nagu kõigil teistel kõrgetel ülemustel. Ka mitte lääni teistes tavalistes politseijaoskondades. Tema kabinet asus hoopis märkamatumas kohas – teabesektsiooni ruumides Norrtullsgatanil. Teabesektsioon: konfiskeeritud asjade osakonna järel vast kõige igavam, ebaseksikam koht ühele politseinikule toimetamiseks. Aga Hägerström kahtlustas, et Torsfjällil on tegelikult käsil palju nõudlikumad asjad.
Hägerströmil polnud aimugi, mida Torsfjäll temast tahab. Aga palve kohale tulla ei kuulunud arutluse alla. See oli pesuehtne käsk.
Ta koputas uksele ja astus sisse.
Komissar Torsfjälli kabinet nägi välja nagu muuseum, või pigem – nagu kitšilik kunstigalerii. Torsfjäll oli ära raaminud iga viimase kui diplomi, kursusetunnistuse ja tõendi, mille ta kunagi oli saanud. Seal oli Politseikõrgkooli lõputunnistus aastast 1980, laskeeksami tunnistus, Norrmalmi piketilt pärit vapimärk 1988. aastast, diplom 20-punktise kriminoloogia aine kuulamise eest Stockholmi ülikoolis, tunnistused DNA-uuringute ja pealtkuulamise, juhtimise kursuste, prokuratuuri I–V taseme koolituse läbimise kohta, tunnistus Interpoli, Texase State Police Departmenti ja EL-i erinevate politseiüksuste koostöös toimunud kursustel osalemise kohta.
Hägerströmil tuli kabineti kirjeldamiseks pähe ainult üks sõna: ebapolitseinikulik. Huvitav, kuidas Torsfjällil viimasel kahekümnel aastal üldse on olnud mahti tööd teha. Lisaks oli komissar välja ladunud nii palju laste ja lastelaste pilte, et teda oleks võinud mormooniks pidada.
Torsfjäll katkestas Hägerströmi vahtimise. „Tere tulemast. Ole hea, istu. Armsad, eks?”
„Muidugi. Kui palju teil neid on?” Hägerström küsis, ehkki oli vastuse juba välja arvutanud.
„Seitse. Ja ma olen kõiki hoidnud ka.”
„Tore.”
Hägerström istus. Tooli seljatugi nagises nõjatudes.
Torsfjälli kirjutuslaud oli tühi, tema ees oli avatud vaid üks toimik. „Ma ei tea, kui tuttav sa oled Stockholmi piirkonna organiseeritud kuritegevusega käesoleval hetkel, nii et ma mõtlesin, et tutvustaks kõigepealt tagamaid.”
Hägerström vaatas Torsfjällile silma. Ei saanud ikka aru, kuhu see asi välja peaks jõudma. Aga ta ei küsinud. Las Torsfjäll räägib kõigepealt, mis tal öelda on.
Komissar alustas Stockholmi tegelikkuse kirjeldamist. Ta puistas arve, statistikat, teoreetilisi tõdesid. Uue sünteetilise narkootikumi, mefedrooni, vastu olid nad ainuüksi selle talve jooksul teinud kolmkümmend haarangut. Eeslinnades moodustusid uued grupeeringud kiiremini, kui jõuad välja öelda „integratsioonipoliitika”. Internetipettuste arv oli vaid esimesest jaanuarist peale kasvanud kolmesaja protsendi võrra.
Äkki jäi komissar vait. Hägerström ootas lisa.
Torsfjäll naeratas. Siis kummardus ettepoole ja puudutas Hägerströmi kätt. „Las ma räägin veel natuke tagamaadest.”
Hägerström tundis, kuidas käsi võpatas, aga ta juhtis jutu mujale, et see välja ei paistaks.
„Viis aastat tagasi tegime kõige suurema kokaiiniga seotud haarangu Rootsis üldse. Operatsioon „Lumesadu”. Üle saja kilo. Kas sa tead, kuidas värk sisse toodi?”
„Jah, mulle tuleb meelde küll, nad lasksid ainel köögiviljade sisse kasvada.”
„Tore-tore. Sa tead seda juhtumit. Me võtsime ju mõne tegelase seal kinni. Ühe nimi on Mrado Slovovic, Radovan Kranjici juhitud jugoslaavlaste maffia tuntud torpeedo ja keskastme ülemus. Teine oli Nenad Korhan, tema tegutses ka Kranjicsi võrgustikus, grupeeringu narkoosakonnas. Kolmanda nimi oli Abdulkarim Haij, araablane, kes müüs jugoslaavlastele. Siis oli seal veel üks võõras lind.”
Hägerström katkestas teda: „Johan Westlund, JW, Norrlandi poiss, kes elas kaksikelu. Mõrvasüüdistusest pääses, karistuse sai jämeda narkokuriteo eest.”
Torsfjäll naeratas oma seni kõige laiemat naeratust. Hägerström mõtles, et enam laiemini üks inimene küll naeratada ei saa.
„Hägerström, sa oled hea. Millest see tuleb, et sina selliseid üksikasju tead?”
„See juhtum huvitas mind.”
„Suurepärane. Sinu mälu üle ei saa ka kaevata. Tähendab, Johan Westlund oli tõesti teistsugune kuju. Võib-olla sellepärast ta saigi ainult kaheksa aastat. Kui keegi minult küsiks, siis oleks pidanud neliteist saama, kui mõelda selle kohutavalt suure kokaiinikoguse peale. Aga Rootsi riigi kohtud on ju pedepesad, kõik nad on. Tegelikult ei saa istuda ju rohkem kui ehk viis aastat. Varsti saab tingimisi välja. Praegu on JW oma viimaseid kuid Salbergi vanglas.”
Hägerström üritas analüüsida, millest Torsfjäll rääkis, kuid seost iseendaga endiselt ei näinud.
Võib-olla Torsfjäll nägi, kuidas ta mõtleb. Komissar sõnas: „Varsti jõuan sinuni ka, ära muretse.” Ta viskas pilgu toimikule laual.
„Hägerström, sina oled nagu loodud operatsiooni jaoks, mida ma siin plaanin. Vaatasin läbi su eluloo ja karjääri. Luba, ma selgitan. Sa kasvasid üles Östermalmil, neljasaja-ruutmeetrises luksuskorteris. Sinu isa oli toorainevaldkonna eduka ettevõtte Svenska Skogs AB juhatuse esimees. Sinu ema oli töötas ravivõimlemise õpetajana, kuid ta pärineb jõukast perekonnast. Vana raha, nagu öeldakse, maaomanike raha, nagu mina ikka ütlen. Sul on advokaadist vend ja kinnisvaramaaklerist õde, aga sina valisid Östra Reali gümnaasiumis hoolduse suuna. Lihtsalt soliidne perekond loogiliste kutsevalikutega. Sinu oma välja arvatud.”
Hägerström kattis ühe käe teisega. „Te ei öelnud mulle, et siin toimub Stasi ülekuulamine.”
Torsfjäll turtsatas. Seekord loomulikumalt. „Ma mõistan, kui see imelik tundub. Aga ma luban, mu jutul on mõte sees. Las ma nüüd jätkan. Pärast gümnaasiumi astusid sõjaväkke. Juba siis olid sa heas vormis, aasta Kuninglikus liigas tennist mänginud. Aga ka sellise taustaga olid su tulemused muljetavaldavad. Sul oli lihtne pääseda Vaxholmi merejalaväepataljoni, sa oleks pääsenud ükskõik kuhu.”
Taoline loetelu tundus üha imelikum. Senimaani klappis kõik, saladusi seal ju ei olnud. Aga nii meelitav kui see ka ei tundunud, tahtis Hägerström ometi teada, kuhu see viima peaks.
Torsfjäll jätkas: „Kahe aasta pärast lõpetasid hiilgavate tulemustega. Sinu lõputunnistuselt leidsin näiteks järgmise lõigu.”
Komissar lehtises toimikut: „Martin Hägerström kuulub väikesesse hea treeninguga merejalaväelaste rühma, kellele võib usaldada ükskõik millise raskusastme ja välistingimustega ülesandeid.”
Torsfjäll naeratas. „Kui mina oleksin sina, siis paneksin sellise tunnistuse seinale.”
Hägerström ei hakanud öeldut kommenteerima.
Torsfjäll jätkas: „Siis aga tegid sa midagi, mis ei olnud sinu perekonnale omastes ringkondades päris comme il faut. Sa astusid Politseikõrgkooli. Või õigupoolest, politseiamet küttis su pead. Meie jaoks oli see hea. Ja nüüd ütlevad kõik, et kohe-kohe saab sinust komissar. Pole paha.”
Ilmselt tahtis Torsfjäll teda kuskile värvata, miks komissar muidu teda nii üles kiidab. Paistis, et komissar teab niikuinii juba kõike, isegi Martini perekonna suhtumist politseinikuametisse.
„Ja seoses sellega tahan ma sinu kohta veel ühe asja ära mainida. Sa oled, kahjuks pean seda ütlema, lahutanud oma abielu. Ja kaotanud oma poja hooldamisõiguse. Tunnen tõesti kaasa. Mõned naisterahvad on pipravitud.”
Hägerström ei teadnud, mida ta peaks ütlema. Kogu see jutuajamine oli imelik: tema elu kokkuvõte, mis sarnanes kiidukooriga. Ja siis see Anna asi. Muidugi võttis naine temalt poja ja seda ei saanud andestada. Aga keegi ei tohi teda pipravituks nimetada.
Torsfjäll vaatas Hägerströmile otsa. „Võib-olla ma kasutasin sobimatut sõna. Ma vabandan. Aga nüüd jõuan lõpuks puudli tuumani, kui nii võiks öelda. Niisiis sobid sa täpselt ühe töö jaoks, mida ma plaanin. Üks erisorti operatsioon, riigi kriminaalpolitsei loaga.”
„Ma kahtlustasin, et sa midagi sellist