Eemal hullutavast ilmakärast. Thomas Hardy

see ongi see mees seal mäe otsas,” lausus Boldwood. „Ma viin ise talle kirja ära.”

      Boldwoodi jaoks polnud see nüüd enam kiri ühele teisele mehele. See oli võimalus. Otsustav ilme näol, läks ta üle lumise välja. Sel hetkel hakkas Gabriel mäest laskuma ning pööras paremale. Päikesekuma nihkus nüüd sinnapoole ning puudutas eemalt paistvat Warreni linnasekuivati katust – linnasekuivati poole lambakarjus ilmselt suunduski. Boldwood läks talle silmnäolt järele.

      VIIETEISTKÜMNES PEATÜKK

      Hommikune kohtumine. Jällegi kiri

      Punane ja kollane valgus linnasekuivati ümber ei ulatunud sisse, mida, nagu tavaliselt, valgustas sama värvi kuma koldest.

      Mõni tund riietes maganud, istus linnasekuivataja nüüd kolmejalgse laua ääres ning sõi oma leivast ja singist koosnevat hommikueinet. Ta sõi taldrikut kasutamata: pani viilu leiba lauale, selle peale liha, lihale törtsu sinepit ja raputas lihale näpuotsaga soola, seejärel lõikas kõik suure taskunoaga tükkideks, kuni noatera lauda puudutas; siis torkas ta eraldatud tüki noa otsa, tõstis laualt ning saatis toidupala õigesse kohta.

      Hammaste puudumine ei paistnud teda eriti segavat veskina tegutsemast. Ta oli juba nii palju aastaid hambutu olnud, et hammaste puudumine tundus talle olevat väike häda võrreldes kasuga, mida ta sai oma kõvadest igemetest. Ta näis suunduvat haua poole, nagu hüperboolne kõverjoon läheneb sirgjoonele – lähemale jõudes aina rohkem kõrvale kaldudes, kuni oli kahtlane, kas ta üldse kunagi hauani jõuab.