pagasit – üksainus hall õlakott ja roheline tekstiilist Eddie Baueri seljakott.
Annie muretses, et sellest ei piisa, et see on liiga raske … ta muretses kõige pärast. Tütar paistis äkki nii noorena, pikk, peenike vibalik keha lotendava teksakleidi all, mis lõppes mõni sentimeeter ülalpool kulunud säärsaapaid. Kaks metallklambrit hoidsid tütre pikki, hõbeblonde juukseid kahvatu näo eest. Kolm hõbekõrvarõngast moodustasid kaare ta vasakus kõrvas.
Annie tahtis algatada vestlust – puistata pisut nõuandeid raha ja passi kohta ning toonitada, kui oluline on alati teiste lähedusse hoida –, aga ta ei suutnud seda teha.
Blake kõndis ees, tassides kaht reisikotti, Natalie ja Annie järgnesid vaikides tema kiiluvees. Annie soovis, et mees tempot veidi maha võtaks ja koos nendega jalutaks, aga ta ei öelnud midagi – lootes, et Natalie polnud ehk märganud, kuidas isa näis kiirustavat. Piletikassas ajas mees kõik asjad joonde ja seejärel läksid nad kolmekesi rahvusvahelisse terminali.
Värava juures klammerdus Annie oma tumesinise käekoti külge, nagu oleks see kilp. Üksinda kõndis ta tohutu suure räämas akna juurde. Sekundi murdosa jooksul nägi ta klaasilt vastu peegeldumas saledat ja veatult riietatud üksipäini seisvat koduperenaist.
„Ära ole nii vaikne, ema. Ma ei suuda seda taluda.” Neis sõnades väreles mure, mida ainult ema oskas välja lugeda.
Annie sundis end naeratama. „Tavaliselt palute te ju mul vait olla. Aga asi pole selles, et mulle ei meenuks miljon asja, mida ma praegu öelda tahaksin. Noh, alles eile vaatasin ma sinu lapseea pilte ja mõtlesin …”
„Ma armastan sind, emme,” sosistas Natalie.
Annie haaras tütrel käest ja hoidis seda. Ta ei söandanud pöörduda Natalie poole, kartes, et tema südamevalu paistab välja. See polnud kahtlemata selline mälestuspilt, mida ta tahtnuks kui raskevõitu pagasit oma lapsele lennukisse kaasa anda.
Blake tuli nende juurde. „Miks sa küll ei lasknud mul esimese klassi piletit võtta? See on nii pikk reis ja turistiklassis on toit kohutav. Jumala eest, sul tuleb ilmselt oma moonakoti peal olla.”
Natalie hakkas naerma. „Kas sina, isa, turistiklassi menüüst üldse teadki midagi?”
Blake muigas. „Noh, äriklassis oleks kindlasti palju mugavam.”
„Asi ei ole mugavuses,” vastas Natalie. „Asi on seikluses.”
„Ah seiklus!” sai Annie viimaks häälepaelad valla. Ta mõtles, milline tunne võiks küll sellise suure unistuse puhul olla ja jälle kadestas ta oma tütart selle iseseisvuse pärast. Natalie oli alati nii kindel selles, kes ta on ja mida ta tahab.
Hääl kõmises läbi valjuhääldi. „Algab pardaleminek lennule kolmviis-seitse, Londonisse.”
„Ma hakkan teist puudust tundma,” ütles Natalie vaikselt. Ta heitis pilgu lennukile, närides närviliselt oma pöidlaküünt.
Annie pani käe Natalie pehmele põsele, püüdes sellest hetkest kõike meelde jätta: imetillukest sünnimärki tütre vasakul kõrvanibul, tema sirgete blondide juuste ja siniste silmade täpset värvitooni, kaneelivärvi tedretähti ta ninal.
Annie tahtis kõik selle endale mällu söövitada, et ta suudaks selle kalli momentvõtte järgmise kolme kuu jooksul alati esile manada. „Ära unusta, et me helistame sulle igal esmaspäeval – kell seitse sinu aja järgi. Sul on seal väga tore, usu mind, Nana.”
Blake ajas käed laiali. „Tule kallista nüüd oma vana isa.”
Natalie viskus isa käte vahele.
Liiga ruttu oli hääl valjuhääldis tagasi, teatades Natalie rea pardale minekust.
Annie kallistas Natalie’d veel viimast korda meeleheitlikult ja pikalt – mitte sugugi piisavalt pikalt – ja laskis seejärel temast aeglaselt lahti. Pisarais silmi pilgutades vaatas ta, kuidas Natalie andis pileti ukse peal seisvale naisele ja seejärel, viimase kiiruga saadetud lehvituse järel kadus nende tütar terminalist lennukile viivasse koridori.
„Küll ta hakkama saab, Annie.”
Annie põrnitses tühja ukseava. „Muidugi saab.”
Üks pisar, nii palju siis selleks kuluski. Üks pisar veeres mööda Annie nägu ja ta tütar oligi läinud.
Annie seisis seal veel tükk aega pärast lennuki lahkumist, pärast valge heitgaasisaba haihtumist süngesse taevasse. Ta tajus Blake’i enda kõrval. Ta soovis, et mees oleks tal käest kinni võtnud, käe talle ümber kaela pannud või teda kallistanud – midagi, mida ta viis aastat tagasi kindlasti oleks teinud.
Annie pööras end ringi. Mehe silmist peegeldus vastu tema enda kuju ja nende kooselu hägustunud pilt. Tema oli meest esimesena suudelnud, kui ta oli olnud kaheksateistkümnene – peaaegu Natalie vanune – ja kogu elu polnud tema elus olnud ühtki teist meest.
Mehe kaunis nägu oli nii tõsine nagu ei kunagi varem. „Ah, Annie …” Mehe hääl katkes sosinaks. „Mida sa nüüd teed?”
Annie pelgas, et langeb ahastusse siinsamas, selles steriilses, rahvarohkes lennujaamas. „Vii mind koju, Blake,” sosistas ta kohmetult. Ta tahtis praegu olla oma asjade keskel, mis kõik meenutaksid talle, kes ta on.
„Muidugi.” Mees haaras tal käest ja juhtis läbi terminali parklasse. Sõnatult sisenesid nad Cadillaci ja lõid uksed kinni. Konditsioneer hakkas hetkega tööle.
Kui auto pidevalt ühelt kiirteelt teisele sööstis, tundis Annie end kurnatuna. Ta nõjatus seljatoele ja vaatas aknast linna, mis polnud kunagi muutunud tema linnaks, kuigi nad olid Blake’iga kohe pärast kolledži lõpetamist siia kolinud. See oli korrapäratult laiuv linn-labürint, kus hiilgavad, hoolega kokkuklopsitud hooned lõhuti mõne hästiesitatud süüdistuse pärast üheainsa päeva jooksul, kus mehed ja naised, kes kunsti, ilu või järjepidevust ei hinnanud, süütasid süütenööri ja õhkasid tonnide viisi klaas- ja marmorskulptuure suitsevaks ja tuldpurskavaks kiviprügihunnikuks. Selles inglite linnas märkasid väga vähesed, kuidas järjekordne mälestusmärk kadus. Enne kui kokkuvajunud hoone oli jõudnud mahagi jahtuda, kogunes trobikond arendajaid juba linnavalitsuse hoonesse, ronides nagu mustad sipelgad üksteisest üle lubade ja servituutide järele. Paari kuuga tõusis mõni klantsitud, klaasist näoga hoonelaps üha kõrgemale ja kõrgemale sudupruuni taevasse, nii kõrgele, et Annie imestas sageli, kas ehitajad tõesti usuvad, et suudavad oma võlguvõetud miljonitega lausa taevasse pääseda.
Annie’t haaras metsik, ootamatu igatsus kodu järele. Mitte ülerahvastatud, lopsaka iluga Malibu järele, vaid nooruse märgrohelise maastiku järele Washingtoni osariigi metsikus läänepoolses osas, kus seened kasvasid taldrikusuuruseks ja vesi tormas hõbejoana igas maanteekraavis, kus paksud läikivad pesukarud ilmusid täiskuu valguses tee peale porilompidesse jooma. Mysticusse – kus ainsad pilvelõhkujad olid ebatsuugad, mis olid seal kasvanud juba Ameerika revolutsiooni aegadest saati. Peaaegu kümme aastat oli sellest, kui ta seal viimati käis. Võib-olla suudab ta Blake’i nõusse rääkida ja nad võtavad selle reisi ette nüüd, kui ei pea enam Natalie kooli pärast Lõuna-Californias olema.
„Mis sa arvad, kui plaaniks õige Mysticus ära käia?” küsis ta abikaasalt.
Mees ei vaadanud tema poole, ei vastanud ta küsimusele ning see pani Annie end tundma rumala ja tähtsusetuna. Ta sõrmitses suurt teemanti oma kõrvas ja vaatas välja. „Ma mõtlesin ka spordiklubi liikmeks hakata. Jumal ise näeb, et mul on nüüd küllaga aega. Sa räägid alati, et ma ei käi kunagi kodust väljas. Aeroobika oleks mõnus, mis sa arvad?”
„Ma pole seda aastaid rääkinud.”
„Aa. Noh … on ju ka tennis. Mulle meeldis kunagi tennis. Mäletad, kui me segapaaris mängisime?”
Mees pööras kiirteelt maha ja aeglustas käänulisel, liiklusest ummistunud Pacific Coast Highwayl kiirust. Nende tänavale suunduva tee sissepääsuvärava juures lehvitas Blake valvurile ja sõitis Colonysse, mida peetakse Malibu rannapiirkonna pärliks. Ta peatus garaaži ees.
Annie heitis talle pilgu. Imelik,