mine ees. Ma teen maasikatele lõpu peale ja viin kaabu Delerile tagasi.”
„Hm… Kli-Kli, kas sa siis ei näe, et see on nüüd mahlaga määritud? Sa litsusid pooled maasikad puruks!”
„Tõesti või? Selle peale ma ei mõelnudki.” Paharet silmitses mõtlikult oma kätetööd. „Ma leian lihtsalt, et purustatud maasikad on tsipake maitsvamad kui muidu. Äkki ma peaksin kaabu ojas läbi loputama?”
„Parem mitte, teed ainult hullemaks,” arvasin ma ja läksin tagasi.
Kli-Kli on nagu väike laps; nagu ta ei teaks, et Deler räuskab nüüd rikutud kaabu pärast terve päeva! Ja pidi see narr nüüd veel Isandat ja Lafresat mainima!
Isand, va kuriloom, on teinud meile rännaku algusest peale kaikaid kodaraisse loopinud, kuid kes ta sihuke on, ei tea me seniajani. See närakas on kõikvõimas, kättemaksuhimuline ja võiks vägevuselt võistelda mõne jumalaga. Kuid paistab, et meid niisama käpalöögiga maha lüüa ei paku härrale pinget, mistõttu ta õrritab ja kiusab meid, nagu jaksab, ning kui me ajame tema järjekordse kurikavala plaani lörri, ei kurvasta ta põrmugi, vaid mõtleb kohemaid välja veel peenema ja ohtlikuma. Nagu ka Nimetamatule, ei meeldiks Isandale sugugi, kui me tooksime Vikerkaare sarve hauakoobastest välja. Ent kui Nimetamatu jaoks on see elu ja surma küsimus, siis Isanda puhul paistab olevat tegemist järjekordse kapriisiga.
Lafresa on Isanda käsualune ning ehkki ta näeb välja nagu kahekümnene, peab tal vanust olema mitusada aastat, igatahes nii oli see ühes minu unenäos. (Jah, kujutage ette, mul lõi hiljuti välja prohvetlike nägemuste nägemise anne!) Ja veel on Lafresa minu teada kõige vägevam šamaanitar (või peaks ütlema naisšamaan?). Isanda teenijanna valdab keelatud nõiakunsti Kronk-a-Mori, mille abiga ta tappis kaks meie kaaslast, kui me varastasime võtme ja jätsime ta pika ninaga. Ja kui aus olla…
„Vaata, kuhu astud, tapuritv!” kraaksatas kellegi jäme hääl kusagil mu jalge all.
Pidin ehmatusest äärepealt tiivad sirutama ja pikali lendama. Igatahes hüppasin päris kõrgele.
„Ma olen oma elus kõiksugu asju näinud, kuid seda mitte, et tapuridvad niiviisi hüppaksid! Hei! Kuhu sa vaatad, lollakas?! Vaata alla! Alla!”
Maas istus olend, kes meenutas kummalist rohutirtsu, kiili ja soku ristandit. Just nii. Jalad olid sel tillukesel olevusel nagu tirtsul, pea ja keha olid soku omad ja läbipaistvad kiletiivad paistsid olevat päritud suurelt kiililt. Keha oli üleni kollase-mustatriibuline. Ühesõnaga, mu ees istus ei keegi muu kui legendaarne kiiliksikk. Mõõtmetelt oli ta kõige rohkem minu peopesa suurune.
„Noh, kaua sa kavatsed mind jõllitada?” küsis sama hääl.
Alles siis nägin ma, et kiiliksiku turjal istus inimene, mu väikese sõrme mõõtu. Kuldsed kiharad, viril nägu, pealaest jalatallani lillas sametis, seljal tilluke vibu. See olend põrnitses mind kaunikesti ärritunud moega.
„Flinn!” ahhetasin ma.
„Milline läbinägelikkus, joogu metsavaimud mu verd! Kas sa oled alati nii tark või ainult hommikuti? Vii mind kähku haldjatari juurde!”
„Millise haldjatari?” jahmusin ma mehikese häbematusest.
Kiiliksikk tõusis õhku ja jäi tiibadega täristades mu nina ette rippuma. Ta turjal istuv flinn vaatas mind sõjakalt.
„Kas kõik tapuridvad on nii juhmid või oled ainult sina sihuke mulle ette sattunud? Treš Miralissa Musta Kuu kojast. Tunned sellist?”
„Jah…”
„Ära siis tuku, vaid vii mind tema juurde, idioot!” röögatas mehike.
„Mis kära see on?” küsis Kli-Kli, kes oli märkamatult ligi hiilinud. „Ah soo, flinn on end kohale vedanud!”
„Ma sulle näitan „kohale vedanud”, rohenägu!” sai too vihaseks.
„Ütled, et rohenägu?” Kli-Kli tõmbas silmad hoiatavalt vidukile. „Mokk maha, kribu, või muidu läheb sul haprasti!”
„Hea küll, hea küll, mis sa norid,” tõmbus flinn kohe tagasi. „Ma teen ju tutvust!”
„Tutvus tehtud. Mis põhjusel sa siis end kohale vedasid?” küsis Kli-Kli, rõhutades eriliselt sõnu „kohale vedasid”, kuid flinn tegi näo, et ei kuulnud solvangut, ning lõõritas:
„Sõnumid! Informatsioon! Uudised!”
„Mine siis ja edasta. Näed, haldjad on juba üles tõusnud.”
„Mind tuleb tutvustada, sa ju tead, nii on kombeks,” ütles flinn vissis näoga, nagu oleks talle hapusid tikreid suhu topitud.
„Küll ma juba tean,” ohkas Kli-Kli. „Kõik te olete ühe kiiliksiku sabaga löödud! Lähme siis pealegi. ”
Kiiliksikk lendas tiibade põrinal pahareti õla kõrval. Mina järgnesin neile kui aueskort.
„Leedi Miralissa, lubage teile tutvustada flinni… Kribu, mis su nimi oligi?”
„Aarroo g’naa Špok Kristallkaste harust, puupea,” sisistas flinn suud naeratusse vedades.
„Aarroo g’naa Špok Kristallkaste harust.”
„Mul on rõõm tervitada oma venda väikerahva hulgast oma lõkke ääres. Mis sind siia tõi, Aarroo g’naa Špok Kristallkaste harust?” küsis Miralissa sõbralikult noogutades.
„Sõnumid. Informatsioon. Uudised,” vastas Aarroo tseremoniaalse fraasiga ja sundis kiiliksikku maanduma.
„Kas sa otsisid just mind või on sinu uudised ükskõik millisele tumehaldjale?”
„Ma otsisin just sind. Musta Kuu koja pea saatis mitu mu venda otsima teid, treš Miralissa, kuid leidmisõnne oli ainult minul. Ja seda sellepärast, et mina oskan mõelda.”
„Õnn soosib väärikaid,” vastas haldjatar kiidukukele tõsiselt. „Kas soovid maitsta meie toitu ja juua meie veini?”
„Meeleldi!” hüüatas Aarroo ja hõõrus peatse söömingu ootuses oma tillukesi käsi.
Egrassa oli juba söögipoolise eest hoolt kandnud ning rahuloleva flinni ette ilmus pisike kuldtaldrik, täis Hallase keedetud putru, ja tibatilluke peeker aroomikat veini. Nähtavasti tassib haldjas neid miniatuurseid toidunõusid kaasas spetsiaalselt juhuks, kui peaks trehvama kiiliksikkudel ratsutavaid jutupaunikuid.
Ma puudutasin Kli-Klid küünarnukist ja kutsusin ta kõrvale, et flinn, Sagot hoidku, meie jutuajamist ei kuuleks.
„Mispärast selle mutukaga niiviisi jännatakse? Kas poleks lihtsam välja uurida, mis asjus ta meie juurde tuli, ja alles siis teda toita?”
„Oh, Garret!” sõnas paharet ja laksutas pettunult keelt. „Muidugi poleks lihtsam. Ta on ju flinn! Neile ei tohi häbematust andeks anda, muidu need lendajad, kes topivad oma nina igale poole, kuhu pole vaja, istuvad sulle täiesti pähe, ent ka iidseid kombeid ei maksa rikkuda. Kui oleks olnud midagi pakilist või mingi oht ähvardamas, oleks ta meile seda juba teatanud, kuid kuna asi kannatab oodata, siis on parem nende tobedatest reeglitest kinni pidada. Kohe pistab ta oma pudru nahka ja räägib ise kõik ära. Sa ole parem tänulik, et ta saadeti meile sõnumit tooma, muidu ei oleks me ainult kostiga pääsenud. Priitahtlikena töötavad flinnid nõuavad sõnumi toomise eest tavaliselt midagi kaalukamat kui kõhutäide. Lähme tagasi, ma tahan kuulata, mida sel pläralõual öelda on.”
Flinn oli eine peaaegu lõpetanud. See pisike sell pugis näljase hiiglase aplusega, kiiliksikk kiikas üle peremehe õla taldrikusse ja mökitas peenikese häälega paluvalt nagu uppuv hiir. Aarroo-mis-ta-nüüd-oligi lükkas kiiliksiku koonu ärritunult muudkui eemale.
„Kas teil pole selle suure poti põhja enam midagi jäänud? Flolidal ei jäta teid enne rahule, kui miskit hamba alla saab,” torises flinn peekrist veini lonksates.
Egrassa haaras puulusika, võttis katlast tubli lusikatäie ning kiiliksikk sööstis tiibadega täristades seda hävitama nagu näljane kull kana kallale.
Selle