mumm, kes sametpunase ristikheina kohal tiirleb, õiele laskub, kähku oma töö teeb, tühjaks joodud õielt lendu tõuseb ja pahaselt sumisedes teisele lendab…
Kui palju ja kui mitmekesiseid põllulilli meil on! Siin on esparseti roosad õielehed, mis koosneksid justkui väikestest hiirehernestest; ja siin on ka tumepunane hiirehernes ise oma peenikeste vääneldega. Milline metsnelkide mitmekesisus; on nii väikest punast kui ka suurt valge sulgnelki. Seal paistavad kollaste härjapeade pikad pöörised, selle õrnvalged pöörised, mida prantslased kutsuvad „niitude kuningannaks”. Võimsalt nagu kuldne metsosi tungib esile üheksavägine. Ja kui palju erinevaid liike kellukaid: harilik, siis jõulupuud meenutav, otsekui hiina laternaid täis riputatud mänguasi, siis tohutu suur, hiiglaslik, rammusad valged tolmukad tugeva sinise õie avatud huulte vahel. Ja lõpuks kellukas, mida ma pole mitte kusagil mujal näinud, nii tume, et lausa must; ladina keeles Fritillaria meleagris. Ja veel meie armas Clematis integrifolia – neljast tugevast sinilillakast õielehest täht, mille keskel on kimp valgeid tolmukaid; lõhnab justkui odekolonni järele; olen neid palju lillepeenardele ümber istutanud. Kui palju on maikuus tumelillasid iiriseid! Sinine iisop õõtsub tuules nagu pehme saba; kollane arnika surub ennast põõsaste ligi ja tammesalu varjus hõõgub peenikese varre küljes meie punane metsik raudürt – tulinelk ehk „loitev armastus”… Ja õitsevad põõsad! Madal väike mandlipuu, mis õitseb nagu aprikoos; lahke kibuvits; kikkapuu, mis on sügiseks üle puistatud roosade karikatega, mustad seemned ripuvad neil küljes kui kõrvarõngad; lastena tegimegi nendest meie lapsehoidjale Amalia Antonovnale kõrvarõngaid. Valge akaatsia, neid polnud ühtegi, aga nüüd on terve mets. Ja kevadised kirsipuud, „kui koorekirnu kastetud”24. Need pole mitte värvid, vaid pidu, mitte lõhnad, vaid pidu. Kui palju selliseid pidusid on varakevadest peale, kui jäärakuveerud tsilladest sinavad
ja metsas habras sõnajalg
on justkui lokki läinud,,25
hilissügiseni välja, mil lehestiku surmaeelses hiilguses särab kullana kask, loidab punase leegina vaher, hõõgub tumelillalt kui veri sünge jalakas ja naerab koralltäppides kikkapuu. Kui palju lehekimpe lõõmas sügiseti itaalia saalis viltuse kiire all samal laual, kus kevadel hõõgusid pojengid!..
Jah, meie floora on vaimustav ja vähetuntud. Ükskord – see oli seitsmekümnendate alguses – külastasime koos emaga Moskvas mingit kunstikooli. Muude õpilastööde seas näidati meile „ornamente vene floora teemadel”. Milline kujutlusvõime piiratus! – karikakar, meelespead, moon, kaer… Kui me Pavlovkasse tagasi jõudsime, hakkas ema lilli joonistama. Mul on täiesti juhtumisi see suurepärane album alles; mõtlesin ta kunagi välja anda. Kaanele oleks tahtnud panna samuti tema joonistuse – glasuuritud savipott, ostetud ühelt teisipäevaselt Alabuhhi küla laadalt, ja selles suur stepirohukimp. Stepirohu lainetusest on maikuus hõbedased meie pargi aasad…
Kõnnin noorte kuuskede vahel. Puud võtavad mind sõbralikult vastu; nende tujud ei muutu nagu inimestel; neil tuleb ette õnnetusi ja haigusi, kuid neil pole närve. Nad on alati sõbralikud. Mulle meeldib astuda väikeste kuuskede juurde, mille latvu ulatub veel puudutama… Selles meie pargi läänenurgas, sel kaugel Tšumaki kõrgendikul valdab mind alati mingi sõbralik jumalagajätutunne. Käin kõik puud läbi, näen, mis kolmekümne aasta pärast saab… Istutasin siia meelega palju kuuski, sest
ju kohal kuusemetsa okkalisi latvu
on õhtupilved oma kulda laotamas.26
Käin kõik puud läbi, korjan ära kassitapu… Kas mul on üldse õigust seda kõike siin armastada ja sellest kõigest nii suurt naudingut tunda? Aga kas armastamiseks on siis õigust vaja? Ei, armastusele ei saa olla õigust, sellele saab olla vaid kade. Kuid kadedus ei anna teda sellele, kellel teda pole, ega võta ka ära sellelt, kellel ta on…
Istutasin nõkku mõned paplid; kärbin neid, et kasvaksid noolsirged. Sinnasamasse istutasin ka sinavaid hõberemmelgaid; vaatan üle – nad ongi kasvama läinud. Üks kuuseke on võtnud pähe ennast roheliste käbidega ehtida; nii noorelt? Kui ettevaatamatu; peab need ära võtma – milleks puud kurnata?.. Seedermänd on suurepärane. Kas ta peab vastu? Siin on palav ja kuiv; teda tuleb vahetevahel kasta, aga tiik on kaugel. Ta on kõigist kõrgem ja noor mets ümberringi ei kaitse teda; torm võib ta kergesti maha murda. Ta oli kolmest küljest traadiga postide külge seotud – traat varastati ära; sidusin nööriga – nöör varastati ära; sidusin niinetuustidega – niinetuustid varastati ära…
Päike on loojunud. Lähen mööda jäärakuserva kodu poole. Jäärak muutub vasemal üha sügavamaks ja süngemaks; külgedelt ja põhjast kerkivad tammed üha kõrgemale. Sinna alla ei tahaks; seal on rõske, seal on juba pime, seal lõhnab künnivareste järele. Siin üleval on kuiv, siin on veel valge, siin lõhnab mee ja heinte järele… Park hakkab oma metsikust kaotama; välud ja põõsastikud on üha siledamaks soetud; roheline ja pehme tee on muutunud kõvaks, on tellistega kinni tambitud. Juba ongi pügatud hekk maja ees, lillepeenrad ja trepp – maleruutu plaadid, mugavad punutud tugitoolid…
Vaikus. Kastmine on juba lõpetatud. Alleel on valgus tuhmunud ja lõõmav geraanium Firenze vaasis kustunud. On palav. Kuiv…
„Maria Gavrilovna!”
Vana virtin on keldri kriiksuva raudukse just lukku keeranud ja läheb oma toimekalt õõtsuval kõnnakul köögi poole.
„Kas hapupiima saaks?”
„Silmapilk.”
Ja iga kord, kui mulle toodi maitsvat külma hapupiima, mõtlesin ma: „Võib-olla on see viimane kord…” Aga ei, ei olnud viimane… „Kuid kunagi tuleb ikka viimane kord,” lõpetasin ma alati… Ja see viimane tuli, ta tuli.
Vaatan praegu, et olen seda kõike jutustanud olevikus. Andke andeks ja parandage ära. Igale poole, kus seisab „on”, pange „oli, oli, oli”. Ja teadke, et kõigest sellest, mida ma kirjeldasin, on mul alles – ja on ka praegu, nende ridade kirjutamise ajal minu ees – ainult üks käbi seedermännilt, mis jäi sinna, Tšumaki kõrgendikule…
GÜMNAASIUM JA ÜLIKOOL. HARIDUS JA KESKKOND. „INTELLIGENTS”. HARIDUSMINISTEERIUM. KAHEKSAKÜMNENDAD AASTAD
IV Larini Gümnaasium asus Vassili saare 6. liinil; meie elasime 4. liinil, kauni aiaga eramajas (tollal nr. 17), kus oli imeline veranda.
Eksamid toimusid kõige ilusamal ajal,
muld armastab sel kaunil ajal,
kui kevad lõhnab igal pool.27
Valmistusime eksamiteks kambakesi, koos kaaslastega verandal. Ümberringi olid sirelid. Päev lõppes, kuid öö ei saabunud, püsis valgus… Panime raamatud kokku, jooksime Tutškovi silla juurde ja sõudsime julladega saartele.
Peterburi mererand!.. Kui pehmelt ja madalalt poeb maa vee alla; valge liiv laotub helendavas vetevoos ja hele vesi uhub teda hooti, valget liiva vaevalt niisutades. Okkalistena kõrguvad kuuskede teravad piirjooned. Vee vaikne vulin ja selle sekka ööbiku priiskamine. Valges taevas täht, samuti valge, helkiv nagu pisar… Ja kuidas maitsevad pärast tuupimist vorst, juust ja „Trjohgornoje õlu”! Libiseme üle sileda veepinna; aerudelt pudenevad piisad. Peale meie häälte kostab vaid ööbiku laksutamist. Ja imeline sume mets, „mis riivamata jääb veel uttu mähkund päikse kiirtest.”28
Võlgnen gümnaasiumile rohkem kui ülikoolile, nii omandatud teadmiste kui ka mõtlemisviisi kujunemise poolest. Mis on õpetamise juures kõige tähtsam? Öeldakse, et oskus õpetada. Kuid mina arvan, et õppejõud on kõige vähem õpetaja; eelkõige on ta ärataja. Kui äratajaid meenutan tänutundega kolme inimest.
Viktor Petrovitš Ostrogorski oli vene keele ja kirjanduse õpetaja. Ta oli tüüpiline kuuekümnendate inimene kogu kuuekümnendate juurde kuuluva veetluse ja kogu tollase idealismi talumatu piiratuse ja teoreetilisusega. Kodaniku südamevalu