nelja ratsanikku, kes samuti jõe poole liikusid. Hoiaku järgi väärikad mehed, seljas hallid ja pruunid jahikuued. Tegelikult olid nad palju lähemal, kui päris algselt oli tundunud, ning Nevel ei jõudnud ära kiruda ebaõnne, mis ta kogu pingutusest hoolimata nii ettevaatamatuks oli teinud. Võib-olla see ongi mõne sajatuse töö, käis tema peast läbi. Väga-väga aeglaselt kükitas Nevel maha. Põõsaste varjust võis ta kuulata, mis edasi sünnib. Ja see, mida ta kuulis, ei meeldinud talle põrmugi.
«Ei-ei, sealt ei saa me kuhugi. Hoiame kurakätt, kuni perv läheb madalamaks, sealt vast saame üle koolmekoha kah,» ütles kellegi hääl. «Ma tean, mul täditütre mees on siitkandist pärit, ma kunagi käisin neil pulmade aegu külas.»
«Nooh, teeme siis sinu järgi.»
Seltskond keeras hobused kergelt vasakule, ratsutades hõredates põõsastes varjuvast Nevelist ringiga mööda. Ühtäkki kostis nende juurest ärevat haukumist. «Neetud!» röögatas Nevel mõttes. Koeri polnud ta enne märganud ega osanud neid seetõttu ka peljata.
«Mis nüüd, Raki?» uuris üks ratsanikest tõsinenult ja ptruutas hobuse seisma. «Mine, võta!»
Suur peni ei lasknud seda endale kaks korda öelda. Ta ragistas võimsa hooga läbi põõsaste otse Neveli suunas. Too taganes mõne sammu, krabas vöölt kirve ning äigas temani jõudnud loomale õigel ajal otse vastu koonu. Koer kiljatas ning Nevel sööstis minema, jättes vaese olendi oma vere sisse kärvama. Tal polnud mahti looma taga nutta; selle asemel tormas ta tuhatnelja jõe kalda äärde, mis tegi siin suure looke linnamäe poole, ning kukutas end madalast kaldajärsakust alla veepiiri juurde. Hobusemehed olid tal muidugi kohemaid kannul, vaid üks neist tegi põgusa peatuse, et oma truule koerale kirvega viimane halastav löök anda ja paar pilku teda leinata. Siiski aeglustas tihe põõsastik jälitajate hoogu niivõrd, et Nevel jõudis end jõe piiril kasvavate puude varju toimetada, et ringi vaadata ja edasist teed valida.
«Ah sa vanapurask!» Ta oli toimetanud ettevaatamatult, et üldse end paljastas, ning ka nüüd ei tundunud edasised võimalused kuigi ahvatlevad. Jõgi oli kiirevooluline ja käändude peal sügavate koolmekohtadega. See tähendas, et selle ületamine ei saanud kindlasti olema meeldivalt kuiv ja soe. Eriti sellisel kõhedavõitu hallil hingekuul. Teiseks oli vastaskallas. Selle moodustas üle mõistuse kõrge püstine liivakivimüür, sobilik võib-olla küll kaldapääsukeste ja jäälindude pesapaigaks, aga mitte kiireks ja ohutuks üles saamiseks. Aga Nevel leidis siiski koha, kus paar kõhna äbarikku kuusepuud, kes olid ilmselt tuulepäiselt liiga serva peal kasvama hakanud ning sealt ühel halval hetkel alla sadanud, moodustasid justkui omalaadse köisredeli. Üks neist oli kukkunud ladvaga vastu maad ja toetus juurtega müüri peale, kus selle vastu puutus teine puu, mis hoidis veel paari juurega müüriservast kinni. Muidugi oli selline rada kaldapealsele enam kui kahtlane, aga uppuja haarab ju õlekõrrestki. Nevel sumpas paremat kohta valimata läbi jõe. Rinnuni ulatuv vesi oli peaaegu koolnukülm, aga surmahirm hoidis põgenejat soojas, isegi lausa tules. Kogu jõust vastaskaldale ukerdades – jõe ja müüri vahele jäi umbes paari sammu laiune kuiv maariba –, jõudsid tema kõrvu tagaajajate hüüatused ja ärevil hobuste hirnatused.
«Pea kinni, pahalane!» hüüdis üks hääl.
«Sa ei pääse sealt enam kuhugi! Nii-kui-nii!» teatas heledalt teine.
Nevel küll kuulis, aga ei teinud kuulma. Veel vähem vastama. Ta toetas jala alumise kuuse kuivanud okstele. Kandis. Võib-olla kuskil kõrgemal oli aimamisi tunda ebalust puu asendis, aga mis siis. Oksad kraapisid niigi punasekirjusid käsi ja nägu, kui Nevel järk-järgult ülespoole rühkis. Vaid mõne hetkega oli pool kõrgust juba läbitud ning ta küünitas teise kuuse ladvast kinni haarama.
Samal silmapilgul kuulis ta teravat vihinat otse kõrva ääres ning kõigest paar vaksa kehast eemal toksas haukasulgedega nool müürimäge, kukkudes kohe alla. Vaistlikult keeras Nevel pilgu tagasi. Ta oli neile seal teisel kaldal päris peo peal. Vibukütt oli kahtlemata terava silma ja kindla käega, ainult vahemaa võis vast Neveli kasuks mängida. Sellel kaugusel jõudis noole lend juba aeglustuda, mistõttu see polnudki jõudnud liivakivisse kinni jääda. Seevastu pehmesse inimihusse oleks ta end päris kindlalt sisse puurinud. Ja Nevel tegi, mida suutis, et tervena üles jõuda. Ülemine kuusk ragises kaeblikult. Juured kippusid järgi andma, samas kui tihedad oksad rebisid ronija rõivaid, nägu ja käsi ning kiskusid tal mütsi peast.
Teist noolt tundis Nevel juba teravamalt. Oma seljaga. Siiski jõudis ta kuidagi kaldapervele ära ukerdada ning tihedamasse põõsastikku roomata, nõnda et kolmas nool vihises juba selgelt mööda.
Nevel hingeldas ning värises külmast ja ärevusest. Ta lebas tihnikus pehme sambla peal, siinsamas lähedal paistis mingi söötis põllulapp. Läbi jõe kohina kuulis ta, kuidas tema jälitajad hobustega kalda äärt pidi allapoole ratsutasid. Ju siis pidi seal madalam koht olema, kust kergemini läbi vee pääses. Lisaks võis arvata, et seal oli võimalik ka teisele kaldale jõuda ilma seinu mööda ronimata. Ta polnud kindlasti veel pääsenud. Karta võis, et need olid mõned Himolemme üles ässitatud jäljekütid, kes olidki puhtjuhuslikult seal teda otsimas. Ja väga rumala ja õnnetu saatuse tõttu oli Nevel neile otse sülle jalutanud.
Selg ei tundnud midagi väga erilist. Nevel kompas seda, püüdes mitte vaatamiseks kaela keerata – eks oli varemgi juhtunud, et näiteks kõrgelt alla kukkunu jäi jalust halvatuks alles pärast seda, kui end paigast oli väänanud, mine sa siingi tea! – ning leidis suureks kergenduseks, et nool oli kõigest märssi tunginud, ihu täitsa terveks jättes. Nevel tõusis istukile ja võttis märsi seljast. Vintske sealihakamakas, mida oli veel tubli tükk alles (sest seda oli eriti vastik ja vaevarikas närida), oli sedapuhku päästnud tema armetu elu.
«Aitäh sulle, lihakänts!» ütles Nevel nätskele kamakale härda südamega ning väike pisar voolas ta silmast määrdunud põsele. Nool oli üsna kõvasti kinni, sestap murdis mees selle lihtsalt varre juurest ära ning võttis koti selga. Mütsi enam tagasi ei saanud, sest see oli otsustanud ronimisel ühe oksa külge pidama jääda ning tema päästmiseks polnud ka sugugi aega. Ega olnud erilist tahtmistki uuesti kipakat kuuske mööda ronida, iga hetk peljates, et kohe-kohe raksavad juured katki. Nevel otsustas jääda oma valitud suunale kindlaks ja lidus rõivaste lirtsudes edasi hommiku poole. Peagi kadus jõe mühin tema kõrvust.
Ratsamehed polnud teda päris üksi jätnud. Ikka ja jälle kuulis ta neid tagapool hõiklemas ja sahistamas. Polnud nad nii rohelised jäljeajajad midagi. Ehkki nad olid üksteise nägemisulatusest väljas ning Nevel ei teinud jooksmisel müra, olid nad tal pidevalt kannul, justkui suudaksid ka ilma verekoera abita teda paljast haisust tabada. Aeg-ajalt püüdis Nevel teha mõne suurema haagi, muutes äkitselt kurssi, et jälitajaid eksitusse viia, ning lõpuks jäidki nende hääled aina kaugemale, kuni vaibusid sootuks.
Palumets võib küll olla ilus, pehme ja roheline, aga harvade pedajatüvede vahel oli ennast varjata keeruline. Õnneks oli tal mingi juhusliku ime läbi läinud korda oma tagaajajad enda kannult maha raputada, nii et isegi aeg-ajalt peatudes ja kuulatades polnud neist kõppugi. Endale ei mõistnud Nevel maharaputamise au küll anda – täna oli ta niigi hajameelne ja tuulepea olnud. Võib-olla polnudki kõik siin ilmas tema vastu asunud, võib-olla oli kusagil keegi, kes oli veel tema poolel? Kes? Ta ei teadnud neist asjust tõesti suurt midagi, et hakata oletusi tegema. Need – teine rahvas – polnud samuti teda kätte saanud ju. Ei tea, kas nad tegid halba nalja või milles asi? Ja kui ei teinud, siis miks polnud ta neid veel õieti näinud? Mängisid temaga nagu kiskja vaese äraväntsutatud saakloomaga? Oligi ju tegelikult liiga hästi läinud kõik…
Nevel teadis, et need mõtted ei vii teda kaugemale ohust ja lähemale pääsemisele. Seda teevad vaid tema jalad. Ja neile aitavad kaasa silmad, kõrvad ja nina, mis ütlevad, kui oht on ligidal. Kui nad just hooletuks ei muutu. Ja sellepärast andis ta neile kõigile hoolega tegevust, kuni läks hämaraks ning jahedaks.
Järjekordse öömaja jaoks ringi vaadates silmas ta üsna metsaservas väikest majakest. Päris kaugelt polnud võimalik öelda, kas seal elati või mitte, kuid igatahes näis tegemist olevat üpris viletsa hurtsikuga, mille paremad päevad jäid kindlasti aastate taha. Kuna jões märjaks saanud rõivad polnud jõudnud ära