kuhu maskeeritud mehed olid ta toonud.
„Oleksin vähem õnnetu,“ mõtles ta, „kui mind oleks siia toodud enne kohtumist selle meeldiva noore kuningaga, sest mälestused temast vaid suurendavad mu valu. Kahtlemata kohtleb kuninganna mind nii julmalt seepärast, et ma ei saaks enam Charmant’iga kohtuda. Kahjuks läheb see vähene ilu, mille taevas on mulle kinkinud, mulle nii kalliks maksma!“ Ta puhkes nii kibedalt nutma, et seda nähes oleks ka kõige kalgim vaenlane talle halastanud.
Nõnda möödus öö. Kuninganna püüdis igasuguste vahenditega võita Charmant’i poolehoidu. Ta saatis talle kalleid ja ennenägematult toredaid rõivaid, mis olid õmmeldud viimase moe järgi, ja „Armastuse Rüütlite“ ordeni, mille kuningas tema pealekäimisel nende pulmapäeval oli asutanud. See kujutas endast tulipunase emailiga kaetud kuldsüdant kesk arvukaid nooli, millest ühele, mis südant läbistas, oli graveeritud „Mind haavab ainult üks“. Kuninganna oli lasknud Charmant’i jaoks lihvida jaanalinnu muna suurusest rubiinist südame, iga nool oli sõrmepikkusest teemandist ja kee, mille otsas süda rippus, oli lükitud pärlitest, millest väikseim kaalus terve naela. Kunagi varem polnud midagi sellist veel nähtud.
Kui Charmant kingituse kätte sai, jäi ta mõneks ajaks lausa keeletuks. Talle kingiti ka pärgamentlehtedega raamat, mille kullatud kaaned olid kaunistatud kalliskividega ning mis sisaldas oivalisi miniatuure. Raamatusse oli ülevas ja peenutsevas stiilis kirja pandud „Armastuse Rüütlite“ ordeni statuut5. Charmant’ile teatati, et kink pärineb printsessilt, kellega ta kohtus, ja et too palub tal hakata oma rüütliks. Seepeale tärkas Charmant’is lootus, et saatja on tema armastatu.
„Kas tõesti kaunis printsess Florine,“ hüüatas ta, „mõtleb mu peale nii heldelt ja lootustandvalt?“
„Isand,“ vastati talle, „te eksite nimega, need kingid läkitas hoopis armas Truitonne.“
„See on siis Truitonne, kes ihkab mind oma rüütliks?“ küsis Charmant kalgilt ja tõsiselt. „Mul on kahju, kuid ma ei saa sellist au vastu võtta. Isegi valitsejal pole alati õigust talitada oma tahtmist mööda. Ma tunnen rüütlite kohustusi ja tahaksin nende järgi ka käia, mistõttu eelistan loobuda soosingust, mille vääriline mul oleks raske olla.“
Ta asetas südame, kee ja raamatu samasse karpi ja saatis nad kõik kuningannale tagasi. Kuninganna ja ta tütar lausa lämbusid vihast, et võõramaa kuningas oli niivõrd põlglikult tagasi lükanud nende erilise soosingu.
Kui Charmant kutsuti kuninga ja kuninganna juurde vastuvõtule, siis nende ruumidesse sisenedes lootis ta sealt leida ka Florine’i. Silmadega otsis ta teda kõikjalt. Niipea kui ta kuulis kedagi sisse astuvat, pööras ta kähku pea ukse poole. Ta oli murelik ja kurb. Kaval kuninganna aimas, mis toimub noormehe hinges, kuid ei näidanud seda välja. Ta kõneles Charmant’ile vaid meelelahutustest. Noormees vastas talle hajameelselt. Lõpuks küsis ta, kus on printsess Florine.
„Isand,“ lausus kuninganna uhkelt, „kuningas keelas tal seniks oma toast lahkuda, kuni minu tütar pole abiellunud.“
„Ja mis põhjusel,“ kostis prints, „võidaks küll hoida nii imekena neidu vangistuses?“
„Seda ma ei tea,“ vastas kuninganna, „aga kui teada saan, võin teile öelda.“
Charmant tundis taltsutamatut viha, ja vaadates viltu Truitonne’i poole, mõtles endamisi: selle väikese peletise pärast olengi ilma jäänud rõõmust näha Florine’i. Ja ta lahkus tulistjalu kuningannast, kelle juuresolek oli talle lausa talumatu.
Tagasi oma tuppa jõudnud, sõnas ta ühele teda saatvaist aadlinoormeestest, keda ta väga armastas, et ta võiks maksta mis tahes hinda, kui aga saaks võita enda poole mõne Florine’i ümmardaja, kes aitaks tal neiuga kas või hetkekski kokku saada. Hõlpsasti leidiski noormees seltsidaamid, keda võis usaldada. Üks neist isegi tõotas, et juba samal õhtul tuleb Florine aeda avanevale madalale aknale, mille kaudu Charmant saaks temaga vestelda. Ainult tuleb olla äärmiselt ettevaatlik, et sellest keegi midagi teada ei saaks.
„Kuningas ja kuninganna on väga ranged,“ lisas ta, „ja nad hukkavad mu, kui avastavad, et olen soosinud kuningas Charmant’i armastust.“
Aadlinoormees, vaimustuses ettevõtmise kordamineku üle, lubas maksta daamile nii palju, kui too soovib, ja jooksis oma isandale teatama kohtumise kellaaega. Kuid kurikaval seltsidaam ruttas kuningannat hoiatama ja uusi korraldusi saama. Kuninganna otsustas aknale saata oma tütre ning jagas talle selleks näpunäiteid. Truitonne jättis kõik täpselt meelde, kuigi oli muidu väga rumal.
Öö oli nii pime, et Charmant poleks saanud pettust märgata ka siis, kui ta olnuks vähem kindel. Pealegi lähenes ta aknale kirjeldamatus õnnejoovastuses. Ta ütles Truitonne’ile kõike seda, mida oleks öelnud Florine’ile oma tunnete tõestuseks. Truitonne, kasutades ära olukorda, vastas, et võõrasema õeluse tõttu on ta maailma kõige õnnetum inimene ja peab kannatama seni, kuni võõrasõde mehele pannakse. Charmant kinnitas: kui neiu oleks nõus saama tema abikaasaks, oleks ta õnnelik, jagades temaga nii oma krooni kui südant. Nende sõnade järel võttis ta oma sõrmest sõrmuse ja pani selle Truitonne’ile sõrme, lisades, et see jääb tema igavese armastuse pandiks ja et neiu määraks tähtaja, mil tõld nad koos ära viiks. Sellisele kiirustamisele vastas Truitonne nii hästi kui oskas. Charmant sai aru küll, et neiu ei vasta midagi asjakohast, mis muus olukorras oleks teda tõenäoliselt kurvastanud, kuid sel hetkel arvas ta, et hirm, et kuninganna nad tabab, on neiu vaimu halvanud. Ta lahkus vaid tingimusel, et nad kohtuvad järgmisel päeval samal kellaajal, mida talle meeleldi ka lubati.
Kuninganna kuulis kohtumise õnnestumisest ja tõotas omalt poolt igati kaasa aidata. Ja juhtuski, et kokkulepitud päeval tuli Charmant oma kallimale järele lendava tõllaga, mille ette olid rakendatud tiivulised konnad. See tõld oli tema võlurist sõbra kingitus, öö oli pilkaselt pime. Pelglikult väljus Truitonne väikesest uksest. Charmant, kes teda juba ootas, haaras ta käte vahele ja tõotas talle igavest truudust. Aga et Charmant polnud eriti huvitatud tõllas lendamisest, vaid pigem armastatud printsessiga kohe abiellumisest, küsis ta, kus printsess sooviks pulmi pidada. Neiu vastas, et tal on ristiema haldjas Soussio, kes on väga kuulus. Ta arvas, et võiks lennata ta ristiema lossi. Charmant ise ei teadnud teed, ta ütles suurtele konnadele, kes tundsid taevalaotuse kaarti, et neid sinna viidaks, ning ei kulunudki kuigi palju aega, kui Charmant ja Truitonne maandusid Soussio pool. Loss säras üleni tuledes. Saabudes oleks Charmant ehk aru saanud pettusest, kui printsess poleks end hoolikalt looriga varjanud. Truitonne palus kohtumist ristiemaga. Nad kõnelesid nelja silma all. Neiu jutustas, kuidas ta oli kinni püüdnud kuningas Charmant’i, ja palus, et ristiema noormeest kuidagi mõjutaks.
„Oo, mu tütreke,“ lausus haldjas, „see polegi nii lihtne. Ta armastab liialt Florine’i, ma olen veendunud, et ta põhjustab meile veel palju peavalu.“
Samal ajal ootas Charmant neid saalis, mille seinad olid kristallselgetest ja läbipaistvatest teemantidest. Äkki nägi ta läbi seina Soussiod ja Truitonne’i vestlemas. Ta uskus end und nägevat.
„Kas tõesti on mind reedetud?“ mõtles ta. „Missugused deemonid tõid siia meie rahu rikkuja? Tuli ta segama meie abiellumist? Ja kallis Florine jääb ka nii kauaks ära. Võib-olla on tema isa meie jälile saanud!“
Talle tulid pähe igasugused hirmsad painavad mõtted. Kuid veelgi hullem juhtus siis, kui daamid sisenesid saali ja Soussio lausus käskival toonil:
„Kuningas Charmant, siin on printsess Truitonne, kellele te andsite tõotuse, ta on minu ristitütar ja ma soovin, et te temaga otsekohe abielluksite.“
„Mina, mina peaksin abielluma selle väikese peletisega!“ hüüatas Charmant. „Te peate mind küll päris hädavareseks, kui teete mulle niisuguse ettepaneku. Võtke teatavaks, et ma pole talle midagi lubanud, kui ta aga väidab vastupidist, on ta…“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте