päeval kirjutatu läbi. Järsku tuli tal üks mõte. Kuskil peaks olema meremeeste register. Sealt peaks nägema, kui kaua Hålén mere peal oli. Millistel laevadel ta töötas?
Ma tunnen inimest, kes saab mind aidata, mõtles Wallander. Helena. Ta töötab laevafirmas. Vähemalt oskab ta mulle öelda, kust ma peaksin otsima. Muidugi kui ta ei viska toru kohe hargile, kui ma helistan.
Kell polnud veel üksteistki. Köögiaknast nägi Wallander, et vihmasadu on lõppenud. Helena ei läinud tavaliselt enne poolt üht lõunale. Teiste sõnadega – enne lõunat jõuaks temaga veel rääkida.
Ta pani riidesse ja sõitis bussiga rongijaama juurde. Laevandusfirma kontor, kus Helena töötas, asus sadamas. Ta astus uksest sisse. Sekretär noogutas talle nagu tuttavale.
„Kas Helena on siin?” küsis ta.
„Räägib telefoniga. Aga te võite üles minna. Te ju teate, kus ta kabinet on.”
Mõnevõrra kõheldes läks Wallander teisele korrusele. Helena võis vihastada. Kuid ta püüdis end rahustada mõttega, et tema ilmumine tekitab eeskätt üllatust. See võib anda talle vajamineva aja, et selgitada oma tuleku põhjust. Seekord ei olnud Kurt Wallander endine peigmees, vaid politseinik, tulevane kriminaalpolitseinik.
Assistent Helena Aronsson, kuulutas silt uksel. Wallander tõmbas sügavalt hinge ja koputas. Ta kuulis naise häält ja avas ukse. Helena oli telefonikõne lõpetanud ja istus kirjutusmasina taga. Wallanderil oli õigus. Naine oli tõepoolest üllatunud, mitte vihane.
„Sina,” ütles ta. „Mis sa siin teed?”
„Ma tulin tööasjus,” vastas Wallander. „Ma usun, et saad mind aidata.”
Naine oli püsti tõusnud ja vaatas teda juba tõrjuvalt.
„Ma mõtlen seda tõsiselt,” kordas Wallander. „Mitte midagi isiklikku!”
Helena oli endiselt valvas.
„Millega saaksin mina sind aidata?”
„Kas ma võin istuda?”
„Ainult siis, kui see liiga kaua aega ei võta.”
Samasugune võimukas stiil nagu Hembergil, mõtles Wallander. Tuleb püsti seista ja tunda, et oled alamal pulgal, see aga, kelle käes on võim, jääb istuma. Kuid ta võttis istet ja mõtles, kuidas ta oli küll saanud naisesse teisel pool lauda nii armunud olla? Nüüd meenus talle, et tegelikult oli Helena olnud kogu aeg jäik ja sageli ka tõrjuv.
„Mul läheb hästi,” ütles naine. „Nii et seda pole sul tarvis küsida.”
„Minul samuti.”
„Mis sa tahad?”
Wallander ohkas endamisi naise järsu tooni peale ja jutustas siis, mis oli juhtunud.
„Sa tegeled ju laevandusega,” lõpetas ta. „Sa peaksid teadma, kust välja uurida, mida Hålén mere peal õieti tegi. Millises laevakompaniis ta töötas, milliste laevade peal?”
„Ma tegelen kaubavedudega,” ütles Helena. „Me rendime Kockumsile ja Volvole laevu või laadimiskohti. Muud midagi.”
„Keegi peab seda teadma.”
„Kas politsei seda muud moodi ei saa välja selgitada?”
Wallander oli seda küsimust oodanud. Sellepärast oli tal ka vastus valmis.
„Ma uurin seda asja omal käel,” vastas ta. „Põhjustel, mida ma ei saa avaldada.”
Wallander märkas, et Helena jäi teda ainult poolenisti uskuma. Samal ajal paistis, et asi tegi talle ka nalja.
„Ma võin ju oma kolleegide käest küsida,” ütles ta. „Meil on siin üks vana kapten tööl. Aga mis ma vastutasuks saan, kui ma sind aitan?”
„Mis sa saada tahad?” vastas Wallander nii sõbralikult kui suutis.
Naine raputas pead.
„Mitte midagi.”
Wallander tõusis.
„Mu telefoninumber on endine,” lausus ta.
„Minu oma ei ole,” vastas Helena. „Ja uut numbrit ma sulle anda ei kavatse.”
Tänavale jõudes märkas Wallander, et ta on higine. Kohtumine Helenaga oli osutunud pingutavamaks, kui ta oleks tahtnud endale tunnistada. Ta jäi seisma ja mõtles, mida teha. Kui raha oleks rohkem olnud, oleks ta Kopenhaagenisse sõitnud. Samas ei tohtinud unustada, et ta oli haiguslehel. Talle võidi helistada. Ei tohiks liiga kaua kodust ära olla. Lisaks oli tal üha raskem põhjendada, miks ta surnud naabrile nii palju aega pühendab. Ta läks sadama vastas asuvasse kohvikusse ja sõi päevaprae. Aga enne tellimist luges ta oma raha üle. Homme tuleb panka minna. Seal oli veel tuhat krooni. Sellega peaks kuu lõpuni välja vedama. Ta sõi loomalihakastet ja jõi vett peale.
Kell üks oli ta jälle tänaval. Edela poolt lähenes uus torm. Ta otsustas koju sõita. Aga kui ta nägi isa linnaossa minevat bussi, läks ta hoopis selle peale. Vähemalt võib ta ju mõni tund aidata isal asju pakkida.
Majas valitses kirjeldamatu kaos. Isa istus, katkine õlgkaabu peas, ja luges vana ajalehte. Ta vaatas Wallanderile üllatunult otsa.
„Kas sa oled ära tulnud?” küsis ta.
„Kust?”
„Kas oled aru pähe võtnud ja politseist ära tulnud?”
„Mul on täna vaba päev,” vastas Wallander. „Pole mingit mõtet sellest jälle rääkima hakata. Me ei jõua iialgi samale seisukohale.”
„Ma leidsin 1949. aasta ajalehe,” ütles isa. „Väga huvitav lugemine.”
„Sul pole ju ometi aega kakskümmend aastat vana ajalehte lugeda.”
„Tol ajal ma ei jõudnud seda lugeda,” ütles isa. „Muu hulgas ka sellepärast, et mul oli majas kaheaastane poeg, kes päevad läbi röökis. Sellepärast loengi nüüd.”
„Ma mõtlesin, et aitan sul pakkida.”
Isa viitas laua pole, kuhu olid laotud lauanõud.
„Need tuleb kastidesse panna,” ütles ta. „Aga korralikult. Midagi ei tohi ära lõhkuda. Kui ma katkise taldriku leian, siis maksad selle mulle kinni.”
Isa süvenes jälle oma ajalehte. Wallander riputas jope nagisse ja hakkas lauanõusid pakkima. Taldrikuid mäletas ta oma lapsepõlvest. Eriti hästi mäletas ta ühte tassi, millest oli kild välja löödud. Eemal keeras isa lehte.
„Mis tunne on?” küsis Wallander.
„Mis mõttes?”
„Ära kolida.”
„Hea. Vaheldus on tore.”
„Ja sa pole maja ikka veel näinud?”
„Ei. Aga kindlasti on see kena.”
Minu isa on kas hullumeelne või hakkab seniilseks jääma, mõtles Wallander. Ja ma ei saa sinna midagi parata.
„Ma arvasin, et Kristina tuleb siia,” ütles ta.
„Ta läks poodi.”
„Ma tahaksin teda näha. Kuidas tal läheb?”
„Hästi. Pealegi on ta suurepärase mehega tuttavaks saanud.”
„Kas see mees tuli ka?”
„Ei. Aga tundub, et ta on igati tore mees. Küllap hoolitseb selle eest, et ma varsti omale lapselapsed saan.”
„Mis ta nimi on? Millega ta tegeleb? Kas kõike peab sinu käest välja pinnima?”
„Tema nimi on Jens ja ta on dialüüsiteadlane.”
„Misasi?”
„Neerud. Kui oled nendest kuulnud. Ta on teadlane. Peale selle meeldib talle väikeulukeid küttida. Tundub, et on tore mees.”
Samal hetkel pillas Wallander ühe taldriku põrandale. See läks