näha, mitte näha välja nagu imik.”
Hank tõusis püsti ja sirutas käed. Ajakiri kukkus sahinal põrandale. „Tule siia, kullake.”
Annie läks tema embusesse ja laskis end kallistada. Kui ta end embusest vabastas, sirutas Hank käe rinnataskusse ja tõmbas sealt välja väikese paberis kompveki. Iirise. Ta oli alati arvanud, et need kompvekid aitavad Annie’l halbadest asjadest üle saada. Hank oli andnud ühe kommi talle siis, kui ema suri. Võta, kullake, siin on sulle üks kompvek. Aastaid hiljem, kui Annie tundis iirise lõhna, vaatas ta ringi, ega Hanki kusagil näha pole.
Naeratades võttis ta iirise vastu, kooris selle paberist välja ja pistis suhu. See libises talle keele alla, maitstes magusalt mälestuste järele.
Isa puudutas ta põske. „Tõeline ilu peitub sisemuses.”
„See on midagi niisugust, mida naised üksteisele ütlevad. Usu mind, mehed nii ei arva.”
Hank vaatas muiates tema poole. „Mina arvan, ja viimane kord, kui vaatasin, olin ma mees. Minu arvates on su uus soeng vapustav. Sellega harjumine võtab lihtsalt natukene aega.”
„Noh, ma tunnen end hoopis teise naisena, ja seda ma ju lõpuks tahtsingi.”
„Loomulikult tunned.” Isa patsutas talle õlale. „Noh, kuidas oleks ühe virgutava Scrabble’i sõnamänguga?”
Annie noogutas ja laskis isal end istuma panna. Isa tõmbas Scrabble’i karbi elutoanurga riidekapist välja, kus see oli ilmselt seisnud sellest ajast, kui nad viimast korda – kakskümmend aastat tagasi – mängisid. Ta puhastas karbi tolmust ja asetas mängulaua kohvilauale.
Annie põrnitses seitset puidust ruutu, püüdes meenutada mõnd sõna, millega saaks mängu alustada. „Aga isa, sa ei rääkinud mulle Kathy Johnsonist!”
Isa ei tõstnud pilku. „Kas tõesti ei rääkinud? Oma arvates ma kirjutasin sulle temast. Või siis rääkisin jõulude ajal, kui teie juures olin.”
„Ei.”
Isa kehitas õlgu ja Annie mõistis, et isa ei kavatsegi pilku tõsta. „Oh, hea küll. Nüüd sa siis tead. Siin Mysticus on Lurlene’i suu see, mis lukus ei seisa. Kahju, et sa pidid sellest sel moel teada saama.”
Annie sai aru, et Hank tunneb end ebamugavalt. Ta muudkui näppis kraed, kuigi see ei olnud kurguni kinni nööbitud, ja põrnitses oma tähti, nagu oleks seal kümme käsku originaalis.
Ta polnud mees, kellele meeldinuks surmast rääkida. Mitte kellegi surmast. Aga kohe kindlasti mitte ühe enneaegselt lahkunud naise surmast, kelle suureks sirgumist ta oli näinud.
Annie jättis selle teema sinnapaika. Sunnitult naeratades tõmbas ta neli tähte ja alustas mängu. Kõik, mida ta tahtis Kathy surmast või elust teada, pidi tulema mõnest teisest allikast.
Kuues peatükk
Nick Delacroix seisis maja ees aias tugeva vihma käes, põrnitsedes poolenisti kuivanud längus ja sorgus kirsipuud, mille oli möödunud aastal siia istutanud. Aeglaselt langes ta porisele rohule põlvili ja langetas pea.
Ta polnud nutnud oma naise matusel ega eile, kui ta tütar koolist välja heideti, aga tal oli kuratlikult veider tung nutta praegu – selle tobeda väikese puu pärast, mis ei tahtnud ega tahtnud kasvama minna. Ta tõukas end taas jalule ja kõndis väsinud sammul puu juurest tagasi majja.
Aga isegi majas vihmavarjus olles, uks selja taga kinni, ei suutnud ta seda neetud puud unustada.
Kõik eilse pärast, sest oli olnud väga halb päev – ja viimase kaheksa kuu jooksul tal õieti muud polnudki.
Tema Izzy oli koolist välja visatud.
Selle mõtte juures lõi viha temas uuesti lõkkele. Kui see lahtus, jäi järele häbi.
Eile oli Izzy seisnud direktori kabinetis, pruunid silmad pisarais, täidlased lapsehuuled värisemas. Tema roosa kleit oli määrdunud ja katki ning Nick oli raske südamega teadnud, et see oli selline ka selga pannes. Tüdruku pikad juuksed – kunagi ta uhkus ja rõõm – olid sassis nagu linnupesa, sest ema käsi polnud neid sugenud.
Nick oli põgusalt, absurdselt imestanud, mis on küll juhtunud kõigi nende roosade tutikestega, mis tüdrukul kunagi olid.
Me ei saa teda enam kooli jätta, härra Delacroix. Kindlasti saate te sellest isegi aru.
Izzy oli seisnud liikumatult. Ta polnud rääkinud – aga samas polnud ta rääkinud juba kuid. See oli üks põhjus, miks ta koolist välja visati … see, ja haihtumine. Mõned kuud tagasi oli tüdruk hakanud uskuma, et ta haihtub. Üks väike sõrm korraga. Nüüd kandis ta musta kinnast vasakus käes – käes, mida ta enam ei näinud ega saanud kasutada. Hiljuti oli ta hakanud oma paremat kätt kohmakalt liigutama, justkui arvates, et ka sealt on mõned sõrmed nüüd „läinud”.
Ta polnud pilku tõstnud, polnud Nickile otsa vaadanud, aga üks pisar oli ta palgele langenud. Nick oli vaadanud, kuidas pisar veeres, kleidile kukkus ja tillukeseks halliks plekiks muutus.
Ta oli tahtnud midagi öelda, aga tal polnud aimugi, kuidas lohutada last, kes on kaotanud oma ema. Nagu alati oli ta selle peale nördinud, et ei suuda tütart aidata. See oli viinud ta mõttele, et talle kuluks üks drink ära – vaid üks ainuke, närvide rahustamiseks. Ja kogu selle aja oli Izzy seisnud, kuueaastase kohta liiga vaikne ja tasane, vaadates talle kurva, täiskasvanuliku pettumusega otsa.
Nick läks läbi elutoa, komistades eileõhtuste toidukarpide otsa. Üksik kärbes sumises laisalt toiduraasukeste kohal. See tundus muruniitja undamisena.
Ta vaatas kella, pilgutades silmi, kuni pilt selgemaks muutus. Kaheksa kolmkümmend.
Kurat. Ta jääb Izzyle järeleminekuga hiljaks. Jälle.
Ta mõtles, kuidas ta tütrele otsa vaatab, jälle teda alt veab, tema tillukest musta kinnast näeb …
Võib-olla kui ta ühe dringi võtaks. Hästi natuke …
Helises telefon. Ta teadis juba enne vastamist, et see on Lurlene, kes tunneb huvi, kuhu ta jäi. „Terekest, Lurl,” vastas ta väsinult seina vastu nõjatudes. „Tean, tean. Jään hiljaks. Hakkasin just välja tulema.”
„Ära kiirusta, Nicky. Buddy on täna poistega väljas – ja veel enne, kui sa mu kõri kallale kargad, siis tea, et Izzyga on kõik korras.”
Nick laskis kuuldavale ohke, kuni selle hetkeni polnud ta teadnudki, kui suures pinges ta on. „Sul pole siis midagi selle vastu, et ma hiljaks jään, ning Izzyga on ka kõik korras. Mis siis juhtus?”
Naise hääl muutus sosinaks. „Tegelikult helistan ma sulle ühe põneva uudise pärast.”
„Püha taevas, Lurl. Mulle ei lähe karvavõrdki korda …”
„Ma kohtasin täna üht sinu vana sõpra – see ikka läheb sulle korda, mis? Ja pean ütlema, et ta pole vähemalgi määral selline, nagu ma arvasin. Issake, kuulis sinust ja Kath – oh, vabandust! Ma ei tahtnud teda mainida. Andestust – igal juhul oli ta armas nagu suhkrusai. Ma poleks osanud arvatagi, et ta on rikas. Ta oli nii tavaline. Nagu preili Sissy Spacek. Ma nägin teda ühel päeval Oprah’ saates ja mõtlesin, et see daam ei erine meist sinuga küll mitte millegi poolest.”
Nick püüdis vestlust jälgida, aga see muudkui keerles kontrollimatult aina edasi ja edasi. „Kas Sissy Spacek käis täna sinu salongis? Kas asi on selles?”
Lurlene’i helisev naer kaikus terve heliredeli ulatuses. „Oh sa narr, loomulikult mitte. See siin on Mystic, mitte Aspen. Ma räägin Annie Bourne’ist. Ta on linnas tagasi, isal külas.”
Lurlene vadistas midagi soengust ja kašmiirsviitrist ja viinamarjasuurustest teemantidest. Nick ei suutnud enam keskenduda. Annie Bourne.
Nick pomises midagi – tal polnud aimugi, mida – ja riputas toru hargile.
Issand, Annie Bourne. Ta polnud juba aastaid kodus käinud. Nick teadis seda, sest nad olid Kathyga asjatult oma vana sõbra telefonikõnet