räägin temaga. Aga mida sa täpsemalt tahad, et ma tema käest küsiksin?”
„Miks nad kohti vahetasid? Ja millal? Jälgi, kas ta valetab. Kas ta pani tähele meest, kes tema selja taga istus?”
„Tema puhul on väga raske midagi märgata.”
„Jääb ta ikka oma jutu juurde?”
„Sonja Hökberg lõi ja pussitas Lundbergi. Eva Persson ei teadnud seesugusest kavatsusest üldse midagi, enne kui see toimus.”
„Mis ta selle kohta ütleb, kui sa talle meelde tuletad, et üks kord on ta teo ju üles tunnistanud?”
„Ta seletab ülestunnistust sellega, et ta kartis Sonjat.”
„Miks?”
„Sellele ta ei vasta.”
„Kas ta siis kartis?”
„Ei. Ta valetab.”
„Kuidas ta reageeris, kui ta teada sai, et Sonja Hökberg on surnud?”
„Jäi vait. Aga see oli kehv vaikimine. Halvasti etendatud. Tegelikult ma ei usu, et see teda eriti puudutas.”
„Ta ei teadnud siis midagi?”
„Ei usu.”
Ann-Britt pidi tagasi minema. Ta tõusis püsti. Uksel pööras ta ringi.
„Ema on talle advokaadi muretsenud. Too on sinu vastu juba kaebuse esitanud. Advokaadi nimi on Klas Harryson.”
Wallanderile tuli nimi tuttav ette.
„Noor auahne Malmö advokaat. Paistab oma võidus päris kindel olevat.”
Hetkeks valdas Wallanderit tohutu väsimus. Siis tõusis temas taas viha. Tunne, et teda on ebaõiglaselt koheldud.
„Kas sa oled saanult temalt kätte midagi, mida me varem ei teadnud?”
„Ausalt öeldes on Eva Persson minu arvates natuke rumal. Aga ta püsib oma loo juures. Viimase versiooni juures. Ta ei kaldu sellest kõrvale. Räägib nagu masin.”
Wallander raputas pead.
„Lundbergi mõrva taga on midagi sügavamat,” ütles ta. „Ma olen selles veendunud.”
„Loodetavasti on sul õigus. Et see polnud lihtsalt nii, et neil oli raha vaja ja heast peast tapsid siis taksojuhi ära.”
Ann-Britt läks Eva Perssoni juurde, Wallander aga oma kabinetti. Ta otsis Martinssoni, kuid ei leidnud teda. Ka Hanssonit ei olnud kabinetis. Siis lehitses Wallander läbi Irenelt saadud märkmepaberid. Põhiliselt olid teda otsinud ajakirjanikud. Aga teiste hulgas oli ka teade Tynnes Falki endiselt naiselt. Wallander pani selle paberilehe kõrvale, helistas Irenele ja palus mitte ühtegi telefonikõnet endale ühendada. Infotelefoni kaudu sai ta ühenduse American Expressiga. Ta seletas, milles asi, ja kõne suunati edasi kellelegi Anitale. Naine tahtis kontrolli mõttes talle tagasi helistada. Wallander pani toru hargile ja ootas. Mõne minuti pärast tuli talle meelde, et ta oli palunud Irenel telefonikõnesid mitte ühendada. Ta vandus ja helistas uuesti American Expressi. Seekord kontrollkõne õnnestus. Wallander rääkis oma soovist ja andis naisele kõik andmed.
„Te saate ju aru, et see võtab natuke aega,” ütles Anita.
„Peaasi, kui teie omakorda mõistate, et see on väga tähtis.”
„Ma teen, mis suudan.”
Kõne lõppes. Wallander valis autoremonditöökoja numbri. Pärast mõneminutilist ootamist tuli telefonile töödejuhataja. Hind, mille ta ütles, võttis Wallanderi peaaegu keeletuks. Samas lubati talle, et auto on juba järgmiseks päevaks valmis. Kallid olid tagavaraosad, mitte töö. Wallander lubas järgmisel päeval kell kaksteist autole järele minna.
Ta jäi silmapilguks tegevusetult istuma. Tema mõtted läksid ruumi, kus Ann-Britt parajasti Eva Perssoniga rääkis. Teda ärritas, et ta ei saanud ise seal viibida. Ann-Britt võis veidi järeleandlik olla, kui ülekuulamise ajal oli vaja ülekuulatavale survet avaldada. Pealegi oli Wallanderit ebaõiglaselt koheldud. Ja Lisa Holgersson oli oma umbusaldust avalikult välja näidanud. Seda ei saanud talle andestada. Ooteaja sisustamiseks valis ta Tynnes Falki naise numbri. Too vastas peaaegu otsekohe.
„Minu nimi on Wallander. Kas ma räägin Marianne Falkiga?”
„Kui hea, et te helistasite. Ma ootasin seda.”
Naise hääl oli hele ja meeldiv. Wallander mõtles, et tema hääletoon oli samasugune nagu Monal. Veidi äraolev, võib-olla kurb, käis tal hetkeks peast läbi.
„Kas doktor Enander on teiega ühendust võtnud?” küsis naine.
„Jah, ma rääkisin temaga.”
„Siis te juba teate, et Tynnes ei surnud südameinfarkti.”
„See on võib-olla veidi ohtlik järeldus.”
„Miks? Talle tungiti kallale.”
Naise toon oli väga kindel. Wallander tundis järsku, et asi hakkab teda huvitama.
„Kõlab nii, nagu poleks see teile üllatusena tulnud.”
„Üllatusena?”
„See, et tal halvasti läks. See, et talle kallale tungiti.”
„Ei tulnudki. Tynnesil oli palju vaenlasi.”
Wallander tõmbas kirjutusploki ja pliiatsi lähemale. Prillid olid tal juba ees.
„Mis liiki vaenlasi?”
„Seda ma ei tea. Aga ta oli kogu aeg mures.”
Wallander otsis mälust midagi, mida ta oli Martinssoni ettekandest lugenud.
„Ta oli arvutikonsultant, eks ole?”
„Jah.”
„See pole ju eriti ohtlik töö.”
„Sõltub sellest, mida töö puudutab.”
„Ja mis tööd ta tegi?”
„Ma ei tea.”
„Te ei tea?”
„Ei.”
„Ometigi arvate, et talle tungiti kallale?”
„Ma tundsin oma meest. Kuigi me ei suutnud koos elada. Viimase aasta jooksul oli ta mures.”
„Aga kas ta siis ei öelnud, mille pärast?”
„Tynnes oli vähese jutuga.”
„Te ütlesite äsja, et tal oli vaenlasi.”
„Need olid tema enda sõnad.”
„Milliseid vaenlasi?”
Naine viivitas vastusega.
„Ma tean, et see kõlab natuke imelikult,” ütles ta. „Et ma ei oska midagi täpsemalt öelda. Ehkki me elasime koos ja meil on kaks last.”
„Keegi ei kasuta sõna „vaenlane”, kui ta sellega midagi ei mõtle.”
„Tynnes reisis palju ringi. Üle kogu maailma. Ta on alati palju reisinud. Ma ei oska öelda, mis inimestega ta kohtus. Aga vahel tuli ta koju ja oli ärritatud. Mõni teine kord aga, kui ma talle Sturupisse vastu läksin, oli ta murelik.”
„Aga kas ta siis midagi rohkem ei rääkinud? Miks tal vaenlasi oli? Kes need olid?”
„Ta oli vähese jutuga. Aga ma panin ju tema ärevust tähele.”
Wallander hakkas kahtlustama, et naine on tasakaalutu.
„Kas on veel midagi, mida tahaksite mulle rääkida?”
„See ei olnud infarkt. Ma tahan, et politsei selgitab välja, mis tegelikult juhtus.”
„Ma kirjutasin teie jutu üles. Kui vaja, siis võtame teiega uuesti ühendust.”
„Ma ootan, et te selgitaksite välja, mis juhtus. Me olime lahutatud. Aga ma armastasin teda endiselt.”
Kõne