“

      Sten jäi mõttesse. Mis linn see oligi, midagi G-tähega justkui. Kaliningrad? Ta koukis taskust telefoni ja otsis üles naise sõnumi.

      „Emme sõitis Riiga.“

      „Siis me peame jälle pelmeene sööma,“ nentis tibukene ohates.

      Sten parkis auto suure marketi parklasse. Palju vabu kohti ei olnud. Poes tõstis ta tüdruku kärusse istuma ja nad sõitsid riiulite vahele. Aeg-ajalt takseeris ta oma tibukest hurmatud pilgul, nagu turist, kes näeb elus esimest korda koaalat. Tüdruk vaatas sõbralikult vastu, naeratas ja ümises mingit lastelaulu. Seejärel nõudis ta saia. Sten tõstis saia kassalindile ja võttis rahakotist pangakaardi. Kui ta kolmel järjestikusel korral vale PINkoodi oli sisestanud, blokeerus kaart ja Sten pidi taskust münte otsima. Sai ühes, tibukene teises käes, astus Sten auto juurde. Ta käivitas mootori ja seiskas selle kohe. Pelmeenid! Ta selgitas tüdrukule olukorda ja lubas mõne minutiga tagasi olla. Tüdruk laulis ja noogutas.