lõpuks tema huvi vana mööbli vastu. Ta oli raamatu tellinud ja hiljem selle unustanud. Kohvitassi käest ära pannes otsustas ta Lindale samal õhtul helistada. Sellest oli mitu nädalat möödas, kui nad viimati teineteisega rääkisid.
Martinsson astus kabinetti. Tal oli alati kiire ja ta koputas harva. Wallander oli aastate jooksul jõudnud üha kindlamale veendumusele, et Martinsson on hea politseinik. Tema nõrkus seisnes selles, et tegelikult tahtis ta mingit muud tööd teha. Viimaste aastate jooksul oli ta mitmel korral tõsiselt kaalunud politseitöölt lahkumist. Eriti tookord, kui ta tütrele kooliõues kallale mindi ainult sellepärast, et tema isa töötas politseis. Mingit muud põhjust polnud. Sellest piisas. Tookord õnnestus Wallanderil veenda Martinssoni tööle jääma. Martinsson oli visa ja ilmutas vahel teravat mõistust. Kuid visadus võis mõnikord muutuda kannatamatuseks, ja terav mõistus ei pääsenud alati mõjule, sest üksikutel puhkudel lubas ta endale räpakat taustatööd.
Martinsson nõjatus uksepiida vastu.
„Ma püüdsin sulle helistada,” ütles ta. „Aga su telefon oli välja lülitatud.”
„Ma olin kirikus,” vastas Wallander. „Pärast unustasin selle sisse lülitamata.”
„Stefani matusel?”
Wallander kordas Ann-Britt Höglundile räägitud juttu. Et see oli kohutav elamus.
Martinsson nookas kirjutuslaual lebava kausta poole.
„Lugesin läbi,” ütles Wallander. „Ja ma ei saa aru, mis sundis neid tüdrukuid haamriga lööma ja noaga vehkima.”
„See on seal kirjas,” vastas Martinsson. „Nad tahtsid raha saada.”
„Jõuga? Kuidas mehega on?”
„Lundbergiga?”
„Kellega siis veel?”
„Endiselt teadvusetu. Nad lubasid helistada, kui midagi toimub. Ta kas jääb ellu. Või sureb.”
„Kas sa saad sellest aru?”
Martinsson istus tema vastu laua taha.
„Ei,” sõnas ta. „Ma ei saa sellest aru. Ja ma pole kindel, kas ma tegelikult tahangi aru saada.”
„Me peame. Kui tahame politseinikena edasi töötada.”
Martinsson vaatas Wallanderile otsa.
„Sa tead, et ma olen tihti äraminemise peale mõelnud. Viimane kord keelitasid sa mind jääma. Aga järgmisel korral ma enam ei tea. Igal juhul ei õnnestu ümber veenmine enam niisama lihtsalt.”
Martinssonil võis vabalt õigus olla. See tegi Wallanderi rahutuks. Ta ei tahtnud kolleegi kaotada. Niisama vähe tahtis ta, et ühel päeval tuleks Ann-Britt Höglund ja teataks samuti, et lahkub töölt.
„Võib-olla peaksime tüdrukuga rääkima minema,” ütles Wallander. „Sonja Hökbergiga.”
„Mul on enne seda üks teine asi.”
Wallander oli püsti tõusnud. Ta istus nüüd tagasi. Martinssonil olid käes mõned paberid.
„Ma tahan, et sa selle läbi loeksid. See juhtus täna öösel. Käisin kohapeal. Ma ei näinud põhjust hakata sind üles ajama.”
„Mis juhtus?”
Martinsson sügas laupa.
„Kella ühe paiku teatas turvamees surnud mehest kaubamaja pangaautomaadi juures.”
„Millise kaubamaja?”
„Selle, mille majas asub ka maksuamet.”
Wallander noogutas.
„Sõitsime sinna. Näoli asfaldil lamaski seal üks mees. Kohale saabunud arsti sõnul polnud ta kaua aega surnud olnud. Kõige enam paar tundi. Mõne päeva jooksul saame muidugi täpsema info.”
„Mis juhtus?”
„Selles ongi küsimus. Tal oli peas suur haav. Aga kas teda löödi või sai ta haava asfaldile kukkumisest? Seda ei suutnud me kohapeal kindlaks teha.”
„Oli teda röövitud?”
„Rahakott oli alles. Koos rahaga.”
Wallander mõtles.
„Kas tunnistajaid polnud?”
„Ei.”
„Kes ta oli?”
Martinsson lehitses oma pabereid.
„Nimi on Tynnes Falk. 47 aastat vana. Ta elas seal lähedal. Apelbergsgatan 10. Üürikorter maja kõige ülemisel korrusel.”
Wallander tõstis käe ja katkestas Martinssoni.
„Apelbergsgatan 10?”
„Jah.”
Wallander noogutas aeglaselt. Talle meenus, kuidas ta mõni aasta varem, kohe pärast Monast lahutamist oli Saltsjöbadeni hotellis ühe naisega tutvunud. Ta oli väga purju jäänud. Öösel läks ta koos naisega tema juurde ja ärkas järgmisel hommikul magava naise kõrval, keda ta kainena vaevalt äragi oleks tundnud. Ta ei teadnud isegi naise nime. Tookord pani ta kiiresti riidesse ja läks minema ega kohtunud naisega enam kunagi. Kuid mingil põhjusel oli ta kindel, et aadress oli Apelbergsgatan 10.
„On selle aadressiga midagi lahti või?” küsis Martinsson.
„Ma lihtsalt ei kuulnud, mis sa ütlesid.”
Martinsson vaatas teda üllatunult.
„Kas mu jutt on nii ebaselge?”
„Räägi nüüd edasi.”
„Nähtavasti elas ta üksi. Lahutatud. Eksnaine elab Ystadis. Aga lapsed on mujal. Üheksateistkümneaastane poeg õpib Stockholmis. Tüdruk on seitseteist ja töötab Pariisi saatkonnas lapsehoidjana. Naisele on mehe surmast loomulikult teatatud.”
„Mis tööd ta tegi?”
„Tal oli nähtavasti mingi firma. Arvutiasjanduse konsultant.”
„Ja teda ei röövitud?”
„Ei. Aga ta oli vahetult enne surma pangaautomaadist saldoväljavõtte võtnud. Tal oli see ikka veel peos, kui me ta leidsime.”
„Ta ei võtnud siis sularaha välja?”
„Peos olnud väljavõtte järgi mitte.”
„Muidu võiks ju oletada, et keegi jälgis teda ja ründas, kui ta oli raha välja võtnud.”
„Ma mõtlesin selle võimaluse peale. Aga ta võttis viimati raha välja laupäeval. Väiksema summa.”
Martinsson ulatas Wallanderile kilekoti. Selles oli vereplekiline paber. Wallander nägi, et automaat oli saldo väljavõtte registreerinud kaks minutit pärast südaööd. Ta andis koti Martinssonile tagasi.
„Mis Nyberg ütleb?”
„Miski peale peahaava ei viita kuriteole. Arvatavasti suri ta südameinfarkti tagajärjel.”
„Võib-olla ta oli arvanud, et arvel on rohkem raha,” ütles Wallander mõtlikult.
„Miks ta seda oleks pidanud arvama?”
Wallander imestas isegi, mida ta oma lausega oli mõelnud. Ta tõusis uuesti püsti.
„Ootame siis ära, mis arstid ütlevad. Aga lähtume sellest, et kuritegu pole toime pandud. Paneme selle kõrvale.”
Martinsson korjas oma paberid kokku.
„Ma helistan Hökbergile määratud advokaadile. Sulle öeldakse edasi, millal ta siin on, et sa saaksid tüdrukuga rääkida.”
„Mitte et ma seda tahaksin,” vastas Wallander. „Aga eks ma vist pean.”
Martinsson lahkus. Wallander läks tualetti. Mõeldes, et vähemalt see aeg on nüüd möödas, kui ta kõrge veresuhkru tõttu oli pidevalt sunnitud kempsus käima.
Siis tegeles ta järgmise tunni salasigarettide trööstitu looga. Peas