Steve Jobs. Walter Isaacson

kolmkümmend aastat hiljem toonast rivaalitsemist meenutades nägi Jobs selles püha ristiretke. „IBM oli nagu Microsoft kõige halvematel aegadel. Ta ei olnud uuenduslik jõud, ta oli kurjuse jõud. Ta oli nagu AT&T, Microsoft või Google praegu.”

      Apple’i õnnetuseks võttis Jobs sihikule veel ühe Macintosh’i arvatava vaenlase – firma enda väljatöötatud Lisa. Osaliselt oli põhjus psühholoogiline. Jobs oli selle projekti juurest minema aetud ja ta tahtis neile koha kätte näidata. Samuti nägi ta selles oma meeskonda motiveerivat konkurentsi. Sellepärast vedaski ta John Couch’iga 5000 dollari peale kihla, et Mac jõuab turule enne Lisat. Probleem oli lihtsalt selles, et konkurents kujunes ebaterveks. Jobs kujutas oma inseneride meeskonda kui lahedaid tüüpe, vastandades neid Lisa kallal töötavate uimaste HP inseneridega.

      Olulisem oli aga see, et kui Jobs hülgas Jef Raskini plaani luua odav ja väikse võimsusega kaasaskantav arvuti ning muutis Maci projekti graafilise kasutajaliidesega lauaarvuti väljatöötamiseks, sai Macist Lisa väiksem versioon, mis tõenäoliselt pidi õõnestama viimase turupositsiooni.

      Larry Tesler, kes juhtis Lisa tarkvara loomist, sai aru, et oluline on töötada mõlemad arvutid välja nii, et need kasutaksid paljusid samu tarkvaraprogramme. Niisiis kutsus ta vaherahu kuulutamiseks Smith’i ja Hertzfeldi Lisa tööruumidesse, et nood Maci prototüüpi esitleksid. Kohale tuli kakskümmend viis inseneri, kes kuulasid viisakalt, kuni järsku paiskus uks lahti. Saabus Rich Page, kes oli suuresti tegelnud Lisa disainimisega ja kel oli samuti probleeme enda talitsemisega. „Macintosh hävitab Lisa!” karjus ta. „Macintosh hävitab Apple’i!”Smith ja Hertzfeld ei reageerinud sellele ning ta jätkas. „Jobs tahab Lisa hävitada, sest me ei lasknud tal seda projekti kamandada,” pahvatas ta, ja tundus, et ta hakkab kohe nutma. „Keegi ei osta Lisat, sest nad teavad, et Mac on tulemas! Aga teid see ei huvita!”Ta tormas minema ja virutas ukse enda järelt kinni, ent tuli hetk hiljem korraks tagasi. „Ma tean, et see pole teie süü,” ütles ta Smith’ile ja Hertzfeldile. „Steve Jobs on süüdi. Öelge Steve’ile, et ta hävitab Apple’i!”

      Jobs tegi Macintosh’ist tõepoolest Lisa odavama konkurendi, pealegi ei ühildunud nende kahe tarkvara. Hullemaks muutis asja see, et kummagi tarkvara ei ühildunud ka Apple II-ga. Kuna Apple’il puudus tegevjuht, ei olnud kedagi ka Jobsi ohjes hoidmas.

       Üleüldine kontroll

      Jobsi vastumeelsus Macile Lisaga ühilduvat tarkvara luua oli seotud siiski millegi enama kui konkurentsi või kättemaksuga. Siinkohal tuli mängu filosoofiline moment, mis oli seotud Jobsi kalduvusega kõike kontrollida. Ta oli veendunud: selleks et arvuti saaks olla tõepoolest suurepärane, peavad selle tarkvara ja riistvara olema tihedalt seotud. Kui ühes arvutis saab kasutada teiste tarkvara, kannatab selle all funktsionaalsus. Ta uskus, et parimad tooted on „terviklikud vidinad”, mis on otsast lõpuni loodud nii, et tarkvara on tihedasti seotud riistvaraga ja vastupidi. See eristas Macintosh’i – sel oli operatsioonisüsteem, mis töötas ainult Maci riistvaraga – Microsoftist, mille operatsioonisüsteemi saab kasutada paljude firmade arvutites.

      „Jobs on tahtejõuline elitaarne kunstnik, kes ei taha, et tema loomingut moonutaksid viletsad programmid,” selgitas ZDNeti toimetaja Dan Farber. „See oleks samaväärne olukorraga, kui suvaline inimene lisaks Picasso maalile oma pintslitõmbed või muudaks Dylani laulude sõnu.” Hiljem eristas Jobsi „tervikliku vidina” meetod ka iPhone’i, iPodi ja iPadi teistest omasugustest. Tulemuseks olid erakordsed tooted. Samas ei olnud see turu valitsemise seisukohalt alati parim strateegia. „Esimesest Macist kuni viimase iPhone’ini on Jobsi tooted olnud niimoodi kinni kruvitud, et tarbijad ei saaks neid muutma hakata,” märkis Leander Kahney, raamatu „Cult of the Mac” autor.

      Jobsi soov kasutajakogemust kontrollida põhjustas ka tema vaidluse Wozniakiga selle üle, kas Apple II-l peaks olema rohkem pesasid, mis võimaldaksid kasutajal ühendada erinevaid seadmeid arvuti emaplaadiga ja seeläbi laiendada kasutusvõimalusi. Selle vaidluse võitis Wozniak – Apple II-l oli kaheksa pesa. Ent Mac oli Jobsi arvuti ja sellel oli piiratud arv pesasid. Korpust ei olnud võimalik avada ega ka emaplaadile ligi pääseda. Asjaarmastajale või arvutifännile oli see halb uudis. Aga Jobsi Macintosh oli mõeldud massidele. Ta tahtis pakkuda neile kontrollitud kogemust.

      „See peegeldab tema isiksust, mis tahab kõike kontrollida,” ütles Berry Cash, kelle Jobs palkas 1982. aastal Texaco Towersi turundusstrateegiks. „Steve rääkis Apple II-st ja hädaldas: „Meil pole asja üle kontrolli, ja vaata, missuguseid hulle asju inimesed sellega teha üritavad. Seda viga ma enam ei korda.”” Ta läks koguni niikaugele, et töötas välja spetsiaalsed tööriistad, et Macintosh’i korpust ei saaks tavalise kruvikeerajaga avada. „Me kavandame selle niisuguseks, et ainult Apple’i töötajad pääsevad korpuse sisse,” ütles ta Cash’ile.

      Jobs otsustas Macintosh’i klaviatuurilt ära jätta ka kursori noole klahvid. Ainus viis kursorit liigutada oleks teha seda hiirega. Nii sundis ta vanamoodsaid arvutikasutajaid kohanema klikkimisega, isegi kui nood seda ei tahtnud. Vastupidiselt teistele tootearendajatele ei arvanud Jobs, et kliendil on alati õigus. Kui nad tahavad hiire kasutamisele vastu punnida, siis nad eksivad.