sa tead, mis tööd ta mere peal tegi?”
„Ma arvan, et ta oli vist laevamehaanik.”
„Ühes meremehepassis oli ametiks märgitud mehaanik. Varasemas aga madrus. Ta töötas laevas seega erinevatel töökohtadel. Kunagi oli ta armunud tüdrukusse, kelle nimi oli Lucia. See nimi on tätoveeritud nii parema õla kui ka rinna peale. Võib ka niimoodi mõelda, et ta tulistas end läbi selle ilusa nime.”
Hemberg pani rahakoti koos ID-kaardiga kilekotti.
„Kohtuarstile jääb loomulikult viimane sõna,” ütles ta. „Ja me saadame nii relva kui ka kuuli ekspertiisi. Kuid kahtlemata on see enesetapp.”
Hemberg heitis uuesti pilgu ennustusvõistluse kupongile.
„Artur Hålén ei teadnud Inglise jalgpallist suurt midagi,” ütles ta. „Kui ta oleks selle kupongiga tõepoolest võitnud, siis oleks ta kogu võidusumma endale saanud.”
Hemberg tõusis. Surnukeha viidi parajasti välja. Linaga kaetud kanderaami manööverdati ettevaatlikult läbi kitsa esiku.
„Seda juhtub aina tihedamini,” ütles Hemberg mõtlikult. „Vanad inimesed lahkuvad elust omaenda käe läbi. Aga relva sellel puhul eriti tihti ei kasutata. Revolvrist rääkimata.”
Ta jäi Wallanderit järsku terasemalt silmitsema.
„Aga selle peale oled sa loomulikult juba mõelnud, eks?”
Wallander üllatus.
„Mille peale?”
„Et see on kummaline, et tal üldse revolver oli. Me vaatasime sahtlid läbi. Aga relvaluba me ei leidnud.”
„Küllap ta ostis selle merd sõites.”
Hemberg kehitas õlgu.
„Eks vast jah.”
Wallander läks Hembergi järel tänavale.
„Kuna sa oled naaber, siis mõtlesin, et võime võtme sinu hoolde anda,” ütles komissar. „Kui nad oma tööga seal üleval valmis on, siis jätavad nad võtme sinu kätte. Hoolitse selle eest, et ükski kõrvaline isik enne seda korterisse ei lähe, kui me oleme täiesti kindlad, et see oli enesetapp.”
Wallander läks majja tagasi. Trepil sai ta kokku Linnea Almqvistiga, kes viis parajasti prügikotti välja.
„Mis hirmus jooksmine siin mööda treppe käib?” küsis naine rangelt.
„Kahjuks on meil tegemist surmajuhtumiga,” vastas Wallander viisakalt. „Hålén on surnud.”
Naine oli uudisest silmanähtavalt vapustatud.
„Küllap oli ta kohutavalt üksildane,” ütles ta aeglaselt. „Ma proovisin teda paar korda kohvile kutsuda. Ta vabandas end ajapuudusega. Aga aeg oli ju ometi ainus, mida tal oli?”
„Ma peaaegu ei tundnudki teda,” ütles Wallander.
„Kas süda?”
Wallander noogutas.
„Jah,” vastas ta. „Küllap vist.”
„Nüüd jääb üle ainult loota, et siia mingeid lärmakaid noori ei koli,” ütles naine lahkudes.
Wallander läks tagasi Håléni korterisse. Nüüd, kus surnukeha oli ära viidud, oli see lihtsam. Üks kriminalist pakkis parajasti oma kohvrit kokku. Vereloik linoleumpõrandal oli tumedamaks tõmbunud. Okas puhastas küünealuseid.
„Hemberg ütles, et ma võtaksin võtmed enda kätte,” ütles Wallander.
Okas osutas kapi peal lebavale võtmekimbule.
„Huvitav, kes selle maja omanik on?” küsis Okas. „Mu pruut otsib endale korterit.”
„Seinad kostavad hirmsasti läbi,” ütles Wallander. „Lihtsalt et sa teaks.”
„Kas sa pole uutest eksootilistest vesivooditest midagi kuulnud?” küsis Okas. „Need ei nagise.”
Kell oli juba veerand seitse, kui Wallander Håléni korteri ukse lõpuks kinni sai panna. Monaga kohtumiseni oli ikka veel mitu tundi aega. Ta läks oma korterisse tagasi ja keetis kohvi. Väljas oli tuul tõusnud. Ta pani akna kinni ja istus kööki. Süüa ostma ta sel päeval ei jõudnudki ja nüüd oli pood juba kinni. Ühtegi kauem avatud toidupoodi läheduses ei olnud. Ta mõtles, et peab Mona kuhugi välja sööma viima. Rahakott oli laua peal. Ta vaatas järele, raha selle jaoks ei jätkunud. Monale meeldis restoranis käia, kuid Wallanderi meelest oli see raha tuulde laskmine.
Kohvikann hakkas undama. Ta kallas kohvi tassi ja pani sinna kolm tükki suhkrut. Ootas, et kohv jahtuks.
Miski ei andnud talle asu.
Ta ei osanud seda kuidagi seletada.
Kuid järsku muutus see tunne väga tugevaks.
Ta ei teadnud, mis see täpselt oli. Peale selle, et see oli seotud Håléniga. Ta mõtles juhtunu uuesti läbi. Pauk, mis teda üles ajas, irvakil uks, surnukeha toa põrandal. Mees, kes juhuslikult elas tema kõrvalkorteris, oli teinud enesetapu.
Kuid selles oli midagi, mis ei klappinud. Wallander läks tuppa ja viskas voodile pikali. Kuulatas mõttes uuesti mürtsu. Kas ta oli veel midagi kuulnud? Enne või pärast? Kas unenägudesse oli veel mingeid hääli kostnud? Ta sobras mõtetes, kuid ei leidnud midagi. Ometi oli ta kindel. Ta oli midagi kahe silma vahele jätnud. Ta jätkas mõttes otsimist. Kuid vastuseks oli vaid vaikus. Ta tõusis voodist püsti ja läks kööki tagasi. Kohv oli jahtunud.
Ma kujutan endale ette, mõtles ta. Ma nägin seda oma silmaga, samuti Hemberg ja kõik teised. Üksik vana mees, kelle mõõt oli täis saanud.
Tunne, et ta oli midagi näinud, kuid mitte aru saanud selle tähendusest, oli visa kaduma.
Samal ajal taipas ta, et loomulikult on mõte teatud määral ahvatlev. Et ta märkas midagi, mis jäi Hembergil tähele panemata. See annaks talle võimaluse veelgi kiiremini kriminaalpolitseisse tööle saada.
Ta vaatas kella. Aega oli veel küllalt, enne kui ta pidi Monale Taani praami peale vastu minema. Ta pani kohvitassi kraanikaussi, võttis võtmekimbu ja läks Håléni korterisse. Toas oli kõik täpselt samamoodi nagu siis, kui ta surnukeha avastas, välja arvatud see, et laip oli nüüd ära viidud. Kuid tuba oli sama. Wallander vaatas aeglaselt ringi. Kuidas tegutseda? mõtles ta. Kuidas avastada seda, mis on sul silme ees, ilma et sa seda tegelikult näeksid?
Midagi seal oli, selles oli ta veendunud.
Kuid ta ei näinud seda.
Ta läks kööki ja istus toolile, kus varem oli istunud Hemberg. Ennustusvõistluse kupong oli tema ees laual. Wallander ei teadnud Inglise jalgpallist eriti palju. Õigupoolest ei teadnud ta jalgpallist üldse midagi. Kui ta vahel harva õnnemänge mängis, siis ostis ta loteriipileti. See oli kõik.
Ta nägi, et kupong oli täidetud järgmiseks laupäevaks. Hålén oli sellele kirjutanud koguni oma nime ja aadressi.
Wallander läks tuppa tagasi ja jäi seisma akna alla, et tuba teise nurga alt vaadelda. Tema pilk peatus voodil. Hålénil olid riided seljas, kui ta endalt elu võttis. Kuid voodi oli tegemata. Hoolimata sellest, et muus osas valitses korteris pedantne kord. Miks ta voodit ära ei teinud? mõtles Wallander. Ei võinud ju olla, et ta magas riietes, ärkas ja lasi end seejärel voodit üles tegemata maha? Ja miks on köögilaual täidetud ennustusvõistluse kupong?
See ei klappinud. Kuid see ei pruukinud ka midagi muud tähendada. Håléni otsus kõigele lõpp teha võis tulla väga järsku. Ta võib-olla mõistis, et oli mõttetu hakata voodit veel viimane kord üles tegema.
Wallander istus toa ainsasse tugitooli. See oli lohku istutud ja kulunud. Ma kujutan endale asju ette, mõtles ta taas. Kohtuarst jõuab otsusele, et see oli enesetapp, tehniline uurimine kinnitab, et kuul oli tulistatud sellest relvast ja et päästikule vajutas Hålén ise.
Wallander otsustas korterist lahkuda. Nüüd pidi ta end pesema ja riideid vahetama ning siis Monale vastu minema. Kuid miski hoidis teda paigal. Ta läks kummuti