et Viggo jooksu paneb. Kas ta on metsas luurava olendi juba unustanud? See tappis alles hiljuti hirve. Väikese poisi tapmiseks kulub tal ainult sekund!
„See on sinu süü!” kähvab Alrik Tere-Henryle.
Siis tormab ta vennale järele. Jookseb nii kiiresti, kui vähegi suudab. Ta ei julge hüüda. Kes teab, kes jämedate puutüvede taga võib luurata.
21. PEATÜKK
Geopeitus
ALRIK JOOKSEB TERVE tee kuni koduni välja. Kuigi tegelikult pole see ju kodu. Nad elavad Andersi ja Laylah’ juures. Alrik ja Viggo on kasulapsed. Ent Laylah nimetab neid lisalasteks. „Need on minu lisalapsed!” ütleb ta. See on parem sõna.
Alrik viskab esikus kingad jalast ja kiirustab teisele korrusele oma tuppa.
Viggo lamab voodis teki all, riided seljas. Ta mängib mobiilis „Plants vs. Zombies’t”. Alrik istub oma voodi äärele ja saadab Magnarile tekstisõnumi. Ta kirjutab, et nad on kodus. Natukese aja pärast tuleb vastus.
„See on Magnarilt,” ütleb Alrik. „Nad jõudsid samuti turvaliselt koju.”
„Vasta neile, et nad võivad põrgusse kerida,” sõnab Viggo kalgilt.
Alrik ei tee Viggo kommentaari kuulmagi.
„Magnar kirjutab, et Henry tervitab sind.”
Viggo tulistab mobiilis zombisid hernestega, nii et neil lendavad käed ja pead küljest.
„Kirjuta vastu, et ma vihkan nende idioodist venda. See on ju täitsa lollakas!”
Alrik jätkab sõnumite kirjutamist.
„Magnar vastab, et Henry on veidi omamoodi, aga tegelikult väga hea südamega.”
Viggo ei lausu rohkem sõnagi. Ta kisub omal riided seljast, viskab need põrandale ja hüppab uuesti voodisse.
„Magnari meelest me võiksime nüüd magama minna,” jätkab Alrik. „Ta ei usu, et täna öösel veel midagi toimuks.”
Ent Magnar eksib.
Mariefredi linna piiril kõrguvad künka otsas vanad varemed. Üks vanem mees teeb seal õhtust jalutuskäiku. See pole loomulikult mingi tavaline jalutuskäik, sest mehel on kindel eesmärk. Ta mängib geopeitust või „aaretejahti GPS-i abil”, nagu ta seda seletab sõpradele ja tuttavatele, kes asjaga kursis ei ole. Pensionile minekust alates on see tema uus hobi. Talle on tekkinud geopeituse mängijatest sõpru Rootsis ja kogu maailmas. Nad peidavad üksteise jaoks väikesi aardeid, mida teised klubi kodulehele pandud vihjete ja koordinaatide abil üles püüavad leida.
„Mis siin siis on?” pomiseb ta endamisi ja uurib oma nutitelefoni ekraani. „GPS-i järgi peaks aare kuskil siin olema.”
Mees vaatab ringi. Kuu valgustab tontlikke varemeid. Üle künka lõõtsub külm tuuleiil. Mees võdistab õlgu ja tõstab jopekrae üles.
Siis ta kummardub ja hakkab taskulambiga valgust näidates otsima. Ta lükkab põõsaoksad kõrvale, vajutab koltunud rohukõrred maha, libistab pilgu üle maapinna aukude ja lohkude. Kobab sõrmedega kivide vahelt ja… talle jääb midagi pihku. Aare.
Ta tõmbab välja väikese plastmassist karbi. Teeb kaane lahti ja võtab sealt logiraamatu, mis lisaks muudele väikestele asjadele alati säärases karbis peab olema. Ta kirjutab logiraamatusse oma nime, kuupäeva ja kellaaja. Nendib rahulolevalt, et ta on esimene, kes selle aarde leidis.
Lähedusest kostab murduva oksa praksatus. Mis see oli? Ta vaatab ringi, kuid näha pole midagi.
Ta jätkab karbis olevate asjade uurimist. Lõpuks valib ta välja Rubiku kuubiku ja pistab selle jopetaskusse. Teisest taskust võtab ta kaardipaki ja paneb selle karpi. Niimoodi mängitaksegi geopeitust. Kui võtad ühe asja, tuleb selle asemele midagi muud panna. Lõpuks torkab ta karbi samasse kohta tagasi.
„Niimoodi,” ütleb ta ja pühib käed puhtaks.
Samal ajal tunneb ta torkivat lõhna. Võeh, kas see tuleb tema kätest? Mida ta küll on puudutanud? Ta tõstab sõrmed nina alla. Ei, see hais tuleb kuskilt mujalt.
Siis kostab selja tagant heli, justkui puruneks mingi kõva asi. Otsekui purustataks suures veskis kive.
Ta tardub paigale. Keegi seisab tema selja taga. Või õigemini – MISKI seisab tema selja taga. Ta pillab taskulambi maha. Ta ei julge ümber pöörata. Ragisev heli täidab teda jäise õudusega.
Seejärel tormab muru talle kohutava kiirusega vastu. Ent ta saab aru, et see on tema ise, kes ettepoole kukub. Tema selga rõhub raskus.
Ja ümberringi muutub kõik mustaks.
22. PEATÜKK
Toidusõda ja võlukunst
„KES SAAB HOMME kaksteist?” küsib Laylah hommikusöögi ajal ja sasib Alriku juukseid.
Ta teeb seda kogu aeg. Ta ei lähe Alrikust ja Viggost kunagi mööda ilma neid puudutamata. Embab näiteks. Ta teeb seda otsekui möödaminnes, nähtavasti pikemalt mõtlemata. Patsutab korraks, või paneb käe õlale.
„Äh, mõni asi,” ütleb Alrik ja kühveldab suhu järjekordse lusikatäie keefiriga müslit. „Sünnipäevadel pole mingit tähtsust.”
„Ema tuleb homme meile järele,” ütleb Viggo rõõmsalt. „Me läheme sünnipäeva tähistama!”
„Jah,” vastab Laylah. „Nii et meie peame Alriku peo juba täna õhtul ära.”
„Äh, mõni asi,” ütleb Alrik uuesti.
„Minu meelest on sünnipäevad tähtsad,” lausub Laylah ja ajab selja sirgu. „Ma kavatsen teha šokolaadi-beseetordi, millest saame nädalaks ajaks suhkrušoki! Ja oma vanaema retsepti järgi teen ka veel baklava!”
Ta läheb trepist üles ja vannitoast hakkab kostma tema elektrilise hambaharja surinat. Anders on juba tööle läinud. Viggo ja Alrik on kahekesi köögis.
„Mis sa arvad, mis ema sulle kingib?” küsib Viggo. „Telefonis ütles ta, et see on suur üllatus.”
Alrik ei vasta midagi. Talle teeb haiget näha, kuidas Viggo ema homse tuleku üle rõõmustab. Viggo igatseb hullupööra ema järele. Alrik on targem. Väga hästi võib juhtuda, et ema ei tulegi. Või mis veel hullem: kui ta tuleb, on ta purjus ja ilma ühegi kingituseta. Parem on mitte igatseda. Siis ei pea pärast pettuma.
„Hallo!” ütleb Viggo. „Kas ma olen nähtamatu või? Miks sa ei vasta?”
„Mul on emast suva,” ütleb Alrik.
See kukub välja palju karmimalt, kui ta on kavatsenud. Aga ometi ei saa ta pidama ja jätkab:
„Mul on temast ja tema kingitustest suva. Saad aru?”
„Mis sa sellega mõtled?” Viggo hääl kõlab abitult.
„Ma ei usu, et ta üldse tulebki. Vanamutt selline!”
Alriku selja taga käib vastu seina pirakas.
Viggo on teda oma hommikusöögi taldrikuga visanud, aga taldrik ei taba Alrikut, vaid puruneb vastu seina.
Keefiri on laual, põrandal ja Alriku juustes.
„Mida sa teed!” karjub Alrik, kuid Viggo jõuab teda juba ka võileivaga visata. Selle järgneb maapähklivõi purk. Alrik põikab eest ära. Ka purk lendab vastu seina. Ent see jääb terveks, kukub kõmakaga põrandale ja veereb eemale.
Laylah tuleb joostes trepist alla.
„Poisid!” hüüab ta. „Mida te küll…”
Kaugemale ta ei jõua, vaid libiseb