soovitad samuti hommikuni oodata?” küsis kaardiväekapten paharetist väljagi tegemata haldjalt.
„Parem on minna puhanuna.”
Milord Rott pigistas huuled kriipsuks ja noogutas vastumeelselt.
„Olgu. Teeme nii. Sel juhul otsustame, kes läheb Garretiga kaasa ja kes jääb siia, maa peale.”
„Arvan, et see jäägu Garreti otsustada,” sõnas Egrassa ja vaatas minule otsa.
„Varga otsustada?” imestas Alistan Markauz.
„Just. Tema teab paremini, kes peaks temaga kaasa tulema ja kes peaks siia jääma.”
„Hästi,” sisistas krahv. „Mida kostad, varas?”
Ma võtsin kopsud õhku täis ja ütlesin:
„Mitte keegi ei tule minuga kaasa.”
„Mida?! Oled sa viimase aru kaotanud?!”
Ma kartsin, et Alistan Markauz saab rabanduse.
„Ei, milord.” Otsustasin välja öelda kõik, mida ma arvasin meie hullumeelsest retkest Hrad Speini. „Kui te juhtisite meid rännaku algupoolel, ei seganud ma vahele ja tegin nii, nagu te käskisite. Ja kui me kõndisime läbi Zagraba, tegite te nii, nagu Egrassa ütles. Ma ei vaja Kondilossidesse kaaslasi. Te oleksite mulle ainult koormaks.”
„Me oleme sõdalased, Garret, mitte koorem,” solvus Deler. „Kes sind zombide käest päästma hakkab?”
„Selles asi ongi,” ohkasin ma. „Üksinda lipsan ma koolnust mööda või lihtsalt jooksen eest ära, aga koos teiega peaksin sekkuma igasse madinasse. Ma ei suuda seal lisaks kõigele veel ka teie eest hoolitseda.”
„Me suudame ise enda eest hoolitseda, varas.” Alistan Markauzile ei meeldinud see, mis ma ütlesin, mitte üks raas. „Kuidas ma sind kaitsen, kui ma siia jään?”
„Te tõite mind Hrad Speini väravasse ja olete oma kohuse täitnud, milord. Pealegi on alumised tasandid kuuldavasti vett täis ning seal tuleb ujuda, aga teil on liiga palju rauda ümber.”
„Eks ma pean siis turvise ära võtma.”
„Milord, ma liigun kiiresti, kuid koos teiega… Lihtsalt ärge segage mul tellimust täita.”
„Aga Balistan Pargaidi inimesed?”
„Tõenäosus neid sihukeses labürindis kohata pole kuigi suur.”
Ma pidin veel tervelt tund aega tõestama, et mul on lihtsam üksi minna. Kapten kiristas hambaid ja kortsutas kulmu, kuid andis viimaks alla.
„Hea küll, varas, saagu su tahtmine. Kuid ma ei ole selle otsusega sugugi rahul.”
„Kas sa Hrad Speini kaardid võtsid?” küsis Kli-Kli.
„Võtsin,” ohkasin ma.
Paharet tüütas mind hommikust peale hullemini kui kamp pühalikku jampsi jutlustavaid preestreid.
„Aga tõrvikud?”
„Kaks tükki.”
„Kas sa teed nalja?” küsis narr salvavalt.
„Üldse mitte. Kahest tõrvikust piisab mulle küll, et esimesele tasandile jõuda.”
„Ja edasi kavatsed minna käsikaudu?”
„Sa ju ise rääkisid mulle, et maa-alustes lossides on valgust küllaldaselt.”
„Juhul, kui maagia veel toimib, aga kui ei toimi? Ja ega siis Hrad Speinis igal pool lossid ei ole…”
„Mul on mu tulukesed.”
„Mis sa siis keerutad, kas kohe ei võinud öelda?!” sai paharet päris pahaseks. „Heakene küll. Kuidas toiduga on?”
„Kli-Kli, kas sa püüad meelega mind endast välja viia?! Sa oled juba kaks korda küsinud!” oigasin ma. „Mul on küllaldaselt võlukuivikuid. Ma ei tarvitse kaks nädalat söögi pärast muret tunda.”
„Soojad riided?”
„Mh-mh.”
Pimedus seda teab, kuidas seal sügaval all on. Ma laenasin Angerjalt kahekordse villase kampsuni. Metsikud Südamed kannavad neid, kui käivad patrullimas Tukumetsas. Selline kampsun annab sooja nagu ahi, ent selle peamine eelis seisneb selles, et seda saab õhukeseks kokku rullida ja pista pooltühja riidest õlakotti.
„Aga kas sa…”
„Aitab!” anusin teda. „Sa ajad mind oma küsimustega hauda! Pea ometi vahet, kasvõi pool tunnikest.”
„Poole tunni pärast oled sa juba väljaspool mu haardeulatust,” vaidles Kli-Kli ning jätkas halastamatult: „Kas sul luuletus on meeles?”
„Milline neist?”
„Ta veel küsib!” hüüatas paharet ahastavalt taeva poole. „Kas sa oled unustanud selle kirjarulli, mida sa nõupidamisel kuninga juures näitasid?”
„Ah soo, sa mõtled värssmõistatust? See on mul hästi meeles.”
„Loe ette!”
„Kli-Kli, usu mind, see on mul peas!”
„Siis korda! Kas sa siis ei mõista, et see on kõige võti? Seal on nimetatud asju, mida kaardil pole.”
„Pimedus sind võtku!” Lihtsam oli salmid ette lugeda kui vastiku paharetiga vaielda. „Kas päris algusest peale?”
„Lüürilise osa võid vahele jätta.”
„Hea küll,” urisesin mina. „Aga kui sa ka siis mind rahule ei jäta, kägistan su omaenda kätega ära.”
Pääsu polnud, pidin mälu pingutama ja värssmõistatuse Kli-Klile ette kandma.
Olin selle luuletuse otsa täiesti kogemata komistanud. See oli kritseldatud väikesele paberitükile, mis sattus olema mahajäetud ordu tornist leitud paberite ja Hrad Speini kaartide hulgas. Luuletuse oli kirja pannud maag, kes viis Vikerkaare sarve Kondilossidesse. Mis siin salata, tänu sellele kirjatööle hakkas mulle õhtuti peatuskohtades Kondilosside kaarte uurides kangastuma mu tulevane tee.
„Käib kah,” noogutas tüütu paharet rahulolevalt, kui olin viimase salmi deklameerimise lõpetanud. „Vaata, et see sul meeles püsib. Ja muuseas, ära unusta, et seal on üht lõiku muudetud, ma juba rääkisin sulle. Ettekuulutuste raamatus…”
„Ma mäletan,” segasin ruttu vahele. Uskuge või mitte, kuid ma ei läbenud ära oodata, millal saan juba Hrad Speini kaduda, et vaid sellest näägutamisest pääseda.
„Vastik oled, Garret,” solvus Kli-Kli. „Ma soovin ju sulle parimat! Olgu, pimedus sinuga, kunagi sa veel meenutad pahareti hoolitsust, kuid siis on juba hilja. Kummarda alla!”
„Mida?” ei saanud ma aru.
„Kummarda mulle lähemale! Ma ei ulata sinuni, olen liiga lühike!”
Tegin nii, nagu narr palus, ehkki arvasin, et ta mulle hüvastijätuks mõne riuka mängib. Kli-Kli tõusis kikivarvule ja riputas mulle kaela tilgakujulise medaljoni. Tollesama, mille oli leidnud Hargani kõnnumaal surnud nõia haualt. Medaljonil oli hindamatu võime võtta jõud šamaani võitlusloitsudelt, mis olid suunatud otseselt medaljoni kandjale.
„Igiammustel aegadel toppisid orkid ja haldjad lossid täis maagilisi lõkse, aga see ehteasjake suudab sind vähemalt mõne eest kaitsta.”
„Aitäh.” Olin tema lahkusest siiralt liigutatud.
„Sa too see mulle tagasi,” porises paharet. „Ja vea üksiti ennast ka kohale, soovitatavalt koos sarvega.”
Mühatasin kergelt naerda.
„No nii, varas, on aeg,” ütles milord Alistan.
„Jah, milord.” Lasin mõttes kümnendat korda oma varustuse peast läbi, kontrollides, ega midagi maha jäänud, ja viskasin siis vibupüssi selga. „Oodake mind kaks nädalat.”
„Me