Või peaksin hoopis ütlema söör admiral Henry Chadwick?” Ta manas naljatamisi näole aupakliku ilme.
„Vana vahva Hal,” lausus Cordelia soojusega. „Ta on nii armsake. Ja Fliss on lausa täiuslik leedi Chadwick. See peente joontega aristokraatlik nägu. Enam kenamat paari ei saakski olla. Mäletad, kui nad lasksid mul Country Life’ile loo kirjutada oma imepärasest vanast majast? Kindlusest. Hal oli vaimustuses, aga Fliss nõudis, et ma isiklikumad üksikasjad täiesti välja jätaksin, mis minu arvates oli täiesti mõistetav. Lisaks paiga ajaloole otsustasime tähelepanu pöörata ka Keep Organics’ile, orgaanilisele köögiviljakasvatamisärile, mille rajas Jolyon. See oli väga vahva.”
„Kummaline, kas pole,” lausus mees mõtlikult. „Hal ja Fliss pole ju kogu aeg paar olnud. Me kipume seda unustama, sest nad näivad teineteise jaoks lausa loodud olevat. Nad on olnud abielus ainult umbes seitse või kaheksa aastat. Fliss ja Hal on nõod ja Kindlus kuulub samavõrd Flissile kui Halile.”
„Nad selgitasid seda mulle, kui nendega kohtumas käisin,” möönis Cordelia. „Sellepärast ei tahtnudki Fliss liiga palju isiklikke asju sisse panna. Suguvõsa maja on seotud nii paljude draamadega, et ma oleksin võinud neist terve raamatu kirjutada. See on hämmastav koht. Tegelikult meenutas võimukoda mulle Kindlust, kuid palju väiksemas ulatuses. Mis Hali esimese naisega juhtus? Kas sa tundsid teda?”
Angus kortsutas kulmu. „Vist mitte. Kui me kõik olime spetsialiseerunud, kaotasime mingil määral kontakti. Roger ja Hal olid veepealsed mehed. Meie Simoniga läksime allveelaevale. Ma arvan, et me olime MoD-s, kui Hali naine ta maha jättis. Ta võttis ühe poisi kaasa, kuid Jolyon jäi Hali juurde, nii et teda nägime me tihti. Pean ütlema, et on nii kummaline Jo’d praegu televiisoris näha. Ta on täpne koopia Halist tema vanuses.”
„Jo!” Cordelia lõi käega suu pihta. „Jolyon Chadwick. Olen mina alles rumal.”
„Miks?”
„Sellepärast Henrietta helistaski. Ta ütles, et keegi Jo-nimeline oli jätnud Rogerile sõnumi ja ta uskus end mehe häält tundvat. Mul ei tulnud Jolyon mõttessegi. Ma mõtlesin Josephi või Joe peale. Olen mina alles idioot. Ta pidi läbi astuma, teadmata, et Maggie ja Roger on ära Uus-Meremaale sõitnud.”
„Noh, siis on hästi,” ütles Angus rahustavalt. „Henriettal pole Jo puhul midagi karta.”
„Muidugi mitte. Aga ma võiksin ikkagi helistada. Anda talle hoiatussignaali. Pealegi on Jo nüüd päris kuulus, kas pole? Henrietta võib pahaseks saada, kui teda vanades teksastes ja ilma meigita tabatakse.”
Ta leidis oma mobiili ja vajutas klahve.
„Kullake, see olen mina. Kuula. Ma mõtlesin, et kas pole see Jo Chadwick, kes selle teate jättis … Oh. Oh, ta on praegu seal. Ah nii… Hästi. Hiljem, jah, sobib suurepäraselt.”
Cordelia vajutas mobiili kinni ja tegi mehele grimassi. „Ta on juba seal,” ütles ta.
Angus muigas. „Ja?”
Cordelia jäi mõttesse. „Henrietta tundus kergelt pabinas olevat. Aga heas mõttes. Ütles, et räägib hiljem.”
Mees kergitas kulme, ajades huuled prunti. „Loodan, et mitte liiga hilja,” ütles ta. „Meil võib tegemist olla.”
Kolmas peatükk
Henrietta tundis ta kohe ära. Mees seisatas aiateel, näkku kerkimas kergelt hämmeldunud ilme, nagu kahtlustaks ta mingit muutust, mida ei suuda päris hästi hoomata. Siis olid Juno ja Pan uksest välja talle vastu tormanud, ta ilme oli selginenud ja ta oli sirutanud käed nende poole, kummardunud neid paitama. Kutsikas oli nende taga kepselnud, kareldes ja hüpeldes, ja ta oli valjusti naernud, öeldes: „Tere, vanad semud,” ning kükitanud kutsikat kõrvust sikutama. Siis oli ta pilgu tõstnud ja näinud teda uksel ootamas, ning tema üllatunud ilme oli olnud peaaegu halenaljakas. Ta oli koertekarja vahelt tema poole tulla ukerdanud ja öelnud: „Tere. Kas Roger on kodus?” Ja tema oli öelnud: „Ei, kahjuks mitte, aga tulge sisse. Mul on vist teie jaoks mõned raamatud.”
Nüüd seisid nad üsna ujedalt koos külmas, hämaras hallis, vaadates raamatuid ja Henrietta ütles: „Te siis ei teadnudki, et Maggie ja Roger läksid Uus-Meremaale?”
„Ei.” Ta pani raamatu tagasi kotti. „Ma kuulsin, et see oli neil plaanis, aga mul polnud aimugi, et nad juba läinud on. Ja teie hoolitsete siis koerte eest? Ja vanade ponide?”
Ta kõhkles. Oleks kerge lasta tal uskuda, et ta ongi koerte hooldaja, mingeid selgitusi poleks vaja ja ta kaoks oma raamatutega ning olekski kõik. Kuid ta ei tahtnud, et mees kaoks. Tal oli mingi kummaline, aga väga kindel tahtmine, et ta jääks.
„Noh, hoolitsen jah,” ütles ta, „aga päris nii ühene see ka ei ole. Ma ei ole koerte hooldaja. Ma olen Susani lapsehoidja. Nad läksid Maggie ja Rogeriga kaasa, mõistate?”
Ta vaatas teda tähelepanelikumalt. „Ah soo,” ütles ta. „Noh, arvan taipavat. Vaadake, mina olen Jolyon Chadwick. Minu isa on üks Rogeri vanu sõpru. Mereväe semud ja nii edasi. Ma tunnen Susanit üsna hästi, kuigi ma ei ole teda juba aastaid näinud.”
Henrietta naeratas. „Ma tean, kes sa oled,” ütles ta. „Põhiliselt muidugi televisiooni tõttu, aga ma oletan, et oleme ka varem kuskil kohtunud. Minu pere on ka mereväelase pere. Noh, oli. Ma olen Henrietta March. Me käisime Susaniga koos kuninglikus merekoolis. Nii ma sattusingi tema lapsehoidjaks. Olin parasjagu uut tööd otsimas, kui ta oma ärile jalad alla sai, aga tal oli kaks väikest last, nii et kõigile tundus see sobivat. Kui kõik see vastu taevast lendas, pakkusin, et tulen siia. Maggie alatine abiline oli hõivatud.
„Kõik see?” kordas mees.
Ta polnud oodanud, et tema mõtlematult öeldud fraas nii kiiresti üles võetakse. Vaikus venis, kuni ta kaalus, kui palju talle rääkida; lõppude lõpuks kuuleb ta mereväelaste klatši kaudu tõde õige pea.
„Kas sa sooviksid teed?” Ta lükkas seda hetke edasi. „Ma sain Bicknolleri külakauplusest väga hea koogi.”
„Tänan.” Mees järgnes talle kööki ja kükitas, et mängida kutsikaga, kes keeras end vaimustusest selili ja näksis nõelteravate hammastega Jolyoni sõrmi. See tegelane siin on uus. Mis ta nimi on?”
„Maggie kutsub teda Tackeriks. Sedasi löövat temas välja kõmri keel, ütleb Roger. Tal on üsna suursugune tõunimi, aga Maggie hakkas teda lihtsalt Tackeriks kutsuma ja see jäigi külge.”
„Noh, ta ongi väike traageldaja1,” ütles Jolyon. „Ta on jumalik. Minu vana semu Rufus suri möödunud aastal, kuid kunagi oli ta täpselt samasugune. Vaat siis.” Ta tõusis püsti ja võttis naiselt tee vastu. „Milles siis kogu asi on?”
Ta oli otsustanud tõtt mitte väänata, kuid kõhkles sellegipoolest. „See on üsna ebameeldiv, ausalt öelda. Pealgi on see väga isiklik ja me tegelikult ei tunnegi teineteist.”
„Arvatavasti tunneme. Mereväelaste peredel on alati mingi side. Arvan, et meie isad tunnevad teineteist. Mind lihtsalt huvitab, miks Roger ja Maggie nii ootamatult minema kihutasid, ilma oma lähedastele sõpradele midagi ütlemata, see on kõik. Aga ära muretse, kui tunned, et on ebadiskreetne mulle sellest rääkida. Ma ei käi peale.”
Henrietta ohkas kaht koogitükki lahti lõigates. „Oleks hea, kui saaks sellest rääkida. Ausalt öeldes, olen ma ikka veel šokis. Iain jättis Susani maha. Ta leidis teise ja nad läksid lahku. Maggie otsustas, et on paras hetk aeg maha võtta ning utsitas Susani ja lapsed enda ja Rogeriga kaasa Uus-Meremaale minema. Susani partner juhib ettevõtet ja hoolitseb Londoni maja eest ning mina olin nõus siia tulema, et nad saaksid kiiresti ära sõita.”
„Ah nii. Vaene Susan.” Jo hääl oli kõlatu.
Ta vaatas mehele otsa. Tolle ilme oli sünge ja see oli millegipärast lohutav. „Ma olen peaaegu sama läbi kui Susan,” tunnistas Henrietta. „Me kõik olime nii õnnelikud, mõistad. Vähemalt ma arvasin, et oleme. Polnud vähimatki ohumärki. Ei tülitsemist, ei karjumist, ei lahkhelisid. Äri edenes keldrikorrusel