õnnestus lõpukirjand neljale kirjutada. See nõudis argumenteerimisoskust ja muidugi ka teatavat taktitunnet. Võib-olla oli Andruses juba siis poliitikut, kuid kirjamees oli ta kindlasti, sest keskkooli ajal sai ta Vanemuise teatri kirjandusvõistluse laureaadiks, auhinna andis talle kätte toonane teatrijuht Kaarel Ird isiklikult.
Andruse armastuse kirjanduse vastu võis sütitada tema eeskuju, emakeeleõpetaja Irene Leisner, kes nüüd küll ei õpeta enam, kuid keda senini nimetatakse Tartu Tamme gümnaasiumi raudseks leediks ja maskotiks.
1930. aastal sündinud naine on tugeva karakteriga ning hoolimata kõrgest east ikka veel seltskondlik. Tema tagasihoidlikus hubases korteris Tartus Tähtveres seisab diivanilaual telefon, mis alatasa heliseb. Leisnerit külastavad endised õpilased, kultuuritegelased ja linnainimesed, kes õpetajannale kingitusi ja lilli toovad. Eakas õpetaja on selleks puhuks varunud küpsiseid ja natuke napsi – Martini Bianco sobib suurepäraselt.
2007. aasta esimesel koolipäeval kinkis Andrus Ansip kõigile Tartu Tamme gümnaasiumi esimese klassi õpilastele Antoine de Saint-Exupéry „Väikse printsi”. Ansipi kõrval seisab tema endine õpetaja ja hilisem direktor Toomas Mälksoo. (Kaupo Järviste erakogu)
Kirjandusõpetaja Leisner mäletab, et Andrus oli üpris populaarne poiss: „Tal oli hea füüsiline suutlikkus, lahtine pea ja kena käitumine. Kuid tema klassis polnudki ühtki paha poissi.” Tüdrukute vastu see ilus ja sirge poiss erilist huvi välja ei näidanud. „Ta ei tundunud mingi naistemurdjana,” märgib Leisner.
Õpetajanna on üks väheseid, kelle seltsis avalduvad Andruse meeldivamad küljed. Muidu vaoshoitud peaminister naerab Leisneri juuresolekul, suu kõrvuni ja hambad paljad. Vastastikune kiindumus on seniajani nii tugev, et Andrus ei pidanud paljuks külastada koos abikaasa Anuga Leisnerit tema 80 aasta juubeli puhul. Andrus on öelnud, et õpetajanna on ta elu suuremaid eeskujusid ja hinge mõjutajaid.
Õpetaja omakorda pooldab Andruse jäist imagot ja lihvitud välimust, mis teeb valitsusjuhist visiitkaardi Euroopas. Riigijuhile tulevat külm pilk vaid kasuks: „Ta ei saa ju ennast naeruga odavaks teha.” Samuti on Leisner vaimustuses Andruse kõnelemisoskusest: „Ta on sõbralik ja arenenud jutuga. Võib sulepeast rääkida mitu tundi, nii et ajab mõne teise sellega marru.”
Õpetajat ja õpilast ühendab ka armastus sama partei vastu. Leisner on Reformierakonna kauaaegne liige, kes enda sõnul oli astunud parteisse Ansipi ja Seli tungival pealekäimisel 1996. aastal. Ajal, kui Ansip rattaõnnetusest taastus ja oli omaenda ütlemist mööda liialt sant selleks, et linnapeaks hakata. Aasta hiljem sai Leisnerist linnavolinik. Seni on õpetajanna osalenud aktiivselt pea kõikidel erakonna koosolekutel.
2007. aasta esimesel koolipäeval kinkis peaministriks sirgunud endine õpilane kõigile Tartu Tamme gümnaasiumi esimese klassi õpilastele Antoine de Saint-Exupéry „Väikse printsi”. Üks raamatu saajatest oli tollel päeval Andruse venna Ivari laps. Eraldi eksemplar oli mõeldud ka Leisnerile, kellele kingitud raamatu tiitellehel seisis pühendus: „Tänutundega armsale õpetajale Irene Leisnerile. Ainult südamega näeb hästi. Tänan armastuse ja õpetuse eest. Andrus Ansip.”
TUNNE, MIDA ON RASKE KIRJELDADA
Õemees Aivo Osa kutsus Andruse Võhandu jõe kaldal asuvasse Leevaku külla EÜE rühma. Aivo Osa oli selle rühma komandör ja võttis tudengite kampa ka Andruse, kes oli sama aasta suvel lõpetanud Tartu 5. keskkooli. Nii elas poiss esimest korda läbi tõelise üliõpilasmaleva suve.
Ühtaegu Aivo ja Andrusega olid samas Leevaku rühmas Tõnis Vallask, Tõnis Kolk, Aivo vend Tõnu Osa, Einard Männart, Tiina Pagi, Lemme Pajo (Haldre), Madis Järv, Lea Talu-Mersmann, Uno Hämarik, Nataša Paltusova (Nekrassova), Ruth Künnapuu ja Marvi Schmidt.
„EÜEsse oli võimalik vabatahtlikult minna. Ega Ansipitki keegi sinna väevõimuga ajanud. Ju tal oli huvi ja tahtmine näha, kuidas üliõpilased üle Eesti paar kuud külg külje kõrval elavad ja töötavad. Mingisugune tööharjumus pidi igaühel olema, muidu naljalt EÜEsse ei kiputud. Tol ajal ei saanud seal viilida. Selline malevlane oleks kiiresti koju saadetud,” meenutab Tiina Parve, kes oli tollal 19aastane.
Leevaku maleva lõpupidu Haapsalus Uuel tänaval 1974. aasta varasügisel. Andrus Ansip lööb klaasi kokku õemees Aivo Osaga, kes kutsus poisi vahetult pärast keskkooli lõppu EÜE Leevaku rühma. Paremal hoiab Andrus süles malevarühmas talle lähedaseks saanud Tiina Parvet (end Pagi). (Perekond Osa erakogu)
Leevaku 1974: inimpuu tipus troonib Andrus Ansip. Temaga on kaelakuti Tiina Parve (endine Pagi). (Perekond Osa erakogu)
Leevaku maleva lõpupeol Haapsalus jäi Andrus Ansip elutoa diivanil lõpuks õndsasse unne. (Perekond Osa erakogu)
Esiti paistis keskkooli lõpetanud Andrus vanemate malevlaste seas tagasihoidlik. „Teised poisid olid julged, rebisid ennast tüdrukute tuppa. Tema aga seisis seal ukse peal, muigas ja naeratas,” meenutab malevakaaslane Reet Kunnus (endine Künnapuu).
Tiina aga ei salga, et temal ja Andrusel tekkis ühises malevarühmas elades ja töötades kiiresti vastastikune sümpaatia. Kas just armastus esimesest silmapilgust, kuid oli, millest teineteisega rääkida. „Kes oskab täpselt öelda, millest inimestevaheline sümpaatia tekib… Sõnadega on sellist asja keeruline edasi anda. Me sobisime omavahel, mis muud. Aga et oleksime läinud nurga taha musitama – sellist asja küll ei olnud. Lihtsalt sümpaatia,” kõneleb samuti ülikooli keemikuna lõpetanud Tiina. Ka õpetaja Leisner sõnab, et Andrusel oli küll keemikute seas üks neiu, kuid too ei võtnud vedu ja läks teisele mehele. Andrus ei jõudnud Tiinat veel vanematele tutvustamiseks kojugi tuua.
Tolleaegsete malevlaste meenutustes on sageli peakangelane alkohol. „Olen samuti kuulnud üht-teist ja eks ka tol aastal juhtus teistes rühmades mõndagi, aga võrreldes mujal toimunuga oli meie rühm küll nagu üks suur lasteaed. Loomulikult käidi Leevaku külapoes ning osteti odavaid veine ja vahetevahel viina, aga kiirabi ei olnud küll kordagi vaja välja kutsuda. Hommikune äratus oli kella seitsme paiku. Ööbimiskohaks oleva Leevaku koolimaja hoovis saime end ajutiselt paigaldatud kraanidest veega värskendada. Seejärel käisime kolhoosi sööklas hommikueinel ja edasi tööle. Tööluuse ei tehtud, kohe olnuks kojusõit,” räägib Tiina.
Poisid ja tüdrukud tegid erinevaid töid. Kui poisid askeldasid näiteks katusel, siis tüdrukud asjatasid ohutumates paikades. Tiina lupjas sigalaid. Poisid ei põlanud ka töövälisel ajal müüri laduda. Nimelt ehitasid Andrus ja Tõnis Kolk malevlastele mitu kuud koduks olnud Leevaku koolimaja hoovi kamina.
Need, kes Leevakul edevamalt taidlesid, olid ka rühma särtsakamad liikmed. Nii oli pika, vibaliku poisina tuntud 18aastane Ansip üks neljast noormehest, kes Leevaku-Räpina maanteel rühmakaaslaste ovatsioonide saatel „Luikede järve” tantsis.
Kas juba siis paistis Andruse käitumisest välja, et temakst võiks tähtis ametimees saada? Tiina naeratab. „Peaministrit ma temas tollal ei näinud, aga selge see, et malevasse kippusid edasipüüdlikumad noored. Kindlasti ka käitusid eri inimesed malevas erinevalt. Vaadake, millistel fotodel Ansip figureerib… Eks sellestki saab üht-teist järeldada. 21-aastaselt parteisse astumine ei olnud 1970. aastatel tavapärane. Eks ta soovis karjääri teha ja elus edasi jõuda. Tollal oli see parteituna peaaegu võimatu,” ütleb Tiina. Ülikooli keemiahoones Jakobi tänaval, kus Andrus 1974. aasta sügisel keemiaõpinguid alustas, teineteisele sümpaatne paar Tiina väitel enam kokku ei trehvanud. Loengud olid erinevad, praktikumid ei kattunud.
II OSA
KOOLIST PARTEISSE
KEEMIASSE OLI LIHTNE SISSE SAADA
Niisiis tegi Ansip sama aasta sügisel edukalt sisseastumiskatsed ülikooli füüsika-keemiateaduskonda.
„Kui