ph>
„You West Side. You musta heard of Charlie Sollers, right?”
„No.”
„Goes all the way back to Franklin and Fremont. I mean all the way back to the 60’s ans shit.”
„Sollers?”
„Sold heroin like it was water. I mean, the motherfucker made himself some money.”
„I don’t know who the fuck you are talking about.”
„I know you don’t. And the police don’t. and the stick up boys wouldn’t have a fucking clue either. Cause Charlie Sollers just sold dope. No profile. No street rep. Just buy for a dollar, sell for two.”
Proloog
Teist korda elus külastasin Stockholmi, tööasjus.
Esimesel korral käisin pulmas, olin ühe külalise ihukaitsja. See oli seitseteist aastat tagasi ja ma olin siis noor. Mäletan, kuidas ootasin, et saaks järgmisel päeval linna peal pidu panna ja blondiine skoorida. Pulm ise oli minu kodumaa pulmadega võrreldes suur üritus. Nad ütlesid, et isegi Rootsis peetakse seda suureks, külalisi võis olla umbes kolmsada. Jah, muidugi olid pulmad kenasti korraldatud. Värske noorpaar astus kirikust välja, talvekasukad seljas. Neil oli ka väike laps, armas tüdruk, temagi kandis kasukat. Noorpaar sõitis kirikust minema saaniga, ees neli valget hobust. Nende väike tütar lehvitas koos lapsehoidjaga kiriku trepilt. Õhk oli puhas, lumi sädeles ja taevas oli selge. Ma mäletan, mida ma mõtlesin: et Rootsi on vist küll kõige puhtam riik maailmas. Siis nägin ma külaliste nägusid. Mõned olid rõõmsad ja teised imetlevad. Aga üks oli näha kõigil – austus.
Tollane peigmees oli see, kelle eest täna pean hoolt kandma – Radovan Kranjic. Saatuse iroonia – nägin algamas uut elu, mille nüüd kustutan.
Tavaliselt ma ei mõtle sellele. Vastupidi, iga järjekordse ülesande eel tapan iseend. Ma olen tellitud, kinni makstud, sõltumatu – minu tegevuses pole midagi isiklikku. Aga seekordne Stockholmi-reis tundus kuidagi täiuslik.
Ring tuli sulgeda. Tasakaal saavutada.
Siis juhtus midagi.
Ma olin kogu päeva Volvos istunud. Kui tuppa jõudsin, otsustasin, et puhastan käsirelvad ära. Ma ostsin nad oma kontaktidelt Taanis – pärast ameeriklaste nõndanimetatud sõda terrorismiga Euroopa Liitu ma enam relvadega ei sisene.
Kõigepealt Accuracy International L96A1 – peenemat sorti snaiperrelv – ja Makarovi püstol. Võtsin nad lahti ja asetasin puhaste ja läikivatena voodile lina peale. Viimast relva, revolvrit, hoidsin käes.
Siis avanes uks.
Sain aru, et olin unustanud selle lukku panna, tavaliselt teen seda alati.
Sisse tuli koristaja. Mõtlesin, mis kuradi urkas ma ometi elan, kus personal ei taipa enne koputada.
Koristaja jõllitas paar sekundit minu relvi. Siis palus vabandust ja hakkas koridori taganema.
Aga oli juba hilja, ta oli näinud liiga palju. Ma tõusin, tõstsin revolvri ja palusin tal tagasi tulla.
Koristaja paistis surmani hirmunud. Ma mõistan, see oligi asja mõte. Ma käskisin tal oma käru ka tuppa tõmmata, siis sulgesin ukse. Hoidsin teda kogu aeg sihikul. Siis lasksin oma toa ära koristada.
Tal kulus kõige rohkem kümme minutit, oli näha, et ta on kogenud. Ta puhastas napi põrandapinna tolmuimejaga, kuivatas kõik pinnad, pesi kraanikausi ja tualetipoti. Minu jaoks oli tähtis, et asi saaks korralikult tehtud.
Samal ajal pakkisin oma koti.
Kui koristaja valmis oli, palusin tal koridori vaadata, ega seal kedagi ei ole. Koridor oli tühi. Ma lükkasin koristaja enda ees välja ja käskisin tal mingi teine tuba avada. Ta valis ühe kaks ust allpool.
Läksime sisse. Tuba oli segamini. Külastajale, kes seal elas, meeldis arvatavasti hotelli koristajaid piinata.
Ma sulgesin ukse.
Koristaja vaatas mind.
Ma võtsin padja.
Ma tõstsin revolvri ja tulistasin koristajale läbi padja silma.
I OSA
1
Roslagsgatani stripiklubi broneeritud. Jorge vaatas ringi: laes punased prožektorid, põrandal sametiga kaetud tugitoolid ja seintel Heinekeni neoonreklaamid. Ümmargustel laudadel küünlavahaplekid, õlleplekid – ta ei tahtnud teada, mis plekid veel. Ühes pikiseinas baarilett, nurgas diskor, teise pikiseina ääres väike lava. Stripipost veel tibita. Aga baarileti taga: kaks tšikki, rohkem paljast nahka kui riideid, kallasid kihisevat välja. Varsti väänlevad nad ümber posti. Näitavad pässidele tussi.
Mitte just superluks tunne. Aga vahet pole – meeleolu loovad inimesed. Jorge tundis paljusid. Tuli siia koos nõbu Sergio ja sõber Javieriga. Tugitoolide juures märkas Mahmudi – hermanon rüüpas šampi. Hängis oma sõpradega: Tom Lehtimäki, Robban, Denko, Birra.
Jorge noogutas Mahmudile, pilgutas silma. Andis märku: sõber, ma näen sind, räägime hiljem. Nad peavad homset arutama. J-boy: ei suutnud ära oodata. Võib-olla suur asi käimas. Samm tagasi G-ellu. G nagu gängster. Minema M-elust. M nagu muffin.
Jorge oli öösel halvasti maganud. Nagu oleks Agent Smith Neo vastu võidelnud. Must jõud valge jõu vastu. Svenssonielu näris teda. The dark side. Samas: asi, millega nad nüüd tegelema hakkavad – midagi väga head. Head jõud saavad võimaluse – kui nad homsele kohtumisele pääsevad, siis läheb kõik korda.
Võib-olla.
„Põgenik!”
Jorge pööras pilku.
Babak tuli tema poole. Käed laiali – võlts naeratus. Iraanlane embas teda. Patsutas seljale. Ladus talle verbaalseid noahoope. „Sõber, kuidas kohvikul läheb? Kindel, et kohvi on kasulikum müüa kui kebabi?”
Jorge tõmbus tahapoole. Vaatas tüübile kolmekümne sentimeetri pealt näkku. Sirutas käe kingiga: Dom Pérignon 2002 – kindlasti übervinge.
Babak: Mahmudi vanim sõber. Babak: Iraani diilerite prohvet, vitumagnet, magalarajooni ülbust täis, vähemalt ta ise arvas nii. Babak: teinud seda, mida Jorge kunagi ise plaanis. Virutas ära selle tee, mis oli Jorgele tähtis. Alustas tänavalt. Õppis mängu. Võttis turu oma kätte – tavalised magalarajooni jorsid panid nüüd kokaiini tuhat korda rohkem kui Stureplani peenem rahvas. Babak oskas ette näha. Tänapäeval oli kokaiin kahekümneaastaste taskus tavalisem kui viieteistaastatel rohi.
Võinuks olla Jorge teema. Tema partii. Aga nii ei läinud.
Ja täna tegi iraanlane kõigile välja. Pidutses koos stripparite, šampanja ja tasuta õllega. Mingi Babaki abiline tõi Jorgele kutse. Gooti kirjas seisis: Pane bandiidi kombel pidu! Mul saab 25 täis, selle puhul pakun šampi, süüa ja strippi. Red Light klubi Roslagsgatanil. Tule nagu oled.
Ajas närvi nagu sääsehammustus perse peal: Babaki hoiak. Iraanlase sära silmis. Tema toon: tatti pritsis näkku. See pisike jobu teab, et Jorge ja Mahmud rabasid päevad läbi nagu rumeenia litsid laupäeva õhtul. Teab, et neil ei jooksnud kuu jooksul näppude vahelt läbi pooltki sellest papist, mida tema nädalaga kokku ajab. Teab, et jugod nõuavad katuseraha. Kindel: teab, et maksuamet ajab neid tikutulega taga. Sada protsenti: Babakiraisk teab väga hästi, et kohvikupidamine J-boyle ei sobi.
Jorge ei saanud aru, miks Mahmud tüübile lihtsalt vastu vahtimist ei viruta ja lepingut üles ei ütle. Nõme.
Aga kõige nõmedam oli sõna, mida Babak just kasutas – Põgenik. See nimi… ausalt, seda Jorge ei seedinud. Põgenik – täielik pullikaka. Babak virutas maaslamajale. Keeras veel kord nuga, mis istus haavas, raputas tšillipipart peale.
Sellest saab nüüd viis aastat, kui Jorge vanglast põgenes. Muidugi, paljud vennad väljas olid tema lugu juba tuhat korda kuulnud. Karpmajade rahva staarisaade. Muinasjutt, millest unistada, kui kongiseinte betoon kägistama hakkab. Aga