.

põldu liikuv tume kogu võis olla mõni rebane või koer; küürutõmbunud kuju talviselt raagus puuokste vahel oli arvatavasti hiireviu, kes külmunud vagude vahelt toitu leida lootis; ta rõõmustas kui lehmad, kes olid pärast pikka morni talvekuist vangistust lopsakale rohetavale põllule välja lastud, peadpööritavast vabadustundest tagant üles lõid; ta ootas kärsitusega esimesi kevadisi lumivalge kasukaga lambatalli uttede kannul ebakindlalt kepslemas, õhk kajamas nende peenikesest kaeblikust määgimisest. Maastik oli talle niisama tuttav nagu elutuba ta selja taga, ja sama kallis.

      Kui kõvasti olid nad Susannaga siin vaeva näinud, esmalt küüni enda kallal ja siis aias, et kõik oma plaanid edukalt ellu viia. Gus ohkas kergendunult, lausudes kohe ka kiire tänupalve. Alates esimestest päevadest oma Totnesis graafikastuudio kohal asuvas väikeses korteris kuni tänaseni, mil nende kolmas laps pidi iga hetk sündima, olid nad mõlemad Susannaga tundnud sügavat sisemist rahulolu, mis tabab vaid neid, kes elavad teineteisega täielikus harmoonias. Nende külalislahke, väärikas ja sõbralik kodu oli avatud kõigile sõpradele ja pakkus turvalisust nende lastele. Ei tema ega Susanna polnud lasknud end vaevata hirmudest, mis tabab liiga suure fantaasialennuga inimesi, ega nõrgestanud neid ka ebakindluse paine. Susanna ei sattunud paanikasse, kui nende väike äri elas üle tavapäraseid tagasilööke – nagu kassakäive vähenemine või ajutine klientidekaotus – ning ka Gus jäi rahulikuks, kui Susannat haaras äkiline paanika oma sugulaste pärast. Naine oli hakanud juba vanaema surmast üle saama, ja kuigi ta temast ikka veel suurt puudust tundis, teadis Gus, et ta tõeliseks mureks oli vend Mutt.

      Partituurileht lendles aiatooli alla kiviplaadile ja Gus kummardus, et seda kätte saada. Temagi muretses Muti pärast, tajudes seda sünget allhoovust, mis voolas sügaval Chadwickide välise sarmi ja andekuse taga. Oli selge, et noores eas läbi elatud tragöödia oli Mutti palju sügavamalt mõjutanud kui tema kaht õde, kuigi viimasel paaril aastal näis ta olevat saavutanud suurema sisemise rahu. Oli kahju, et Mutt polnud Janiesse armunud. Tolle muretu loomus, mis paljuski sarnanes Susanna omaga, oleks võinud suurel määral Muti haavu ravida ning takistanud tema äkilisi langemisi „musta koera” kätte, nagu Susanna seda nimetas. Salamisi imetles Gus Muti vaprust. Selle avalikuks tuleku oht Kuninglikus Mereväes pidi nõudma raudset enesevalitsemist.

      Gus mõtles: Häda on selles, et kui tundeid vaka all hoida, pääsevad need varem või hiljem mingis olukorras valla.

      Tal oli selle kohta oma teooria: kui selliseid tundeid nagu viha, hirmu, armukadedust, pahameelt väga kramplikult alla suruda, vallanduvad need lõpuks mingi kohutava haiguse näol. Ta uskus, et see, mida inimene hinges maha surub, väljendub füüsilistes hädades, hävitades tervise. Ta pomises veel ühe lühikese, kuid südamest tuleva palve, mis väljendas tänulikkust oma õnnelike ja tervete laste eest ning lootust, et ka kolmas laps samasugune tuleks. Susanna väljus tema taga majast ja sättis oma koguka keha ettevaatlikult mehe kõrvale toolile.

      „See oli Mutt,” ütles ta – ja mees heitis talle kiire küsiva pilgu. Naine krimpsutas nägu. „Enam-vähem. Oli üsna rõõmus, aga ma tunnen teda liiga hästi, et end isegi telefoni teel petta lasta. Tema hääles oli see toon, mõistad?” Ta pööras näo läände ja jäi mõttesse.

      „Asi on selles…” alustas Gus ettevaatlikult ning jäi siis vait.

      „Aga me ju arvasime, et tal läheb hästi, kas pole?” küsis naine kurvalt, otsides lohutust.

      „Tal ongi parem,” vastas mees kähku. „Selles pole kahtlust. Ma olen kindel, et ajaga jäävad need hood harvemaks. Sa ise ütlesid nii.”

      „Ma tean, et ütlesin.” Naine niheles ebamugavusest. „Kuid võib ka olla neid kordi, millest me midagi ei tea. Kui ta on merel ega saa telefoni haarata.”

      „Minu arust ei ole see eriti tõenäoline.” ütles Gus veendunult. „Ma usun, et kui ta on hõivatud, ei juhtu seda üldse. Need löövad välja just nimelt puhkehetkedel. Ausõna, Sooz, ma olen kindel, et ta saab sellest üle. Aeglaselt, aga kindlalt. Tal on ju puhkus tulemas, eks ole? Kas sa kutsusid ta siia?”

      „Muidugi kutsusin. Rääkisin talle kõik uudised ära ning ütlesin, et hakkan varsti pudenema. Ta ütles veel, et tuleb siia, ja on valmis pudemeid vastu võtma.” Naine naeratas vastumeelselt. „Vaene Mutt. Ta ei talu ju seda karvavõrdki. Tema jaoks oleks sel hetkel siia sattumine lausa põrgu.”

      „Ära aja jama.” Gus püüdis kõlada enesekindlamalt, kui ta end tundis. „Palju parem on ise kohal olla, kui end miilide kaugusel abituna tunda. Temast võib siin nii mitmeski mõttes abi olla. Ja kui juba jutt sellele läks…?”

      „Korjata kokku legosid, mis on aeda laiali veetud.” Susanna naeratas, nüüd juba palju õnnelikumalt. „See võtab ilmselt kogu öö. Nad peaksid juba voodis olema, kuid on nii kaunis õhtu, et ma ei raatsinud neid sellest ilma jätta.”

      Mees sirutas käe tema poole. „Kuidas sa end tunned?”

      „Paksuna.” Susanna põimis oma sõrmed tema omade ümber. „Ma olen sellest tüdinenud, nagu Fred ütleks. Mul on kõrini sellest, et ma näen välja nagu mõni paks mamsel tsirkuses.”

      „Sa näed väga ilus välja.” Gus vaatas teda armastavalt. Rasedus sobis naisele, tema päevitunud nahk pakatas tervisest ja pruunide silmade pilk oli kirgas. Tema paksud tumedad juuksed olid klambritega üles kinnitatud, nii et nägu jäi nähtavale ja tema avar pikk kleit oli valmistatud pleekinudpunasest india puuvillast. „Milline tema ka tuleb?”

      „Veel üks tüdruk,” vastas Susanna varmalt. „Paneme talle nimeks Louise ega lase kahel esimesel eluaastal Kiti tema lähedussegi.”

      Gus muheles. „Vaene Podger. Isegi mina vaevalt mäletan, et me talle sinu ema järgi Alison nimeks panime. Ma loodan, et asjad muutuvad, kui ta ükskord kooli läheb.”

      „Võimalik. Hetkel ei lähe see talle põrmugi korda, aga küll me siis veel näguripäevi näeme, kui kord minema hakkab.”

      Ta vaatas selja taha, kui astus Fred klaasustest välja astus, Podger sabas. Fred ronis isa sülle ja hakkas kohe temaga jõudu katsuma. Gus päästis oma partituuri, asetas selle tooli kõrvale maha ning hakkas Fredi kõditama, kes pingutusest hingeldades tahtmatult naerma ja kiljuma hakkas. Podger vaatas vaikselt pealt, pöial suus, surudes end vastu ema põlve. Susanna silitas sõrmega roosat põske, silus säravaid tumedaid juukseid ning äkki pühkisid Muti süngete hirmude varjud ka tema rahu minema. Kas Podger on saabuva tita peale armukade? Kas ta näeb beebis sissetungijat, kes võib endale võtta tema erilise pesamuna rolli? Susanna kummardus nii palju ettepoole, kui sai, ja tõmbas Podgeri endale lähemale. Laps pööras oma rõõmsad silmad ja vallatu naeratuse tema poole ja Susanna tundis suurt kergendust.

      „Kuidas oleks õhtusöögiga enne magamaminekut?” tegi ta ettepaneku, otsekui autasustaks Podgerit selle eest, et too on õnnelik.

      „Kooki,” vastas Podger kohe – tema oli laps, kes ei jätnud juhust kasutamata – ja püüdis ema jalule tõmmata. „Kooki ja oasaia.”

      „Kui sa just nõuad,” judises Susanna.

      „Kooki,” hüüdis Fred, pead nii kuklasse kallutades, et juuksed kiviplaate puudutasid, põlved tugevasti isa vöökoha ümber põimitud. „Palju magusat šokolaadikooki.”

      Gus vinnas end püsti, Fredi jalad ikka veel ta piha ja käed kaela ümber. Susanna võttis Podgeril käest ja nad läksid kõik koos majja.

      Paar miili eemal seisis Jolyon järve ääres, nautides veel viimaseid vabadusehetki enne magamaminekut. See oli tema lemmikkoht, kus tihedad rododendronipõõsad varjasid mänguväljaku, pakkudes rahu ja privaatsust. Kuigi tal oli nüüd siin juba mitu sõpra, hindas ta neid harvu hetki, mil sai üksinda olla ja elu üle järele mõelda. Ta oli olnud Herongate’is palju õnnelikum, kui oli osanud arvata. Alguspäevil, kui ta igatses koju emme ja Edwardi juurde, et isa merelt koju oodata, olid Jamie ja Bess talle suureks toeks olnud.

      Ta kulm tõmbus pisut kipra, kui kummardus, et tõsta klibusel kaldal lebav hall suleke ja tõmmata selle pärlendavat siidjust õrnalt läbi sõrmede. Kõige raskem oli see, et ta ei saanud kodustel asjadel silma peal hoida. Ta oli alati aru saanud, kui