reede õhtu, mil ema leidis koristamise käigus elutoa diivani alt isa poolelioleva krimka, millest suurem osa oli peenikeseks paberipuruks hekseldatud…
Praks!
Lapsed võpatasid ja Kaarel lõpetas naermise. Jette haaras Kaarlil käest.
„Lähme tasakesi sinnapoole ja vaatame, kes seal on,” sosistas Kaarel. Ta hakkas indiaanlase kombel kuuldud praksatuse suunas hiilima. Hiilimine ei kukkunud küll kuigi hääletult välja, sest käbid ja oksad jalge all krõbisesid ja praksusid, ent tuule kohin summutas kära, mida nad tegid. Kui lapsed ümberkukkunud männi juure varjust välja piilusid, nägid nad juba tuttavat hallis rüüs vana meest. Pikka kasvu sõdalane ja veider roosa olevus olid aga kadunud.
Paistis, et vanataat oli puujuure taha komistanud ja kukkunud. Ta lebas vaikselt ohkides keset oksarisu. Laste hirm kadus ja nad tõttasid vanale mehele lähemale.
„Tere, kas teil on abi vaja?” küsis Jette murelikult.
„Ooh! Tere jumalime,” vastas vana mees ja püüdis end vaevaliselt püsti ajada. Jette ja Kaarel tõttasid appi.
„Aitüma, latsekesed,” puhkis vanake. Kaarel ulatas talle mühkliku kepi ja taganes siis kohmetult.
Vana mehe maani rüü oli hallist koredast linasest rõivast. Jette oli ükskord vanaema kirstus sobrades avastanud samasugusest riidest kangatüki. Kortsuräga vanakese näol ning tema maani valged juuksed ja põlvini habe lubasid oletada, et ta võib olla väga vana, vähemalt saja-aastane. Kuid silmad olid noored, erksad ja taevakarva sinised. Takunöörist vöö vahel rippus kimp kuivatatud taimi ja… oih! neelatas Jette. See ei saanud olla muu kui karu hammastest kee – nii suured kihvad! – ja ussinahk seal kõrval rippumas.
„Mis teid siia kanti on toonud?” vaatas hall vanake nüüd uurivalt lastele otsa. Tema abitus oli järsku kadunud ja lapsed tundsid vana mehe ees seistes hämmeldusega segatud aukartust.
„Onu, kas te arvutitest teate midagi,” küsis Kaarel lõpuks. „Tundub, et me sattusime ühe arvutimängu sisse.”
„Ja me tahaksime koju tagasi pääseda, muidu meie vanemad hakkavad muretsema,” lisas Jette.
„Kas teie oskate meid juhatada?” küsis Kaarel lootusrikkalt. Tegelikult polnud tal sellesse küll suuremat usku. Vanemad inimesed ei jaganud arvutitest suurt midagi, oli poiss märganud. Kuigi, nojah… Kaarlile tuli meelde sõbra Henriku äge vanaisa, kes oli ülikoolis professor ja tuulas tihtipeale silmade särades internetis ringi.
Vana mees vaatas neile teraselt otsa. „Latsekesed, kuulake mind hoolega. Teie tulite mulle appi ja nüüd avitan mina teid.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.