vaid öelda, et olen liiga noor kaheksateistkümneaastase tütre emaks ja tegelikult oled ka sina liiga noor. Sellised on lood, aga kui oled mees, võib sul suurepäraselt olla tütar, kes saab juba hääletada,” seletas ta ettevaatlikult, „ja ka samal aastal sündinud beebi.”
„Siis tunneksin ennast küll vanana,” lausus Phil, kuid ta hääl oli muutunud ja ta ei naljatanud enam.
„Miks?”
„Kui mõelda märgadele mähkmetele ja magamata öödele ja oksendamisele, tundes ennast kuude viisi inimrobotina … kas ma mähkmeid mainisin? Sinu arvates on majas Pongo lõhn, aga mis sa teed siis, kui sul on lisaks veel kakskümmend mähet päevas.”
„Sinul on ju siis su aiamajake,” proovis Anna üle minna kergemale toonile.
„Ah soo. Tähendab, et aiamaja on siis vastuvõetav.” Ta näitas suunatuld, et pöörata vasakule sõidureale ja jõuda lennujaama teeotsa, ning kui ta oli koha kätte saanud, heitis pilgu Annale. See pilk oli ettevaatlik ja enam ei koputanud ta sõrmed muusika taktis roolile.
Anna tõmbus jäigaks. „Phil, ega sa pole unustanud, millest me rääkisime, kui abiellusime, ega ju? Lapse saamisest, kui oleme neli aastat abielus olnud?”
„Ei ole unustanud.”
See ei olnud vastus, mida Anna oli lootnud saada.
„Noh, ongi ju sellel kuul!” Anna tegi pausi, püüdes lisada veidi kergust, nii et Phil ei tunneks, et teda näägutatakse. „Ma ei taha, et sa selle päeva maha magad. Ma ei taha, et sa unustaksid ennast Radio 2-d kuulama või tegeleksid ainult oma aiamajaga, sa vana sokk.”
Liiklus oli puntras, kuna enamik autosid rivistus lennujaama terminali sõiduradade järjekorda. Phil pööras ennast tema poole ja pani käe ta põlvele − veel viimane hellitavalt hõõguv söeraasuke intiimsusest, mida nad olid jaganud möödunud päevadel. „Anna,” alustas ta ja ohkas siis.
Anna rinnus pitsitas, kui ta nägi mehe siirast nägu. Ta tundus kuidagi ettevaatlik, kuid murelik, ja ta silmad otsisid naise omi justkui teades, et tema sõnad pole need, mida naine tahab kuulda.
„Tahaksin küll väga, et meil oleks laps,” sõnas ta. „Aga ega ma nii kergemeelne ka pole, et ei teaks, kuidas nad võivad su elu sassi keerata. Väliselt on kõik nii imetore ja rahuldust pakkuv, aga kogu elu muutub täielikult. Tundub, nagu rööviks see tilluke tulnukas su ära. Miski ei ole enam iial endine.”
Anna võpatas. „Ma tean seda, muidugi.”
Kui veel mõni lapsevanem räägiks talle, et sa ei mõista armastust enne, kui hoiad käte vahel oma last, et ainult vanem saab õigesti aru maailma ohtudest jne, jne, viskaks ta neid Becca viiulikasti, võimlemisriiete ja Pongo neetud korviga. Ta elu on juba niigi täiesti muutunud, ja kui ta kunagi piiksataks sõnagi sellest, kui raske see kõik on olnud, kui ränk on võtta endale kogu vastutus ilma võluvõimu omava vanemaarmastuseta, siis liigitatakse ta isekaks isavargaks ja kodulõhkujaks, kes oleks pidanud teadma, missugusesse olukorda satub.
Phil ei näinud märkavat, et Anna huuled tõmbusid äkki kahvatuks. „Ma tean seda. Sa täidad suurepäraselt oma kohustusi. Aga asjaolud on muutunud, eks ole? Keegi meist ei oodanud, et Sarah läheb ära Ameerikasse. Ma ei taha Beccat ärevusse ajada, kuna ta niigi muretseb oma lõpueksamite pärast, ja Chloe …” Phil teeskles, et on meeleheitel, ja kortsutas laupa. „Iga kord, kui ta mulle räägib sellest oma pundist, tuleb mul silme ette pilt bändist Pussycat Dolls ja ma tahaksin ta otsekohe saata tüdrukute internaatkooli. Ja Lily …”
„Niisiis, mida sa ütled?” küsis Anna. Ta sisemuses keerles kõik kohutava kiirusega. Aga ta oli ju nõus olnud! „Kas me ei saa siis praegu endale last lubada?”
„Ei, seda ma just ei ütle.” Phil libistas käega läbi juuste. „Ma ütlen, et mänguplats on muutunud. Kui sind poleks siin, ei saaks ma mitte mingil juhul selle kõigega hakkama. Mul polnud aimugi, kui pingutav võib olla nende kolmega tegelemine. Ma lihtsalt …” Ta hingas sügavalt sisse. „Olen nüüd vastsündinu lisamisega siia seltskonda lihtsalt ettevaatlikum kui siis, kui tüdrukud käisid vaid igal teisel nädalalõpul.”
„Aga Sarah tuleb ju järgmisel aastal tagasi,” sõnas Anna, püüdes olla rahulik ja mõistlik, kuigi ta sisemuses võttis hoogu ootamatu, seletamatu vihalaine. „Aastatki pole jäänud, laps ei pruugi üldse tulla enne, kui tema siia jõuab.”
„See on tõsi, Anna, aga kas praegu on parim aeg niisuguse asja arutamiseks? See on lai teema. Ma ei taha öelda midagi valesti ja lasta sul siis päevade viisi selle kallal juurelda, lihtsalt sellepärast, et kasutasin vale sõna, kuna üritasin sõidurada vahetada.”
Liiklusvoog hakkas tasapisi edasi nihkuma ja Anna peaaegu nägi, kuidas nende ühine kahekesi veedetud aeg libises minema nagu terad liivakellas.
„Ei tea, millal me siis veel arutame,” ütles ta, kiirustades selgust saama, enne kui tüdrukud saabuvad. „Arvasin, et alustame juba sel kuul. Mõtlen sellest kogu aeg. Olen igatsusega oodanud …” Ta valis hoolikalt sõnu, „lisa meie perele.”
Phil kallutas end tema poole ja võttis ta käe. „Anna, ma armastan sind. Luban, et paneme ükskord plaanid paika. Asi on lihtsalt selles, et ma mäletan liiga selgesti, mida tähendab olla mähkmete ja rohelise kaka ori, ning kui aus olla, on need viimased mõned päevad olnud otsekui aken läbinisti nauditavasse ellu, mis meid ootab, kui kord pakime ka Lily kraami ja saadame ta kolledžisse. Jääme ainult sina ja mina. Ma ei taha sind jagada.”
Anna vaatas teda. Ta ei vastanud sõbralikule naeratusele, mis ehtis mehe nägu. Ei mingit neetud aiamaja, mõtles ta. Ei mingeid neetud susse. „Kas sa tahad öelda, et sa ei igatsegi enam olla lapsevanem, kuigi mina pole ju saanudki veel olla?”
„No näed nüüd,” lausus Phil, tõmmates käe ära, et käiku vahetada. „Väljendusin valesti.”
„Mitte sugugi, kui sa seda silmas pidasid.”
„Meil on veel küllalt aega. Kas sa mitte ei tuleta mulle pidevalt meelde, et oled vaid kolmekümnene?”
Nüüd tahtis ta nalja teha, aga Anna ei kavatsenud lasta tal vaid kergelt pealispinda riivata. Mitte nüüd, kui oli jäänud vähem kui pool miili lühiajalise autoparklani.
„Tean, et ma ei ole vana, aga minu perekonnas jõuavad naised vara menopausi. Mäletad, ma rääkisin sulle, kuidas mu ema ei saanud pärast mind enam rohkem lapsi? Ta polnudki palju vanem kui mina praegu.”
„Teadus on edasi arenenud. Minu ema oli neljakümneaastane, kui mina sündisin. Veel kümme aastat edasi.”
„Aga ise näed, kuidas see tal välja tuli!” Anna hammustas huulde. Tavalises olukorras oleks ta nii taktitu väljendumise pärast häbiga pingi alla vajunud, kuid praegu oli probleem nii tähtis, et tuli survet avaldada. „Tahan, et sina oleksid veel aastaid olemas. Tahan, et käiksime koos pargis jooksmas ja teeksime seda emme-issi värki.”
„Ma ei tea, mil määral mu isa kannatas stressi all, aga kujutan ette, et ta polnud sugugi väiksema surve all kui mina,” lausus Phil jäigalt. „Seejuures oli tal vaid üks laps.”
Järgnes kohmetu paus. „Anna andeks,” ütles Anna. Ta sirutas end, et võtta mehe käsi. Pärast hetkelist kõhklust laskis Phil tal sõrmed ümber tema omade põimida.
„Ei suuda lihtsalt ära oodata, millal saab ometi kuulda, kui iiiimeline on New York,” sõnas Anna, üritades ületada nende vahele tekkinud lõhet. „Mis sa arvad, kas Chloe’ juuksed on ikka endist värvi? Kas nad sinu arvates meie järele ka puudust tundsid?”
„Vean kihla, et sinu järele tundsid küll,” ütles Phil, näidates suunda parklasse viivale sõidurajale. „Sarah on kohutav kokk.”
Anna heitis talle kiire pilgu ja nägi, et mehe silmad säravad ootusest näha jälle oma tüdrukuid. Oma häbiks tundis ta armukadedusekihvatust nende ühise lapse nimel, kes pidi ootama, kuni ta poolõed end nihutavad ja talle ruumi teevad.
New Yorgi lennuk hilines ning Anna jälgis,