järele tulla.
Stephanie sööstis varjudest välja ja karjus appi, kuid takso oli läinud ning tänav tühi. Ta karjus uuesti, nüüd juba meeleheitest. Tänavalambid värvisid ümbruse oranžiks ja joonistasid tema ette ta varju. Selja tagant liikus lähemale teine vari. Ta viskus kõrvale just sel hetkel, kui mees mööda tormates teda peaaegu tabas.
Stephanie ees oli kanal, mis voolas läbi linna. Ta jooksis sinnapoole, olles teadlik sellest, et mees oli taas ta selja taga ja lähenes jõudsalt.
Ta tundis oma õlal sõrmi. Esimene puude oli põgus, kuid teine haaras juba kõvasti. Mehe käsi tõmbus ta õla ümber koomale just siis, kui Stephanie kanali äärele jõudis. Tal õnnestus ettepoole viskuda enne, kui mees jõudis teda tagasi tõmmata. Ta kuulis selja tagant paanikakisa ja mõistis, et oli mehe endaga kaasa tirinud.
Seejärel mattis jäine vesi nad endasse.
Külm lõi ta korraks hingetuks, kuid Stephanie võitles sellega ja vehkis jalgadega. Ta haaras vett ja tiris seda külgedele nii, nagu oli teinud lugematuid kordi Haggardi rannas. Nüüd liikus ta ülespoole, valguse poole.
Ta jõudis ahmides pinnale ja pööras oma pead. Tüdruk nägi, kuidas mees rabeleb ja kätega surmahirmus vehib. Viivuks tundus Stephaniele, et mees ei oska ujuda, kuid see polnud kõik. Vesi tegi talle haiget, töötas nagu hape, söövitades temalt tükke. Tema karjed muutusid kurguhäälseteks helideks ja Stephanie vaatas, kuidas ta lagunes ning vaikseks ja vägagi elutuks muutus.
Stephanie ujus temani hulpivatest tükikestest eemale ja kündis läbi vee. Käed ja jalad olid külmast juba kanged, aga ta jätkas seni, kuni sild oli kaugel selja taga. Ta jõudis lõdisedes kanali ääreni ja suutis end välja vinnata. Käed rinnal risti, ketsid iga sammuga mulksumas ning juuksed pea külge kleepunult ruttas ta Bentley juurde.
Sinna jõudes oli Bentley tühi. Stephanie hoidis end varju, valgusest eemale. Üks veok sõitis mööda ja aeglustas õnnetuspaigani jõudes kiirust. Kui juht kedagi ei näinud, sõitis veok edasi. Stephanie ei liikunud paigalt.
Mõne minuti pärast ilmus Leebesurm kitsast kõrvaltänavast, kuhu Stephanie oli põgenenud. Ta kõndis kiirelt ja vaatas tänavat pidi edasi-tagasi, kuni jõudis autoni.
Stephanie astus varjudest välja.
„Hei,” ütles ta.
„Stephanie!” hüüdis Leebesurm ja tormas ta juurde. „Oled elus!”
„Käisin ujumas,” ütles ta, üritades hoida hambaid plagisemast.
„Mis juhtus?” küsis Leebesurm. „Kus ta on?”
„Siin ja seal.” Leebe tuuleke käis Stephanie ligunenud riietest läbi. „Vesi nagu… lagundas ta tükkideks.”
Leebesurm noogutas. „Seda juhtub.”
Ta sirutas käe välja. Stephanie tundis, kuidas ta kuivab ja vesi voolab tema pealt, kogunedes pea kohale uduks. „Sind see ei üllata?” küsis ta.
Leebesurm liigutas pilve eemale ja lasi selle lahti. Tänavale sadas kerge sabin. „Mõned Adepti maagiatüübid ei ole odavad. Nagu me Gordoni majas nägime, oli su ründaja teinud end tulekindlaks ja ilmselt oli selle üle väga uhke.
Kahjuks oli selle väikese loitsu hinnaks see, et suur veekogus on surmav. Igal kõval loitsul on oma peidetud konks.”
Ta nipsutas sõrmi ja tekitas tule. Stephanie tundis end taas soojenevat.
„Tore trikk,” ütles ta. „Õpeta mullegi teinekord.”
Stephaniel õnnestus suure vaevaga autouks lahti kangutada. Ta pühkis istmelt klaasikillud, istus sisse ja pani turvavöö kinni. Leebesurm läks purunenud juhiakna juurde ja ronis selle kaudu rooli taha. Ta keeras süütevõtit, mootor käivitus, kaebles natuke ja hakkas siis tööle.
Stephanie keha oli väsinud. Mõistus oli väsinud. Tema jäsemed mõjusid rasketena ja silmad tahtsid kinni vajuda. Ta õngitses taskust välja mobiili – imekombel polnud kanali vesi seda rikkunud. Ta vajutas nuppu ja ekraanile ilmus kell ning ta oigas. Seejärel vaatas aknast, kuidas esimene hommikuvalgus taevasse hakkas imbuma.
„Mis on?” küsis Leebesurm. „Said haiget?”
„Ei,” vastas ta, „aga saan, kui ma Gordoni majja tagasi ei jõua. Emme tuleb mulle varsti järele.”
„Sa ei paista kuigi õnnelikuna.”
„Noh, ma ei taha sinna maailma tagasi minna – see on igav vana linn uudishimulike naabrite ja vastikute tädidega.”
„Sa pigem jääks maailma, kus sind öö jooksul kaks korda rünnatakse.”
„Ma tean, et see kõlab segaselt, aga jah. Siin juhtub asju.”
„Lähen täna hiljem ühe sõbraga kohtuma, ta võiks olla keegi, kes oskab meid aidata. Võid kaasa tulla, kui tahad.”
„Päriselt?”
„Mulle tundub, et sul on selle töö jaoks tõeliselt annet.”
Stephanie noogutas ja kehitas pisut õlgu. Kui ta suu uuesti lahti tegi, pidi ta suure vaevaga suurt rõõmu hääles varjama. „Ja kuidas on maagiaga?”
„Mis sellega siis on?”
„Õpetad mulle?”
„Sa isegi ei tea, kas sa oled selleks võimeline.”
„Kuidas ma teada saan? Kas selleks on mingi test?”
„Jah, me lõikame sul pea otsast. Kui see kasvab tagasi, oskadki võluda.”
„Sa teed jälle nalja, eks ole.”
„Küll on tore, et märkasid.”
„Kas sa õpetad siis või mitte?”
„Ma pole õpetaja. Olen detektiiv. Mul juba on karjäär.”
„Aa, muidugi. Lihtsalt, ma väga tahaks õppida ja sina tead sellest kõike.”
„Su lipitsemine on vaevumärgatav.”
„Aga OK, kui sa ei taha mind õpetada, siis pole hullu. Eks ma võin alati Selanat paluda.”
Leebesurm vaatas teda. „Selana sind ei õpeta. Ta ei õpeta sind, sest ta ei tee midagi, millest ta ise kasu ei saa. Alguses ei pruugi sa seda märgata ja sulle võib tunduda, et ta on tõesti su vastu kena, aga sa ei tohi teda iial usaldada.”
„Hea küll siis.”
„OK. Oleme rääkinud?”
„Oleme rääkinud. Ei usalda Selanat.”
„Tore. Hea, et saime selle selgeks.”
„Kas sa siis õpetad mulle maagiat?”
Ta ohkas. „Sinuga tegelemine saab olema rist ja viletsus, eks?”
„Nii mu õpetajad koolis räägivad.”
„Küll see saab lõbus olema,” ütles Leebesurm kuivalt. „Tean seda juba ette.”
Ta viis Stephanie Gordoni maja juurde. Poole tunni pärast plärtsus ema auto läbi hiigellompide ja tüdruk läks talle vastu. Tal õnnestus ema tähelepanu majast eemal hoida, et too ei märkaks vaid raami vastu nõjatuvat välisust.
„Tere hommikust,” ütles ema, kui Stephanie autosse istus. „Kõik on hästi?”
Stephanie noogutas. „Jaa, kõik on korras.”
„Sa paistad veidi räsituna.”
„Oh, aitäh, emme.”
Ema naeris, kui nad värava poole sõitsid. „Vabandust. Noh, kuidas siis öö möödus?”
Stephanie kõhkles hetke ja kehitas siis õlgu. „Sündmusteta.”
7
SERPIN
Nefarian Serpinil oli külaline.
Varjusõdalased kummardasid sügavalt, kui ta mööda