eks kuulake ise,” ütles Helen.
Ta pööras kirjutuslaua poole ja vajutas vanamoodsa kassettmaki nuppu. Reacher kuulis kellegi võõra häält: Eitamine ei tule kõne allagi. Helen vajutas pausinuppu ja hoidis seda sõrmega all.
„Barri esimene advokaat,” seletas ta. „Mind värvati asemele eile.”
„Mis moodi? Eile oli Barr koomas.”
„Rangelt võttes on minu klient James Barri õde. Tema lähim sugulane.”
Naine lasi pausinupu lahti ja Reacher kuulis ruumis kõlanud helisid, kahinat ning seejärel häält, mida polnud kuulnud juba neliteist aastat. Hääl oli täpipealt säärane, nagu ta mäletas. Madal ja pinges ja kare. Niisuguse mehe hääl, kes kõneleb harva. See ütles: Kutsuge Jack Reacher.
Ta seisis rabatult.
Helen Rodin vajutas stoppnuppu.
„Nägite nüüd?” ütles naine.
Siis heitis ta pilgu käekellale.
„Pool üksteist,” ütles ta. „Jääge siia ja võtke osa nõupidamisest kliendiga.”
Ta tõi Reacheri lagedale nagu etendust andev mustkunstnik. Justkui küüliku torukübarast. Esimene saabuja oli mees, kelles Reacher tabas jalamaid ära endise võmmi. Meest tutvustati Franklinina, juristide heaks töötava lepingulise uurijana. Nad vahetasid käepigistuse.
„Teid pole kerge leida,” ütles Franklin.
„Vale jutt,” kostis Reacher. „Mind on võimatu leida.”
„Äkki räägite, miks.” Franklini pilgus olid kohe küsimused. Võmmi küsimused. Näiteks: kui palju tolku on sellest tüübist tunnistajana? Mida ta endast kujutab? On ta kurjategija? Põgenik? Kas ta äratab tunnistajapuldis usaldust?
„See on lihtsalt hobi,” ütles Reacher. „Isiklik eelistus.”
„Teiega on siis korras?”
„Nagu Norras.”
Järgmisena sisenes keegi naisterahvas. Arvatavasti kolmekümnendates aastates ja juba neljakümne ligi, kontoririietes, stressis ja magamata. Ent kui närvipinge kõrvale jätta, oli ta täitsa meeldiv. Paistis olevat lahke ja korralik inimene. Isegi nägus. Aga ta oli silmanähtavalt James Barri õde. Reacher teadis seda veel enne, kui neid teineteisele tutvustati. Tal oli samasugune jume ja pehmem, naiselikum, neliteist aastat vanem väljalase samast näost.
„Mina olen Rosemary Barr,” lausus ta. „Mul on nii hea meel, et te meid üles leidsite. See on nagu saatuse sõrm. Nüüd usun ma tõesti, et me jõuame kuhugi.”
Reacher ei öelnud musta ega valget.
Helen Rodini advokaadibüroos puudus eraldi nõupidamistuba. Reacher oletas, et see tuleb hiljem. Võib-olla. Kui Helen peaks läbi lööma. Niisiis kogunesid nad neljakesi kabinetti. Helen istus kirjutuslaua taga. Franklin toetus laua nurgale. Reacher nõjatus aknalauale. Rosemary Barr marssis närviliselt edasi-tagasi. Kui toas oleks vaip olnud, oleks ta sellesse augud kulutanud.
„Hüva,” alustas Helen. „Kaitsestrateegia. Me tahame esitada vähemalt meditsiinilise kaitseväite. Aga meie siht on suurem. Kui kaugele me lõpuks jõuame, sõltub mitmest asjaolust. Sellega seoses tahame kõigepealt kindlasti kuulda, mis härra Reacheril öelda on.”
„Vaevalt te seda tahate,” sõnas Reacher.
„Mida?”
„Kuulda, mis mul öelda on.”
„Miks mitte?”
„Sest te tegite eksliku järelduse.”
„Millise?”
„Mis te arvate, miks ma esmalt teie isa jutule läksin?”
„Ei tea.”
„Sellepärast, et ma ei tulnud siia James Barri aitama.”
Keegi ei kõnelnud.
„Ma tulin vaatama, et ta ei pääseks,” lisas Reacher.
Kõik jõllitasid teda.
„Aga miks?” küsis Rosemary Barr.
„Sest ta on sellist asja varemgi teinud. Ja ühest korrast piisas.”
KOLM
Reacher nihutas end, toetas selja vastu aknapiita ja pöördus küljetsi, et väljakut silmitseda. Ja et ta ei peaks oma kuulajaid nägema.
„Kas see jutuajamine on konfidentsiaalne?” küsis ta.
„Jah,” vastas Helen Rodin. „On küll. See on nõupidamine kliendiga. Automaatselt saladuskatte all. Siin kõneldut ei tohi edasi rääkida.”
„Kas teil kui juristil on eetiline halbu uudiseid kuulata?”
Valitses pikk vaikus.
„Kas te kavatsete süüdistuse kasuks tunnistuse anda?” küsis Helen Rodin.
„Asjaolusid arvestades läheb seda vaevalt tarvis. Aga vajadusel jah.”
„Siis kuuleksime teie halbu uudiseid nagunii. Me võtaksime teilt enne kohtuprotsessi eeltunnistuse. Et uusi üllatusi välistada.”
Taas vaikus.
„James Barr oli snaiper,” ütles Reacher. „Mitte just parim sõjaväe ajaloos ja ka mitte kõige viletsam. Lihtsalt hea asjatundlik laskur. Peaaegu igas mõttes keskmine.”
Seejärel tegi ta pausi, pööras pead ja heitis pilgu vasakule. Odavale uuele hoonele, kus asus värbamiskeskus. Armee, merevägi, lennuvägi, merejalavägi.
„Sõjaväkke astub nelja tüüpi inimesi,” jätkas ta. „Esiteks minusugused, kellele see on peretraditsioon. Teiseks patrioodid, kes kibelevad oma riiki teenima. Kolmandaks inimesed, kellel on lihtsalt tööd vaja. Ja neljandaks sellised, kes tahavad tappa teisi inimesi. Ainult sõjaväes on see seadusega lubatud. James Barr oli neljandat sorti. Sügaval sisimas arvas ta, et tappa oleks vahva.”
Rosemary Barr pööras pilgu ära. Keegi ei öelnud midagi.
„Aga tal ei tulnud selleks kordagi võimalust,” ütles Reacher. „Ma olin sõjaväepolitseis väga põhjalik uurija ja avastasin tema kohta kõik. Võtsin ta luubi alla. Tema väljaõpe kestis viis aastat. Ma tutvusin ta teenistuspäevikuga. Mõnel nädalal tegi ta kaks tuhat lasku. Seda paberist märklaudade või siluettide pihta. Karjääri jooksul võis kokku lugeda ligi veerand miljonit lasku, mitte ükski neist vaenlase pihta. Teda ei saadetud tuhande üheksasaja kaheksakümne üheksandal Panamasse. Tookord oli meil väga suur armee ja tarvis läks vaid väga väikest väeüksust, nii et enamik mehi jäi koju. See ajas ta marru. Siis, tuhande üheksasaja üheksakümnendal aastal, leidis aset operatsioon Kõrbekilp. Ta saadeti Saudi-Araabiasse. Aga ta ei osalenud järgmisel aastal Kõrbetormis. See sõjakäik tehti peamiselt soomukitega. James Barr passis samal ajal Saudi-Araabias, puhastas püssi liivast ja tulistas kaks tuhat harjutuslasku nädalas. Kui Kõrbetorm läbi sai, läkitati ta lõppfaasiks Al-Kuwaiti.”
„Mis seal juhtus?” küsis Rosemary Barr.
„Tal sõitis katus maha,” ütles Reacher. „Vaat mis seal juhtus. Nõukogude Liit oli kokku varisenud. Iraak oli tagasi löödud. Ta mõtles tulevikule ja taipas, et sõda on möödas. Ta oli ligi kuus aastat väljaõppes, ei olnud kordagi vihaga tulistanud ega pidanudki seda nüüd saama. Suure osa tema väljaõppest moodustas visualiseerimine. Kujutlemine, kuidas ta võtab sihikule piklikaju, koha, kus selgroog aju all laieneb. Kuidas ta aeglaselt hinge tõmbab ja päästikule vajutab. Kuidas kuul murdsekundiga pärale lendab. Kuidas pea kuklaosast paiskub laiali roosa udu. Ta oli seda kõike visualiseerinud. Palju kordi. Aga ta polnud seda näinud. Mitte kunagi. Ta polnud kunagi näinud roosat udu. Ja ta tahtis kangesti seda näha.”
Ruumis valitses vaikus.
„Nõnda läks ta ühel päeval üksinda välja,” jutustas Reacher. „Al-Kuwaiti. Ta seadis end sisse ja ootas. Seejärel tulistas ta surnuks neli inimest, kes väljusid ühest kortermajast.”
Helen